Olulised asjad – Patused asjad

URMAS LÜÜS

Tõnu Õnnepalu on osutanud, et lisaks „hästi“ elamisele, tahab inimene ka „õigesti“ elada.1 Hetk kui Aadam ja Eeva sõid hea ja kurja tundmise puust, polnud esimene pärispatt, vaid murdepunkt, kus Jumal õppis inimest usaldama. Kuis nii? Aadam ja Eeva adusid teo hinda ja seega teenisid välja vabaduse elada väljas­pool paradiisi piiranguid. Kui Jumal neid otsis, kostis Aadam rohuaiast, et peitis end, sest oli alasti, mille peale Jumal küsis, kust Aadam teadis, et ta oli alasti.

Ülejäänud loomad jäid keeldude ja käskude paradiisi. Rebane ei jäta jänest altruismist murdmata. Tema allub vääramatutele loodusseadustele, inimene peab aga nii indiviidina kui ka kollektiivis end üha uuesti moraalselt ja eetiliselt üles ehitama. Ära tapa, ära varasta, ära himusta! Kas ükski neist seadustest paneb roimari enne kuritöö korda saatmist tagasi pöörama? Kas vanglamüürid pakuvad eksinuile valikuvabadust? Olles pattu sooritades patu patususest teadlik, andis inimene tunnistust võimest väljaspool paradiisi müüre toime tulla. Juba Jumal teadis, et maailmas pole dualismi, kurjale vastanduvat head, õigele oponeerivat valet, vaimsusest alamat kehalisust.

Paradiisist väljaaetud asetsesid toidupüramiidi keskel. Esimesi tööriistu kasutati luuüdi noolimisel, et konte purustada.2 Kiskjatest jõud üle ei käinud, oodati põõsas, kuni raipele jaole saadi. Algas võitlus looduse vastu. Kultuurmaastikel hakati kasvatama põllukultuure. Loomad kodustati. Praeguseks moodustavad kariloomad Maa imetajate biomassist 60%, inimesed 36% ja metsloomi on jäänud järele vaid 4%.3 Inimene kroonis enese looduse valitsejaks, kuid pole midagi ebapüsivamat, kui on kuninga kuninglikkus. On märksa ohutum olla nii looduse poolt kui ka vastu, sest iga tugevam torm, maavärin, tsunami või vulkaanipurse võib valitseja kukutada. Liiga ülbed kuningad heidetakse alla, vangistatakse, raiutakse pea maha, elupaik laastatakse, staatuse sümbolid purustatakse. Me oleme looduse kuningriigi Vale-Dmitrid.

Lapsepõlves pühapäevakoolis käies kujutasin seda paika … hmm … kuidagi lopsakamana ette. Sislej Xhafa installatsioon „Paradiso“, 2003.

Urmas Lüüs

Paradiis paneb loomariigis levikule piiri ette. Liiga kaugele minnes kas külmutakse ära, kuumenetakse üle või surrakse nälga. Loodusseadused keelavad jääkarul pingviine süüa ja põder ei pea kartma ninasarvikut. Inimest peavad aga kõik kartma! Hea ja kurja tundmise puust söönud inimene peab ise aru saama, kui kaugele ta minna tohib. See ongi meie ökoloogilise kataklüsmi murdepunkt. Nansen olla kunagi ohanud, et tänu Jumalale ta päevagi hiljem ei sündinud, sest vastasel korral poleks midagi enam avastada jäänud. Pärast maakera anastamist asus inimkond kosmost vallutama.

Mäletate Eno Raua lugu „Hirmuäratav tolmuimeja“? Kiire lühiversioon: tolmuimeja märkas maas kopikat ja neelas selle alla. Kopikas hakkas kõhus mõnusasti kõlisema. „Nüüd ma olen ju päris rikas, nüüd mul polegi vaja enam tööd teha,“ mõtles tolmuimeja ja kugistas laste mängunurgas alla kummist konna ja mitu ilusat nukku. Mida rohkem ta endale sisse ahmis, seda suuremaks ja hirmsamaks muutus. Kui tuba oli täiesti tühjaks imetud, hüüdis ta: „Hurraa, ma olen maailma kõige vägevam tolmuimeja!“ Kuna toast enam midagi võtta polnud, läks ta välja tänavale, kus asus neelama autosid ja lausa maju. „Jäta ometi järele,“ hüüdis linnarahvas, „kas sa veel vähe oled õginud?“ – „Vähe, vähe,“ vastas hirmuäratav tolmuimeja, „sellest ei saa mulle veel midagi.“ Linnast välja sõites hakkasid ta kõrist alla voolama terved metsatukad ja kalu täis järveveed. „Jäta ometi järele,“ halas maarahvas, „jäta meile pisutki kartulit ja kala.“ – „Ei jäta ma teile midagi,“ möirgas tolmuimeja edasi veeredes, „ei jäta enne järele, kui olen terve maakera alla neelanud.“ Viimaks oli tolmuimeja jõudnud nii kaugele, et juhe enam kaugemale ei ulatunud. Oma suures ahnuses ei raatsinud ta aga seisma jääda ja tõmbas niiviisi pistiku kontaktist välja.

„Loendamatud on hüved, mida tsivilisatsioon meile on toonud, piiritu tootmisvõimsuse kasv tänu kõikvõimalikele rikkustele, mida teaduse avastused ja leiutised meile on andnud. Äraarvamata palju imepäraseid asju on inimvaim loonud, et mehi ja naisi õnnelikumaks, vabamaks ja täiuslikumaks muuta.“ Mulle tundub, nagu räägiks inglise poeedi Malcolm Lowry paradiislik kirjeldus hoopis puhastustulest.

Kas ei või janu õige elu järele ollagi me purgatooriumileekideks? Hingeheitlused, kuidas teha õigeid tegusid, öelda õigeid sõnu, käituda õigesti. Raamatupoodides on riiulid õige elu õpikutest lookas: „Sada sammu saledama figuurini“, „Täiusliku orgasmi 101 ehk Tantra inimesele, kellel on kogu aeg kiire“, „Mida arstid sulle ei räägi“, „Kuidas leida peale sünnitust endas taas jumalanna“.

Vabaturumajandus on kirikult indulgentsimüügi üle võtnud ja rakendanud süsinikujälje reklaamivankrite ette. Ka kõige jätkusuutlikumalt toodetud ökomärgisega latte(kaera)piim ei päästa maailma senikaua, kui pole ümber mõtestatud selle nautimise aluseks olev tähendushorisont, hea elu olemus ja omandiiha. Kui viirusepiirangud tõmbasid tolmuimejal korraks juhtme seinast välja, siis loodetud sisekaemuslik väärtuste ümberhindamine on asendunud kriisist väljudes Eesti erakordse majanduskasvu edulooga, kus tuuride mahavõtmise asemel hirmutatakse õhtustes uudistes kaupade defitsiidiga, sest maailm ei suuda sellises koguses mööblit ja kodumasinaid ette sööta, kui pungil tengelpungadega tarbijad supermarketitest ära tahaksid tarida.

Asjade maailm liigub kiiremini, kui nende seas elav inimene järele jõuab. Mu vanavanemate põlvkond ütles ikka, et inimene õpib kogu elu, aga elukestvast õppest ei teadnud nad midagi. Positiivse kuvandiga termin kuulutab ridade vahel, kui väeti sa oled. „Tehnoloogia ajakohastub, aga sina mitte? Sa oled uueneva tarkvara jaoks liiga vana riistvara! Ebatäielik. Aeglase sammuga. Miks sa endale ometi update’i ei tee?“

Piiblis on kirjeldatud veel üht puud, mille viljade kaitseks seadis Jumal paradiisi rohuaeda valvama keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga. See on elupuu, mis annab surematuse. Hoiaks Jumal meid seda maitsmast!

 

1 Tõnu Õnnepalu, Ökoloogilisest eluviisist. – Sirp 4. VI 2004.

2 Yuval Noah Harari, Sapiens. Inimkonna lühiajalugu. AS Äripäev 2019, lk 23.

3 Mihkel Kangur, Ökoloogiliste kasvatustarkuste ökokatastroofilised põhjused. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2021, lk 9.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht