Olulised asjad – Võimu asjad

URMAS LÜÜS

Seekord on vaatluse all üpris väikesed, kuid kaalukad asjad – ehted. Kontsentreeritud olekus on neil eriilmelisi otstarbeid: rituaalseid, mälu hoidvaid, sidemeid loovaid, identiteeti vormivaid. Kuid need võivad olla ka jõuesemed. Paul Luhteina 1936. aastal kujundatud Eesti presidendi ametikett on endiselt võõrastes kätes. 17. VII 1940 nähti ketti viimast korda Konstantin Pätsi kaelas, kui ta võttis vastu Nõukogude Liidu uue täievolilise esindaja Vladimir Botškarjovi volikirja. 1971. aastani oli presidendi riigivapi asukoht teadmata, kuni selgus, et see asub Moskvas Kremli relvapalatis. President Lennart Meri sõnas 1995. aastal peetud Eesti Vabariigi aasta­päeva kõnes, et Stalini relvajõul Tallinnast ära viidud Eesti Vabariigi presidendi ametitunnus asub arusaamatul põhjusel ikka veel seitsme luku taga Kremlis, otsekui kestaks mõnes paigas Stalini kord või vähemasti Stalini bürokraatia edasi. Aeg-ajalt mainib mõni Ida-Virumaal käinud tuttav, et oleks nagu Nõukogude aega sattunud. Režiimid ei lõpe allkirjastatud lepetega, vaid püsivad materiaalses kultuuris.

Ametikett ongi üks klassikalisemaid jõuesemeid, mis kinnitab kandja staatust riigipea või rektorina. Neile esemetele omistatakse väärtust, nendega ehitut vaadatakse väärtuste kandjana. Kett ongi riigi või ülikooli kontsentraat: aadete, väärtushinnangute, reeglite, moraali, eetika ja tõekspidamiste kogu. Samal põhjusel tabab valusalt sümbolesemetest ilmajäämine või ka nende olemasolemine. Üha aktiivsemalt heidetakse suurte kolonisaatorite monumentidele nöör kaela, tõmmatakse püünelt maha, tümitatakse vasaratega läbi ja uputatakse ära. Või siis on pahalased kujudena igavesele häbipostile seatud. Hiinas Hangzhous Lõuna-Songi dünastia suure väepealiku Yue Fei hauakambri ees põlvitavad tema neli pronksist äraandjat, ja Wenchangis, Teise maailmasõja ajal elu kaotanud hiinlaste haudade ees põlvitavad kivist Jaapani ohvitserid.

Silvio Berlusconi ja Muammar Gaddafi Ciampino lennuväljal, Gaddafi disainitud mundrile kinnitatud prossi ehk foto maksumuseks kujunes läbirääkimiste lõpuks viis miljardit dollarit.

Repro raamatust „On and Off: Jewelry in the Wider Cultural Field“. 

Võim elab aga ka kõiksugu ehetes. Paavsti sõrmust suudlevad riigipead etendavad võimu ja vaimu vaatemängu. Kuigi igal Rooma paavstil on isiklik anulus piscatoris ehk kalamehe pitsatsõrmus,1 millega saab vajaduse korral ümbrikel kirjavaha märgistada, esindab sõrmus katoliku kiriku ja ristiusu jõudu. Sõrmuse suudleja on selle jõu tunnistaja ja tunnustaja. Jumalasse saab uskuda ka üksikul saarel, kuid usutunnistuseks kogunetakse kirikusse. Sedasi seisavad Toompeal silmitsi vene vaim ja Eesti võim. Loodetavasti sõbralikult veel kaua.

Kui Liibüa endine riigipea Muammar Gaddafi 10. VI 2009 Ciampino lennuväljal tollase Itaalia peaministri Silvio Berlusconiga kohtus, oli tal nõelaga rinnas pross, mille maksumuseks kujunes läbirääkimiste lõpuks viis miljardit dollarit.2 Õigemini oli tegu mundrile kinnitatud fotoga, kus kujutati valges hõlstis vanemat meest fašistlike sõdurite vahel. Kahe maailmasõja vahel Liibüat koloniseerinud Itaalia väed tabasid 1931. aasta septembris kuulsa Kõrbelõviks kutsutava vastupanuvõitleja Omar Mukhtari. Neli päeva hiljem mõistis Mussolini aheldatud sangari surma ja järgmisel päeval Mukhtar poodi. Kuna mõned kuud enne kahe riigipea kohtumist ratifitseeriti Benghazi leppega Itaalia ja Liibüa sõprussidemed, kujutas see rahusõlming tühistavat ohtu diktaatori retoorikale, kes lõi Itaalia koloniaalterrori trumbina lauda iga kriisi, poliitkampaania või klannide meelestatuse ohjeldamiseks.

Gaddafi pross oli ebaproportsionaalselt suur ja torkas viimse detailini disainitud mundril laiutavalt silma. See meenutab üht tähelepanekut ehtekunsti ajaloost: mida ebapüsivamaks kujuneb aeg, seda suuremaks paisuvad ka staatust ja hierarhilist positsiooni tähistavad esemed. Sedasi võib näha hiiglaslikke rahvaste rändamise aegseid sõlgi või arutult suursuguseid tootempäid Rapa Nui ehk Lihavõttesaare langusaegadest, kus viimseimgi jõu ja loodusvaru seati kisklevate hõimude võimusümbolite teenistusse. Kuigi Gaddafi suutis oma prossi sõna otseses mõttes maksma panna ning asus oma neljakümneaastase karjääri hiilguse tipul nagu mõni aru kaotanud Rooma keiser impeeriumi viimseil päevil, tabas teda klassikaline diktaatori saatus. Rahutuste eest pagedes teetruupi peitunud valitseja kisti mässuliste poolt urkast välja ja peksti surnuks.

Ent märksa tundlikumalt on oma rinnanõeltega mitmetähenduslikke sõnumeid edastanud legendaarne USA diplomaat Madeleine Albright.3 Bill Clintoni esimesel valitsusajal ÜROs Ameerika Ühendriike esindades tuli tal rinda pista Saddam Husseiniga, kui koalitsiooni­väed tühistasid pärast Lahesõda Iraagi uued katsed Kuveidi üle kontrolli saada. Osana regulatsioonidest oli Hussein sunnitud aktsepteerima ÜRO vaatlusi ja andma täieliku ülevaate riigi tuuma-, keemia- ja bioloogilistest relvadest. Diktaatori keeldumisele järgnenud Albrighti kriitika tõi kaasa Iraagi riigimeelses pressis levinud sõimuluuletuse, kus saadikut nimetati kõiksugu muude jälkuste kõrval „võrreldamatuks maoks“. Valmistudes 1994. aasta oktoobris, vahetult pärast pilateksti ilmumist Iraagi ametnikega kohtuma, meenus talle paar aastat varem Washingtonis lemmikehtepoest ostetud pross: kuldne madu keerdumas ümber oksa, särav teemant suus. Meediale ei jäänud see märkamatuks. Sellest peale said prossid Albrighti poliitiliseks töövahendiks. Pika karjääri jooksul kogunes neid sadades ning tihtipeale võis endise riigisekretäri seisukohti, meelestatust või jutuks tulevaid teemasid rinnanõelte sümboolikast juba enne suu avamist välja lugeda. Kui Georg H. W. Bush ütles kuulsad sõnad „loe mu huulilt“, siis Albright parafraseerib seda kui „loe mu prossilt“. Sedasi vaatas Yasser Arafat4 tunde tõtt rünnaku­valmis emailitud herilasega ja Süüria presidendi Hafez al-Assadi pidi rahu­kõnelusteks ülevasse meeleollu viima kullast teemantsilmne lõvi.

Võimu asjadest vaid tibusammu kaugusel seisavad vaimu asjad: Vanapa sõrmus, Betti Alveri käevõru, Jeremy Benthami topis, kaputsiini munkade ogalised kaelakeed, mis vaga hõlsti surve all nahka lõigates liha patusust ja surelikkust meeles aitavad hoida. Aga sellest juba mõni teine kord.

1 Esimene väidetav paavst Peetrus oli elukutselt kalamees. Kui Jeesus Peetrust (algse nimega Siimon) venna Andreasega oma esimeste jüngritena kaasa kutsus, nimetas ta neid kalameesteks, kes püüavad inimesi.

2 Anna Conticello, On and Off: Jewelry in the Wider Cultural Field. Gaddafi’s five-billion-dollar brooch. – Art Jewelry Forum Publication 2015, lk 77–79.

3 Read My Pins: Stories from a Diplomat’s Jewel Box. Madeleine Albright. Melcher Media 2009.

4 Araabia keeles lõvi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht