Võim ja sugu – Head inimesed soojades köökides

PIRET KARRO

Mul on sõpradega vedanud. Näiteks praegugi – läksin Tartu rongi peale, kaks sõpra ees. Mina pulma, nemad matustele. Mul on õnnestunud igas keskkonnas, kuhu olen sattunud, moodustada enda ümber semude võrgustik. Need kambad on mõnikord päris püsivad – vanim 1990ndate algusest. Mulle meeldib ühtekuulumistunne, mis liidab sama kogemusega inimesi (lasteaed, näitering, keskkool, tudengiliikumine). Vahel on sõbrapuntidega tunne, nagu oleksime Bullerby lapsed, alati seiklusteks valmis, või Marveli universumi kangelased, igaühel oma eriline võime, mis teeb meie tiimi võitmatuks. Ühes teises pundis sel suvel – sattusin Leetu lõkke äärde ülikoolist pärit sõpruskonna kogunemisele – arutasime sõna „sõber“ üle. Venekeelne „drug“ hõlmab külalislahkelt laia ampluaad inimsuhteid, inglise keeles on „friend“ jälle küllalt konkreetne lähedane. Lõkke ääres istus tüüp, kellele meeldis teisi tovarištš’iks kutsuda. Mulle tundub, et eesti keeles võib heldelt paljusid sõpradeks kutsuda, nii ammuseid koolikaaslasi kui ka neid, kellega olen suhelnud kogu teadliku elu. Seda enam, et lähedus inimeste vahel ei pruugi ajast sõltuda: vahel kulub kunagise põhikoolikaaslasega pool sigaretti, et ta jõuaks südamepuistamiseni.

Leedus kogunesid akadeemikud ja aktivistid. Vaatlesime neid ja arutasime, kuidas neil õnnestub nii hästi organiseeruda. Nad saavad päris elus hästi läbi ja oskavad pidutseda, arvas sõber, kui parasjagu punasesõstrapõõsa ümber moodustunud mosh pit’i jälgisime. Feministlike, antirassistlike ja teiste liikumiste jätkusuutlikkuse üks komponent on tihtipeale inimsuhete hoidmine. USA rassismivastane organiseeruja Mariame Kaba ütleb, et kõike, mis on väärt tegemist, tehakse koos teiste inimestega.1 Üksinda poleks kedagi organiseerida, ning kuni kõik pole vabad, pole keegi vaba.

Paari aastakümne pärast on hakkamasaamiseks vaja rohkem inimesi, kogukonda, koostööd, võrgustikku. Sõprussidemed on hea eeskuju üksteist toetavatele läbipõimumistele.

Erakogu

Ursula Le Guin on välja pakkunud nii-öelda kirjanduse kui kandekoti teooria,2 kus ta ütleb, et nagu üks esimesi eelajaloolise inimese leiutisi oli kott, millega korjatud toit koju tuua, nii ei pidanud ka arhetüüpse loo keskmes olema üksainus kangelane, vaid seal võis olla palju osiseid: taimi, pähkleid, seemneid, tegelasi jm. Le Guin kirjutab, et ei tunne end ära lugudes, mille keskmes on odaga sõdalase võidukad lahingud. Talle tundub inimlikum mõelda romaanist kui kotist, mis on täis loodreid ja lödipükse, lõputa algusi, läbikukkumisi ja arusaamatusi, tõlkeid ja transformatsioone. Nende vahele saab põimida tähenduste võrgustiku, mis moodustab loo. See pilt tundub ulmekirjanikule realistlikum, elulähedasem. Nii asetuks ka inimene (inglise keeles mees) omale kohale süsteemis ja siis tulevad ka paremad lood.

Le Guin osutab sellele, et indiviidikesksus kitsendab meie arusaama maailmast ega peegelda seda, kuidas asjad on. Oleme omavahel seotud. Üksikud kangelased on fiktsioon. Võib-olla Bullerby lapsed on võrdluseks täpsemgi valik kui Marveli kangelased. Vaevalt on võimalik kliimamuutuste ajal edasi kesta, kui ei hülga kapitalistlikku indiviidimüüti ega säti oma tegutsemise printsiibiks ökoloogia esimest seadust, et kõik on kõigega seotud. Ökofeminist Donna Haraway on välja pakkunud loosungi „tehkem sugulasi, mitte lapsi“,3 rõhutades seda, et tuleb mõista oma sidemeid nii üksteise kui ka teist liiki olenditega. Tõenäoliselt elatakse paari aastakümne pärast maailmas, kus keskkond on isegi meie väikses Eestis tundmatuseni muutunud – üleujutuste, tormide ja põudade küüsis. Meie piirkonna demograafia muutub, kuna üha rohkem inimesi on sunnitud teele asuma veel elukõlbulike alade suunas. Kuna see kõik võib kaasa tuua vahendite kadu ja ellujäämisele orienteeritud tegutsemise, näib mulle üha enam, et meie normatiivne mitmelapseline kahe täiskasvanuga tuumpere ei ole enam varsti kõige optimaalsem elukooslus.4 Hakkamasaamiseks on vaja rohkem inimesi, kogukonda, koostööd, võrgustikku. Queer-kogukonnad teavad seda juba ammu, sest seal on palju inimesi, kes juba elavad ellujäämisrežiimil, mitte nagu need, keda heteronormatiivses maailmas ei diskrimineerita. Sealt on tulnud ka valitud perekonna mõiste ehk kogukond, kelle enda ümber põimid, kui sünnipere sind ei toeta.

Sõprussidemed on hea eeskuju üksteist toetavatele läbipõimumistele. Sõitsin rongiga Tartusse, juhuslikult koos Brita ja Annaga (neid tean põhikooli näiteringi päevilt ja nende juurde kirjutasin end sisse, kui mul aadressi polnud). Tee peal rääkis Brita, et kohtas eile Lasset, kes olevat just minuga tuttavaks saanud. Vastasin, et tol õhtul kohtusin mina hoopis Lasse korterikaaslase Liisaga. Tartus ööbisin Kerstini juures (temaga oleme sõbrad sõimest saati), kes läks küll ise sel õhtul Tallinna minu korterisse ööbima, ning pidasime plaani helistada meie teise sõimest saati kambaliikmega, kes oli parasjagu siirdunud Budapestist Viini kolmandale kambaliikmele külla. Keska­aegsete sõprade Agda ja Oskari pulmas uitasin ringi koos Olle (teda tean keskkoolist) ja Pillega (temaga sain tuttavaks paari kuu eest). Järgmisel päeval sõin lõunat õe ja tema beebiga, kohvi ja kooki keskasõbranna ja tema beebiga, Bosse jalutas parasjagu oma tädipojaga Toomemäel, temaga jäi seekord kohtumata.

1 Eve L. Ewing, Mariame Kaba, Everything Worthwile is Done with Other People. – Adi Magazine, sügis 2019. https://adimagazine.com/articles/mariame-kaba-everything-worthwhile-is-done-with-other-people/

2 Ursula K. Le Guin, The Carrier Bag Theory of Fiction, 1986. https://theanarchistlibrary.org/library/ursula-k-le-guin-the-carrier-bag-theory-of-fiction

3 Donna Haraway, Anthropocene, Capitalocene, Plantationocene, Chthulucene: Making Kin. – Environmental Humanities 2015, kd 6, lk 161.

4 Loe ka: Leene Korp, Tuumikperega ellujäämismatkal. – Müürileht 6. IV 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht