Võim ja sugu – Radikaalsed seisukohad vägivalla vastu

PIRET KARRO

Kaks uudist ühtejärge: Trump kaotas USA presidendivalimised ja Mart Helme astus tagasi. Kõlab hästi muu hulgas neile, kes soovivad, et poliitpukis istuksid inimesed, kes ei ole absoluutselt süüdimatud. Kõlab hästi ka vahevõiduna populismi ja paremäärmusluse vastu, aga siinkohal olengi äraootav. EKRE hõivab endiselt siseministri portfelli. Joe Bideni valitsus võib esindada sõjaliselt agressiivse USA lihtsalt veidi sinipestumat versiooni. Tema partner, asepresident Kamala Harris on aastaid toetanud eelnõusid, mis saadavad peaasjalikult mustanahalisi ja dokumentideta inimesi eravanglatesse trellide taha.1 Pole välistatud, et nelja aasta pärast on presidendiks mõni Trump jr.2 Võidud jäävadki ühekordseks, kui pole pikaajalist strateegiat.

On leidunud seisukohti, et nii-öelda liberaalid, vasakpoolsed ja teised, kes ei soovi riiklikult õhutatud vägivalda, peaksid jääma võimalikult neutraalseks ja mitte esitama konkreetseid nõudmisi, et paremäärmuslasi mitte ärritada või neile konte hambusse anda. Sel ettekäändel tõrkusid esialgu reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide esindajad alla kirjutamast abieluvõrdsuse petitsioonile3, põhjendusega, et siis saakski EKRE öelda, et abielu institutsiooni rünnatakse. EKRE on suutnud hirmutamise kaudu nihutada avaliku arvamuse Overtoni akent sinna, kus abieluvõrdsuse nõudmist – et iga perekond Eestis saaks juriidilist kaitset sõltumata pereliikmete soost – lastakse paista ohuna abielule kui sellisele.4 Kui meie huvi on seista inimõiguste eest, säilitada demokraatiat jne, siis sillutab provokaatorite mitteärritamise ettekäändel konkreetsest seisukohtadest hoidumine neile ainult teed.

On leidunud ka teistsuguseid taktikaid. Abieluvõrdsuse petitsioon tundub radikaalse nõudmisena praeguses taustsüsteemis, kus abielu on perekonna­seaduses sooliselt fikseeritud liit. Olemas­olev seadus diskrimineerib paare, kes ei ole heterod. Kuigi Paul Keres püüdis „Terevisioonis“5 jätta muljet, et „perekond“ peaks käima ainult omavahel lapsi saanud ehk rahvast kasvatanud heteropaaride kohta, siis de facto kasvatavad Eestis rahvast ka naised omavahel ja mehed omavahel, nagu on heteropaare, kes ei saa lapsi. Petitsiooni nõudmine pole muud, kui laiendada juriidilist kaitset rohkematele juba eksisteerivatele perekondadele. Selle petitsiooni loomine on näide sellest, kuidas rõhumise süvendamisele ei vastatud kompromissiga väiksemale rõhumisele, vaid konkreetse nõudmisega tõmmata piir sinna, kus mitte kedagi ei alandata. See kõlab radikaalselt vaid seepärast, et mitteheterote diskrimineerimine on meil normaalne.

Poolas õnnestus 2016. aastal tuhandetel musta riietunud protestijatel tagasi lükata valitsuse tollane plaan karmistada niigi ebainimlikku abordikeeldu. Keskmisel plakatil on kirjas, et kui pole naisi, pole riiki.

Wikimedia.org

Poolas õnnestus 2016. aastal tuhandetel musta riietunud protestijatel tagasi lükata valitsuse tollane plaan karmistada Poola niigi ebainimlikku abordikeeldu ning tänavu protestisid taas sajad tuhanded inimesed päevade kaupa linnatänavatel. Abordiõiguse eest seisvate poolakate nõudmised tunduvad Poola padukatoliiklikus taustsüsteemis samuti radikaalsed, kuigi sisuliselt on see soovinimekiri, et naiste inimõigused ja inimväärikus oleksid tagatud. Naiste marsse korraldav rohujuurevõrgustik Strajk Kobiet nõuab, et rasedusaegne ja sünnijärgne hoolekanne, ligipääs raseduse turvalisele katkestamisele ning rasestumisvastased vahendid oleksid kättesaadavad; et seksuaalharidus lähtuks teadusest ja mitte Vatikanist; et pedofiilia kirikus oleks karistatud; et koduvägivald oleks karistatud; et riik ja kirik seisaksid lahus jne.6 See kõlab äärmuslikult ainult taustsüsteemis, kus naiste rõhumine on normaalne.

Ma pole kindel, milline on pikaajaline strateegia, aga kaldun toetama taktikat, kus esitatakse konkreetseid nõudmisi, silm sihtmärgil. Sest mis on nende taustsüsteemide ühisosa, mis lasevad paista radikaalsena soovidel elada inimväärset elu? Vägivald. Teatud perekondade ilmajätmine juriidilisest kaitsest on vägivald, tele-eetris vaid teatud perekondade legitiimseks nimetamine on vägivald teistsuguste perede vastu, abordi kättesaamatuks tegemine on naistevastane vägivald. Rääkimata meie riigis vohavast majanduslikust vägivallast palgavaesuse, palgalõhe jne näitel. Mart Helme tagasiastumise pressikonverents, kus ta irvitades ajakirjanikke mõnitas, paistis klassikalise näitena vaimselt vägivaldsest despoodist. Võiksime püüda täpsemini jälge ajada, millised meie ühiskondlikest lepetest sisaldavad normaliseeritud nähtamatut vägivalda. Kui neile osutada, saab teha konkreetseid ettepanekuid nende muutmiseks. Kui vägivallafoon on igapäevane, tundub iga tegu selle vastu seismiseks radikaalne.

1 Vt väljavõtteid Kamala Harrise varasemast karjäärist: https://www.facebook.com/sreshta.ladegaam/posts/417303796095590

2 Loe ka Märt Väljataga, Trumpiga või Trumpita? – Sirp 6. XI.

3 Eestimaa Roheliste esitatud petitsioon perekonnaseaduse muutmiseks 19. X, rahvaalgatus.ee.

4 Henri Kõiv, Liberaalsete väärtuste latt vajab kergitamist. – Müürilehe uudiskiri 29. X.

5 Terevisioon, ETV 13. XI 2020. https://etv.err.ee/1158846/rahvakusitlus

6 Vt http://strajkkobiet.eu/postulaty/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht