Võim ja sugu. Võimu kuritarvitamine ei tule üllatusena

PIRET KARRO

Meie ekspeaminister „ei sattunud ahistamisskandaali“, vaid ahistas kedagi ja see tuli välja. Ahistatu andis tema teost teada oma tööandjale ja asi jõudis ringiga toimepanijani tagasi. See uudis on tema teo tagajärg. „Skandaali sattumise“ fraas on Eesti ajakirjanduses sääraste juhtumite puhul nii levinud, et mõjub laisa klišeena. Või jätab mulje, nagu olekski objektiivne ahistamisjuhtumi kirjeldus. Tõsi, suuremad ajalehed hoidusid vähemalt pealkirjades sellisest sõnastusest, pildiallkirjas võis seda siiski leida. Sama isiku 2017. aastal toime pandud ahistamisjuhtumit nimetati küll läbivalt „skandaali sattumisena“. Ajakirjanikud, palun olge oma sõnastuses täpsed!

Siinse teksti kirjutamise ajal ei ole veel teisi asjaolusid avaldatud peale juhtumi toimumise.¹ Ekspeaminister tegu ei tunnista, nimetab seda absurdseks. See pole sõna sõna vastu olukord – juhtumil on kolm tunnistajat. Näib, et neist ei piisa, ikkagi on põhjust õhku visata väide, nagu ohver valetaks. Vastutusest kõrvalehiilimine on tüütu komme, mida püüdis teha ka näiteks kunagine rahvusooperi juht. Kummagi juhtumi puhul väideti, et ahistatu mõtles loo välja selleks, et läbi viia mingi rünnak või poliitiline spinn täiesti asjasse puutumatutel põhjustel.² Ei tea, milline noor naine (või kes iganes), teades, mis ohvrisüüdisuste laviin sellistele avaldustele järgneb, tahaks end niimoodi tanki panna. Ka ekspeaministri eelmise kaasuse ajal vaevas ajakirjanikke küsimus „kas süüdi on võimu esindav mees või tundmatu väiksema mõjujõuga naine?“.³ „Kes kõhkleb ja keda uskuda“ lakmustestiks võib kasutada objektiivset pilku osalistevahelisele võimusuhtele. Võimu kuritarvitamine ei tule üllatusena.⁴

Ahistatu tunnistuse tähtsusetuks pidamine on samuti tüütu komme, mida on kirjeldanud juba kanoonilise raamatu „Töötavate naiste seksuaalne ahistamine“ (1979) autor Catharine A. MacKinnon: „Tavaliselt on vaja kolme-nelja naise tunnistust, et sama mees on neid väärkohelnud, et mehe eituses üldse hakataks kõhklema. See teeb ühest naisest neljandiku inimest.“ ⁵ Kahju, et endiselt otsitakse „täiuslikku ohvrit“, kellele iga tegu või tegematajätmist võib näidata tõestusena, nagu ta valetaks.

Nii ekspeaministri mõlema kaasuse, endise ooperiteatri juhi kui ka paljude teiste naistevastase vägivalla juhtumite toimepanijate kaitseks on välja astutud väitega, et hoopis too toimepanija on kellegi kättemaksu ohver. Seda on teinud ka naised.

Mis on põhjused, miks võivad naised ahistajatest mehi kaitsta?

Patriarhaalses ühiskonnas pole ime, kui ka naised omandavad misogüünseid hoiakuid. Ühiskonnas üldkehtivaid arvamusi ei ole lihtne kõrvalt näha ja kritiseerida. Neid võetakse käibetõena ja mitte ühena võimalikest arusaamadest, mida võib soovi korral muuta. Ka siis, kui mõni neist arusaamadest kahjustab osa ühiskonnaliikmetest, kes seda hoiakut kannavad. Meil on levinud, et meestele vaadatakse alt üles (eriti seatakse eeskujuks meesjuhte), nende sõnal on suurem kaal kui naiste omal ning neile antakse rohkem andeks. On ka naisi, kes seksismi ühiskonnas edasi kannavad.

Osalt on tõsi, et kui juba elame keskkonnas, kus võim on nii ebavõrdselt jaotatud, võivadki paljud naised olla majanduslikus või muus sõltuvuses mõnest mehest, nii et tolle mehe väärtegude ees pigistatakse silm kinni või lausa põimitakse selle ümber mingi lugu, et ka ennast uskuma panna, et kõik on hästi. Meeste heakskiidul ja tunnustusel on sümboolne kaal – naistel läheb seda vaja, see on sõltuvussuhe. Osa naisi võib hakata meeste heakskiitu taotlema, öeldes endale, et koht, kuhu nad on asetatud, on nende jaoks jõustav. Feministlikust vaatekohast pole vaja kellegi isiklikke eluvalikuid küsimuse alla seada, ideoloogilisi seisukohavõtte aga küll.

Niisiis, naised, me ei pea patriarhaadi saabast lakkuma. Uskugem ohvrit. Ei pea naerma misogüünsete naljade peale ja välja vabandama seksistlikke tegusid. Toetame parem üksteist ebavõrdsest suhtest väljumisel. Nähkem liitlasi teistes, keda ebavõrdne ühiskonnakorraldus ei soosi – kas soo, seksuaalsuse, vaesuse, nahavärvi vms tõttu. Solidaarsusel põhinevad võrgustikud on need, mis aitavad meil luua võrdset ja turvalist ühiskonda.

1 Sulev Vedler, Noor naine teavitas tööandjat, et Taavi Rõivas ahistas teda välisreisil. – Eesti Ekspress 13. XI 2021.

2 Kiri Aivar Mäe toetuseks. – Postimees 2. VII 2020.

3 Rebeka Põldsam, Roosa müts – Mis mõttes ei?! – Sirp 27. X 2017.

4 Viide Jenny Holzeri 1983. aasta teosele „Abuse of Power Comes as No Surprise“, mille pealkirja kasutati ka #metoo-liikumises 2018. aastal. Loe nt Amanda Fortini, Jenny Holzer Made Good Things Out of Horror „I don’t want to be looked at or dismissed, or even attract anybody, as a female“ – The Cut 18. X 2018.

5 Catharine A. MacKinnon, Sexual Harassment of Working Women. Yale University Press, 1979.