Arutelud teatri ligipääsetavusest peavad jätkuma

Eesti lavadel näeb üldjuhul „suutlikke“ kehi – inimesi, kellel pole erivajadusi –, ning teatrisaalis vaadatakse viltu, kui kõrvalistuja teeb häält või ruumist väljub.

HENELIIS NOTTON

Festival „Fokus Tanz #10 Sorry Not Sorry“ 22. II kuni 2. III Hamburgi etenduskunstide keskuses Kampnagel.

Arutelu teatri ligipääsetavusest ilmutab Eestis üha rohkem elumärke. Vestlusringides¹ on tulnud jutuks mõiste relaxed performance² ning märtsis korraldati Jaanika Juhansoni eestvedamisel festival „Erisuste erinevused“³. Eesti Teatri Agentuuri kodulehel leidub etendusasutuste ligipääsetavuse ülevaatlik info⁴: näiteks saab sealsest statistikast kokku lugeda, et 78 (etendus)asutusest pääseb ratastooliga 61 kohta etendust vaatama, ehkki nii mõneski neist puudub ligipääsetav WC või tuleb ratastooliga liikujal endast korraldajale varem märku anda.

Veebruaris-märtsis külastasin Hamburgi etenduskunstide keskuses Kampnagel festivali „Fokus Tanz #10 Sorry Not Sorry“⁵, mida oli sel korral kutsutud kaaskureerima Dan Daw Creative Projects ehk kollektiiv, mis koosneb inimestest, kel on erivajadused. Festival oli ligipääsetav, sest tänu viipekeeletõlkidele, kirjeldustõlkele ning võimalusele etenduse ajal häält teha või end liigutada said teatrisse tulla inimesed, kellel muidu oleks teatrielamus jäänud saamata.

Julge ruumiloome. Kuna festivalil ei käsitletud ligipääsetavust kultuuripoliitilise päevakorrapunktina ning teatrihoone oli juba enne festivali füüsiliselt ligipääsetav, siis võimaldas see tõsta esile just kunstnikke, kellel on erivajadused, avada nende väljavaateid ja tutvustada loomingut. Kuigi festivalil oli kehtestatud õhkkond, kus kõigil on hea viibida, oli inimestel, kellel on erivajadused, võimalus oma muresid väljendada. Võrdsusega ei püütud ignoreerida tõsiasja, et erivajadustega kaasneb sageli diskrimineerimine ja sotsiaalne väljajäetus.

Peale selle lõi festival nii kunstnikele kui ka publikule kaasava ruumi, kus oli võimalik vabandamiseta liikuda, olla, luua ja iseend määratleda. Festivali olemust sõnastades kasutati ingliskeelseid sõnu queer ja crip, millel mõlemal on minevikus olnud negatiivne solvav tähendus, kuid mis on taas omaks võetud. Eesti keeles kasutatakse queer’i vastena peamiselt laensõna „kväär“ ning sõnale crip (pikemalt cripple) – mis tähistab kogukonda, kuhu kuuluvad inimesed, kellel on erivajadused – on Heleri Luuga pakkunud vastena sõna „sant“⁶. Kuna erivajadustest või kvääridentiteedist kõneldes võib tekkida hierarhia, justkui räägitaks mingist ühtsest grupist „Teine“, mis erineb n-ö normatiivsest, siis ilmselt on palju ka neid, kes eelistavad hoida oma vajadused avalikkuse eest varjatuna. Ühtlasi pole suur osa erivajadustest nähtaval, seega on raske öelda, mil moel näiteks festivalil osalenud kunstnikud end määratlevad.

Ligipääsetavust soosivad formaadid. Paljude lavastuste seas kuulus festivali programmi Marlene Monteiro Freitase ja Dançando com a Diferença koostöölavastus „Ôss“ (kreooli keeles „Luu“), millega mullu käidi festivali „SAAL Biennaal“ raames ka Eestis. Dançando com a Diferença on professionaalne teatritrupp, mis koosneb inimestest, kel on erivajadused. Fia Neisese lavastuses „With Or Without You“ („Sinuga või sinuta“) käsitleti koosolemist ja üksteise abistamist vaegnägija seisukohast ning Rita Mazza lavastus „Matters of Rhythm“ („Rütmi tähendused“) lõi visuaalide abil muusikat vaegkuuljatele. Muu hulgas kvääridentiteeti lahkava „Butching Cowboys“ („Kauboide butchimine“) looja Anajara Amarante rääkis etendusejärgsel vestlusel, et kasutab oma lavastuses videot põhjusel, et etendajana oleks tal võimalik hetkeks puhata.

Mõne etenduse puhul oli kasutusel relaxed performance’i ehk tajuleebe etenduse formaat, mis tähendab, et oodatud on ka inimesed, kes teevad etenduse ajal häält või kellel võib tekkida vajadus vahepeal ruumist lahkuda. Selleks on ruumis ringi liikumiseks piisavalt valgust, saali esireas on kott-toolid neile, kellel on raske tund aega kõval toolil paigal istuda (näiteks kroonilise valu tõttu). Etenduse ajal ei kasutata strobovalgust ega valjusid helisid. Tajuleebed etendused on abiks näiteks Tourette’i sündroomiga inimesele, kellel ei ole sel puhul vaja muretseda etenduse ajal heli tekitamise pärast, või ülitundlikele, kellele saab ühel hetkel kõike liiga palju.

Dan Daw Creative Projects on loonud ka formaadi pre-show access ehk etenduse-eelne ligipääs, mis tähendab, et enne etendust on saali ees festivalitiimi liikmed, kellelt saab soovi korral uurida näiteks sisuhoiatuste või helitugevuse kohta, samuti võimaldatakse varem saali pääseda, et ruumiga tutvuda ja valida välja istekoht. Võimalus on kättesaadav kõigile, kes arvavad, et see teeb nende teatrielamuse meeldivamaks.

Samuti ei unustatud ligipääsetavust festivali pidu korraldades. Kell kümme õhtul oli tantsuplats rahvast paksult täis. Kõrvalruum oli määratud neile, kes vajavad vahelduseks vaikset ruumi. Peoruum oli valgustatud nii, et atmosfäär ei olnud kohmetult kontorlik, ent seejuures oli tantsuplatsil piisavalt valgust, et ringi liikuda või sõber üles leida. Mõned kohad tantsuplatsil olid rohkem valgustatud, et viipekeele kasutajad saaksid tantsimise ajal omavahel suhelda.

Kuidas ligipääsetavusele mõtlemine muudab etenduskunstide vallas töötamise viise? Eesti lavadel näeb üldjuhul „suutlikke“ kehi, inimesi, kellel pole erivajadusi, ning teatrisaalis vaadatakse viltu, kui kõrvalistuja häält teeb või ruumist väljub. Kunstnikutöö on vaimselt ja füüsiliselt kurnav. Kunstnik peab olema produktiivne, vabakutselisena tuleb kirjutada taotlusi, kandideerida, kui vähegi võimalik. Vaateväljal püsimiseks tuleb luua palju lavastusi, olles valmis ennast ohverdades töötama väikese tasu eest. Seega on konkurentsis püsimine vaevanõudev neile, kellel on „normist“ vähem energiat.

Etenduse raames luuakse jagatud ruum, millel on kindlad parameetrid, ka ajalised – etendus algab üldjuhul kindlal ajal ja lõpeb ühiselt arusaadaval hetkel. Tuues sellesse crip time’i mõiste – ehk kuidas tajuvad aega need, kellel on erivajadused –, huvitab mind, milline oleks festival, mille ajakava on vähem fikseeritud. Mul pole füüsilisi erivajadusi, seega küsin uudishimust. Kuidas saaks jagatud aegruum ühendada neid, kellel kulub ühest kohast teise minekuks kauem aega, kes vajavad vahepeal puhkehetki? Millistes teatrivormides saaks olla koos, kuid samas jõuda kohale omas ajas? Kas süvahängilavastuste laine võiks kaasa aidata tajuleebete etenduste populariseerimisele?

Niisamuti, milline on kaasava ruumi potentsiaal taasmõtestada etenduskunstide valdkonnas töötamise viise? Kuna ühiskonna ideaal on iseseisev indiviid, siis tuginemine kellegi hoolele või abile mõjub haavatava ettepanekuna. Milline näeks välja kunstiväli, kui julgetaks rohkem loota üksteise toele? Kellele on tantsu- ja teatriharidus kättesaadav? Kui palju mõtleme sellele, et prooviprotsess oleks inimressursi seisukohalt kestlik? Kas olulisem on protsess või tulemus? Millist tuge osatakse kunstnikele (ja ka publikule) pakkuda, ilma et seda eraldi küsima peaks? Kas kellelegi teisele ruumi tegemine võtab minult seda vähemaks?

1 Evelyn Raudsepp, Etenduskunsti(de) sosinad ja karjed. – Sirp 9. II 2024.

2 Eesti Teatri Agentuur pakub eestikeelse vastena „tajuleebe etendus“.

3 Tallinnas toimub erivajadustega inimeste etenduskunstidele pühendatud festival. – ERRi kultuuriportaal 5. III 2024.

4 Vt https://teater.ee/teatriinfo/ligipaasetav-teater/

5 Vt https://kampnagel.de/en/series/fokus-tanz-10-sorry-not-sorry

6 Vt https://feministeerium.ee/crip-camp-ehk-opetus-kuidas-kasvatada-revolutsionaare/