Force majeure Eesti teatrit ei murra

COVID-19 kriis ning selle ajal kehtestatud ajutised piirangud, kitsendused ja katkestused ei ole loonud Eesti teatrimaastikul püsivat märkimisväärset muutust.

HEDI-LIIS TOOME, SIGNE OPERMANN, TIINA BRAUN

Kui keegi küsiks, millal lõppes Eestis maskikandmise kohustus ja normaliseerus etendustegevus, siis vaevalt seda enam täpselt mäletatakse. Tegelikult juhtus see vaid natuke üle aasta tagasi, 3. aprillil 2022. Kui jälgida tänavusel suvehooajal inimeste valmidust osta üha kallinevaid teatripileteid, tundub, et koroonakriis on igas mõttes minevikku jäänud.

Küll aga tasub küsida, kuidas Eesti teatrid pandeemia kestel hakkama said, nagu tegi äsja Tartu ülikooli ühiskonna­teaduste instituudis kraadi kaitsnud Tiina Braun oma magistritöös (juhendajad Signe Opermann ja Hedi-Liis Toome).¹ Töös analüüsitakse etendusasutuste olukorda ja tegevust ning näidatakse, milliseid teatreid kriis kõige rohkem mõjutas ja kuidas on need suutnud kriisist väljuda.

Uurimistööl on kaks osa: peamiselt Eesti Teatri Agentuuri kogutud andmetele tuginev kvantitatiivse analüüsi osa ning eri omandivormiga teatrite juht­figuuride intervjuudel põhinev kvalitatiivne osa. Artiklis keskendume eelkõige kvantitatiivse andmeanalüüsi tulemustele ja nende mõtestamisele. Selguse huvides rõhutame, et 2019.–2021. aasta kohta on olnud võimalik kasutada lõplikke avaandmeid, kuid kriisist väljumise analüüsimisel on võrdluseks kasutatud 2022. aasta kohta kogutud mittetäielikke andmeid.

Eesti teatri stabiilne kukkumine ja tõus. Viimase nelja aasta teatristatistikat kokku võttes saab öelda, et osas näitajates (eelkõige teatrikülastuste arvus) toimus kriisi tõttu küll suur kukkumine, kuid üldiselt on etendusasutused jõudnud oma tegevuses 2022. aastaks peaaegu tagasi kriisieelsele tasemele.²

Kõige enam mõjutaski kriis etenduste külastamist, mis on igati mõistetav, sest 2020. ja 2021. aastal tuli ette perioode, kus etendused said küll toimuda, kuid saali lubati poole vähem inimesi, kui mahtunuks. Pandeemiale eelnenud 2019. aastal oli teatrikülastuste arv jõudnud pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja Eesti iseseisvuse taastamist kõrgeimale tasemele ehk
1,3 miljoni külastuseni, aga 2020. aastal langes see näitaja 43% võrra ja 2021. aastal lisaks veel 10% võrra, jõudes 651 300 külastuse piirile. Erisugustel andmetel oli sama suur mõõn aastatel 1988–1993, kui külastatavus langes 1,5 miljoni piirilt 700 000ni.³ 2022. aastal toimus võrreldes 2021. aastaga poolteisekordne tõus ehk külastuste arv asus kultuurielu taastumise järel jälle tõusuteele, nagu näitab ka joonis 1.

Etenduste arv langes 2020. aastal võrreldes 2019. aastaga kolmandiku võrra. Madalseis püsis ka 2021. aastal, mil anti vaid seitse etendust rohkem. Kriisist väljumisest annab märku etenduste määra 1,2-kordne tõus 2022. aastal.

Kui analüüsida üldist repertuaaripilti, on näha, et kõige vähem mõjutas kriis uuslavastuste väljatoomist. Joonisel 2 kujutatud andmed kinnitavad, et uuslavastuste ja repertuaaris olnud lavastuste arv 2020. aastal küll veidi langes, kuid tõusis juba järgmisel aastal ning esietendusi toodi lavale peaaegu sama palju kui 2019. aastal. 2022. aastat markeeriv langus on hetkel tingitud vaid andmelüngast. Nimelt ei ole paljude eraprojektide 2022. aastat puudutavad andmed veel üldisesse statistikasse jõudnud. Suure tõenäosusega on eelmisel aastal toimunud lavastuste arv
2019. aasta tasemega võrdne või isegi pisut suurem.

Kui analüüsida kriisiperioodil välja toodud esietenduste toimumise dünaamikat, on selgelt näha, et teatrid käitusid paindlikult ning kasutasid piirangutest vabanemise „aknaid“ kriisiolukorras kiiresti ära. Kui tavapäraselt toimub enim esietendusi märtsis ja novembris, siis kriisiaastatel oli esietenduserikkaim kuu september: 2020. aasta sügisel esietendus ligi 35 lavastust. Samuti tõusis rekordkõrgusesse suvelavastuste arv. Näiteks juulis ja augustis etendunud uuslavastused moodustasid peaaegu veerandi kõigist 2020. aasta uuslavastustest, 2021. aastal koguni üle kolmandiku.

Ehkki vähemalt teatrikriitikute ja -uurijate hulgas tekkis ootus, et kriis korrastab kvantiteedi poole kaldu vajunud Eesti teatrimaastikku, näitavad andmed vastupidist: kui kõrged piletihinnad publikut teatrist eemale ei peleta, siis ei tee seda miski. Statistikale tuginedes võib väita, et COVID-19 kriisist on etendusasutused läbi tulnud suuremate kadudeta. Siinjuures tulebki rõhutada, et magistritöö annab üksnes institutsionaalse pildi ega hõlma väljaspool asutusi toimuvat (sh vabakutseliste tegevust), mida on ka suhteliselt keeruline uurida, kuivõrd puuduvad usaldusväärsed ja võrreldavad andmed. Eravestlused vabakutseliste teatriinimestega kinnitavad, et kriis süvendas ebakindlust, kuna oli selge, et kriisitoetust on hõlpsam saada palgatöötajana või siis osaühingu vormis tegutsedes. Tõsi, Eesti Kultuurkapital jagas toetusi ka vabakutselistele, kuid sellest rahast ilmselgelt ei piisanud.

Kas keegi kriisist ka võitis? Kui võrrelda etenduste külastatavust rahastusmudeli alusel ehk selle põhjal, kas etendusasutus saab riiklikku tegevustoetust või ei saa, siis on 2019. aastat aluseks võttes näha, et tegevustoetust saanud etendusasutuste puhul suutsid esimese kriisiaasta (2020) paremini üle elada riiklikud sihtasutused ning kehvemini tegevustoetuse najal töötavad erateatrid. See-eest teisel kriisiaastal (2021) oli olukord vastupidine ja paremini läks just tegevustoetust saavatel erateatritel, mis suutsid teiste teatritega võrreldes enim publikut saali tagasi tuua. Teatrites, mis tegevustoetust ei saanud, langes külastatavuse määr 2020. aastal võrreldes 2019. aasta ja toetust saanud teatritega kõige vähem. Ka etenduste arve analüüsides selgub, et esimese kriisiaasta elasid paremini üle riiklikud sihtasutused (andsid 28% vähem etendusi kui
2019. aastal), kuid 2021. aastal kaotasid 2019. aastaga võrreldes kõige vähem tegevustoetust mittesaanud erateatrid.

Aeg-ajalt sünnib keeruliste tingimuste trotsimisest ka midagi uut (nt väike­teatrite sünni eelmine laine jäi 2008.–2009. aasta majanduskriisi). Nii püsis ootus, et COVID-19 kriisi kestel ilmub ka mõni enneolematu teatriliik. Paralleelselt veebiõppega koolides muutus ühel hetkel peaaegu ainuvõimalikuks veebis edastatav voogteater, kuigi väga suurt ja jäädavat entusiasmi selle suhtes ei tundnud teatritegijad ega ka publik. Rohkem kasutasid ja katsetasid veebivõimalustega erateatrid, pakkudes 2020. aastal 23 lavastust, mis kogusid ühtekokku 43 527 külastust. 2021. aastal esitasid erateatrid veebis 21 lavastust, mis kogusid vaid 7689 külastust.

Mis toimus maakondades? Magistri­töös on teatritegevust analüüsitud ka maakondade vaates, kuigi on üsna selge, et neis piirkondades, kus teatrid püsivalt tegutsevad või neid on rohkem, on ka arvulised näitajad suuremad. Sellegipoolest annab teatrikülastuste ja etenduste arvu kriisiaegne analüüs
2019. aastaga võrreldes toimunust mõtlemapaneva pildi.

Kui analüüsida teatrikülastusi tuhande elaniku kohta (vt joonis 3), tõuseb kogu perioodi kestel maakondade seas esile Viljandimaa ning kohe selle järel torkavad silma ka teised piirkonnad (Tartu-, Pärnu- ja Harjumaa), kus töötab vähemalt üks riigieelarveline teater. Kõige tagasihoidlikumad on arvud Rapla- ja Järvamaal, mis asuvad suuremate teatrilinnade läheduses ning mille puhul võib eeldada, et huvilised sõidavad etendusi vaatama kas Tallinna või Tartusse. Külastuste väikese arvu poolest paistavad silma ka Valga-, Võru-, Ida-Viru- ja Jõgevamaa.

Huvitav erand on Põlvamaa, kus etendus tohutu publikumenu saatel Kalmer Tennosaare elust kõnelev muusikal „Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu“. Eesti Teatri Agentuuri andmetel andis trupp Kiidjärvel kahe suve jooksul kokku 22 etendust, mida külastas 30 000 vaatajat.

Teise sarnase näitena võib tuua
2021. aastal Hiiumaal mängitud suvelavastuse „… ja Margus Nõukogude armeest“, milles näitleja Margus Tabor luges ette oma kunagisi kirju sõpradele ja lähedastele. Mida sellest järeldada? Võib-olla seda, et piirkondades, kus puudub suur riigiteater või ei tegutse ka ühtegi eraetendusasutust, tasub siiski investeerida kultuuri, mis toob publikut nii lähemalt kui ka kaugemalt ja elavdab kokkuvõttes kohalikku elu kas või ajutiselt.

Tagasi stabiilsusesse, aga kui kauaks? Magistritöö ühe peamise järelduse kohaselt ei ole COVID-19 kriis ning selle ajal kehtestatud ajutised piirangud, kitsendused ja katkestused loonud Eesti teatrimaastikul püsivat märkimis­väärset muutust. Kui võtta arvesse ka Eesti Teatri Agentuuri andmebaasi
2022. aasta kohta lähiajal lisanduvad andmed ligi 40 eraetendusasutuse kohta (sh etenduste külastuste arv), siis võib eeldada, et teatrid on nii mängitavate lavastuste kui ka külastuste määra poolest 2020.–2021. aasta sügavast langus­trendist üle saamas.

Ent nagu joonis 4 kokkuvõtlikult esile toob, olid riiklikku tegevustoetust saavad etendusasutused kriisiaastatel selgelt eelisseisus – nende tegevus on praeguseks sisuliselt pandeemiaeelse tasemeni taastunud. Seevastu riikliku toetuseta asutusi on palju enam mõjutanud nende endi julgus võtta kriisiolukorras (finants)riske.

Eesti teatri lähiajalugu näitab, et kriiside tingimustes (riikliku iseseisvumisega kaasnenud sotsiaalne ja majanduskriis, samuti 2000. aastate lõpu ülemaailmne majanduskriis) on alati tekkinud uusi erateatreid, millest osa tegutseb edukalt teatrimaastikul siiani.⁴ Joonis 4 kinnitab, et ka hiljutise kriisi tingimustes on olnud julgeid erateatreid ja -projekte, mis vaatamata riikliku tegevustoetuse puudumisele on oma esimeste lavastustega välja tulnud.⁵ Siiski on need olnud peamiselt suve­lavastused ja üksnes tulevik näitab, kas need jäävad üksikuteks projektideks või tekib niigi ülekuhjatud teatrimaastikule juurde uusi püsivaid tegijaid. Viimane ei tähenda, et need ilmtingimata soovivadki püüelda riikliku toetuse poole, pigem on suured, eelkõige meelelahutuslikud suveprojektid (nt lavastus „Vana klaver“ või Pootsi veinimõisas etendunud „Eramaa“) tõestanud, et publikut sellistele lavastustele jätkub.

Ootuspäraselt tagas riigi tegevustoetus osadele etendusasutustele stabiilsema toimetuleku. Kindlasti oli abi ka erakorralisest kriisitoetusest, mis aitas halvema ära hoida. Võrreldes näiteks Soomega olid Eesti teatrid paremas seisus, kuna tänu kultuuriministeeriumi ja asjaosaliste üsna konstruktiivsele koostööle tegeleti pidevalt valitsuse veenmisega selles, et kultuuriasutused suletaks viimaste ja avataks esimeste hulgas. Soomes avati teatrid (ning muud kultuuri- ja meelelahutusasutused) viimastena ning kokkuvõttes viis see teatrikülastuste arvu pea 70protsendilise vähenemiseni.⁶

Riiklikku kriisiabi osutati teatritele ka Lätis, kus erinevalt Eestist torkas silma veebilavastuste rohkus. Kõigis Läti riiklikes teatrites lavastati vähemalt üks spetsiaalselt ekraani vahendusel edastamiseks mõeldud lavastus.⁷ Peale selle anti 2021. aastal Läti teatriauhindade jagamisel välja ka digiteatri auhind. Eesti teatris COVID-19 kriisi aja murrangulist uuendust ei sündinud. Veebilavastused on küll iseseisva tüübina statistikas koha sisse võtnud, kuid võib vaid spekuleerida, kas need jäävad teatrite repertuaari ilmestama ka edaspidi või kaovad ajapikku. Kuni vajadus nende järele taas esile kerkib.

1 Tiina Braun, Eesti etendusasutuste toimimise analüüs COVID-19 kriisi kontekstis. Magistritöö. Tartu Ülikool, ühiskonna ja infoprotsesside analüüsi õppekava, 2023. Vt https://dspace.ut.ee/handle/10062/90452

2 2022. aasta kohta on puudu veel umbes 40 eraprojekti andmed, kuid kuna olemasolevate andmete põhjal on juba teada vähemalt 920 000 teatrikülastusest, siis on igati õigustatud rääkida külastuste taastumisest.

3 Anneli Saro, Eesti teatrisüsteemi dünaamika. Anneli Saro ja Luule Epner (toim). Interaktsioonid. Eesti teater ja ühiskond aastail 1985–2010. Tartu Ülikool, 2010.

4 Hedi-Liis Toome, Anneli Saro, Anneli, Creating New Theatres During the Economic Crisis: The Case of Estonia. – Christopher Balme, Tony Fisher (toim). Theatre Institutions in Crisis. European Perspectives. Routledge, 2021. Lk 153−165.

5 Magistritöös ei olnud võimalik uurida, kui paljud neist lavastustest olid välja toodud Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali toel.

6 Sari Havukainen, Finnish theatre bounces back. Soome Teatriinfo Keskus, 2022.

7 Lauma Mellēna-Bartkeviča, LATVIA: All the World’s a Screen. Critical Stages: Scènes Critique. Juuni 2020, nr 21.

Senised uuringud

Uuringuid selle kohta, kuidas kultuuri­valdkond Eestis COVID-19 tingimustes hakkama sai, on vähe. 2020. aastal tehtud Kutsekoja uuring keskendus COVID-19 kriisi mõjule tööjõu- ja oskuste vajadusele.¹ Etendustegevuse valdkonnas mõjutas kriis rohkem neid teatreid, mille publikust moodustasid tavapäraselt olulise osa välisturistid.

Uuringus tõsteti esile samuti vabakutseliste kultuuriinimeste majanduslikult haavatavat olukorda: viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangute ajal kaotasid nad sissetuleku teenimise võimaluse ning ka professionaalsuse säilitamise viisid olid institutsioonilise toe puudumise tõttu ahtamad. On ütlematagi selge, et nii teatri- kui ka muude valdkondade inimesed pidid toime tulema suurema psüühilise pingega. Kutsekoja uuringus leiti muutusi ka kultuuripubliku ostuharjumustes – piirangute karmistamise ja lõdvendamise vahelduvas ebakindluses soetati pileteid kas etenduse toimumise nädalal või lausa vahetult enne etenduse algust. Teatrisse jõudis kriisiperioodil üha vähem koolide ja lasteasutuste rühmi, kuid ka eakam publik hoidis rahvarohketest kohtadest eemale.

Statistikaameti korraldatud elanikkonna kultuurielus osalemise uuring, mille valimisse kuulus 10 000 vähemalt 15aastast inimest, näitas, et võrreldes viie aasta taguse ajaga oli kultuuritarbimine tervikuna 2020. aastaks langenud 11% (89%-lt 78%-le).² Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringus tuuakse välja, et kriisiaeg on olnud loomemajandusele COVID-19 piirangute tõttu majanduslikult raske ning et pandeemia on loomeettevõtete arengut tugevasti takistanud.³

1 Yngve Rosenblad, Riina Tilk, Urve Mets, Katrin Pihl, Ave Ungro, Mare Uiboupin, Ingrid Lepik, Anneli Leemet, Terje Kaelep, Siim Krusell, Andres Viia ja Rain Leoma, COVID-19 põhjustatud majanduskriisi mõju tööjõu- ja oskuste vajaduse muutusele. Uuringuaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA, 2020.

2 Karl Viilmann, Statistikaamet: koroona-aasta tõttu on kultuurielus osalemine pisut langenud. Statistikaamet, 2021.

3 Mare Josing, Eesti loomemajanduse kaardistamine. – Mare Josing, Aet Vanamölder, Kiira Martens, Ülo Mattheus, Lia Lepane, Kelly Tänav, Bruno Pulver, Elmar Orro, Maris Viileberg, Katrin Nittim, Koit Nilson (toim). Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus. Konjunktuuriinstituut, 2022.