Harilik teatriaasta oma väheste tippudega

Teatrivaatleja Pille-Riin Purje: „Oli aasta, mis sisaldas igasugust teatrit, kusjuures palju ka sellist, mis jättis ükskõikseks ega mõjunud.“

TAMBET KAUGEMA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lõppeval teatriaastal pääsesid kõik vaatajad, kes seda soovisid, küll minema arvutiekraanide eest, kuhu kahel varasemal aastal kuri pandeemia oli nad pikkadeks kuudeks aheldanud, kuid järjekordse saatuselöögina jättis tänavusele teatrile kindlasti jälje veebruaris Ukrainas alanud sõda. „Inimestel on sõja tõttu tundlad niikuinii väga püsti, igast väiksemastki vihjest haaratakse kinni, tõlgendatakse kõike ja vahel tõlgendatakse üle, nähakse sõjateemat seal, kus tegijail see võib-olla mõtteski polnud,“ ütles teatrivaatleja ja Eesti Teatriliidu sõnalavastuste žürii liige Pille-Riin Purje.

Lõppev aasta on kahjuks sõja-aasta. Kas Eesti teater on sel raskel ajal näidanud üles sotsiaalset tundlikkust?

Eks ikka. Konkreetselt Ukraina sõja teemat käsitleti Julia Augi lavastuses „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“, mis esietendus juba aprillis Vabal Laval – see oli tõesti kiirreageering puhkenud sõjale. Aug väärib selle lavastusega tunnustust, nii selle tegemise eest kui ka seepärast, et saalis suudeti tekitada ühistunne, mis puudutas. Aga ma pole kindel, kas otseselt sõjateemalisi lavastusi peab olema ülearu palju – kurb, kui hakataks sihiteadlikult selle teema seljas ratsutama. Teater on olevikuline kunst, vajalikud paralleelid tulevad lavastustesse ja vaatajate pähe või hinge niigi.

Küllalt otseselt oli sõjateema ka R.A.A.A.Mi lavastuses „Diktaator, naljamees ja liiderdaja“ (autor ja lavastaja Damir Salimzianov), kuid tekstina jäi näidend nõrgaks – algas leidlikult, ent ei jõudnud kuhugi välja. Sõja kauget kaja kostis vihjeliselt näiteks Emajõe Suveteatri „Ukuaru“ (lavastaja Peep Maasik) ja Toomas Uibo muusikalise suvelavastuse „Minul on vari“ (lavastaja Kaili Viidas) mõnes stseenis, just ema ja laste suhetes puudutas sõjahirm vahetult. Oma killu sellesse mosaiiki andis ka lavastaja Andres Noormetsa otsus tuua Ugala „Kirsiaia“ lavastusse Oleg Titovi vene keelt kõnelev jõhker teekäija – mõnele vaatajale tundus see ehk liig, aga minu arvates oli väga mõjuv. Nägemata on mul Viktor Marvini Arvo Pärdi keskuses lavastatud „Must laegas“, kus sõjateema kesksel kohal.

Uue sügavama tähenduse võivad omandada ka varasemad lavastused, mis jõudsid lavale enne sõja puhkemist. Käisin hiljuti uuesti vaatamas Eesti Draamateatri lavastust „Lehman Brothers“ (lavastaja Hendrik Toompere jr) ning kui jutt käändus sõjale, siis publik jäi hoopis teistmoodi vaikseks kui varem.

Inimestel on sõja tõttu tundlad niikuinii väga püsti, igast väiksemastki vihjest haaratakse kinni, tõlgendatakse kõike ja vahel tõlgendatakse üle, nähakse sõjateemat seal, kus tegijail see võib-olla mõtteski polnud.

Pille-Riin Purje: „Uusi sõnalavastusi lisandus aastaga tublisti üle saja, peale selle tantsulavastused, etenduskunstid ja muusikateater, nii et kogus on endiselt väga suur.“

Erik Tikan / Postimees Grupp / Scanpix Baltics

Kalendriaasta pole hindamiseks kõige täpsem ajaühik, paremini sobib selleks hooaeg, ent siiski, missugune on lõppev teatriaasta – rõhuga sõnateatril – oma tasemelt?

Oli aasta, mis sisaldas igasugust teatrit, kusjuures palju ka sellist, mis jättis ükskõikseks ega mõjunud. Tartu Uue teatri mulluse „Serafima + Bogdani“ (lavastaja Ivar Põllu) laadset paljude lemmikut ja suurelamust tänavu paraku esile ei tõusnud. Harilik teatriaasta oma väheste tippudega. Aga mõned uuslavastused on mul veel nägemata: Tallinna Linnateatri „Revident“ ja „451° Fahrenheiti“, Vaba Lava „Narva – linn, mille me kaotasime“, Paide teatri „Oaas“, Von Krahli teatri „Libahunt“.

Pärast pandeemiapausi uhasid teatrid uuslavastusi hullumeelses tempos. Kas mahu poolest on olukord nüüd normaliseerunud?

Raske öelda. Uusi sõnalavastusi lisandus aastaga tublisti üle saja, peale selle tantsulavastused, etenduskunstid ja muusikateater, nii et kogus on endiselt väga suur. Võimalik, et olen selle olukorraga juba harjunud, igatahes liiga ülekuhjatud lõppev aasta ei olnud.

Kas mõni teater või loominguline ühendus tõusis oma tegemistega esile?

Päris ühte ja ainust ei saa esile tuua, huvitavaid lavastusi on olnud mitmel pool. Küll aga seadis teatriaastale omamoodi mõjusa raami Eesti Noorsooteater. Mingis mõttes oli Taavi Tõnissoni aasta, kelle lavastatuna jõudis veebruaris Eesti Noorsooteatris lavale südamlik „Röövlitütar Ronja“ – nii nagu ka samal ajal Vanemuises esietendunud „Vennad Lõvisüdamed“ (lavastaja Tiit Palu) õhutas see elujulgust ja kurjusele vastuhakkamist ning seetõttu puudutas praegusel raskel ajal. Suvel lavastas Tõnisson Rakvere teatris „Robin Hoodi“, mis minu arvates oli kõige eredam tänavune suvelavastus. Kevadesse jäi veel „Sineli“ (lavastaja Daniil Zandberg) esietendus Eesti Noorsooteatris ning selles efektses lavastuses oli Tõnissonil mängida tähtis roll.

Eesti Noorsooteatri õnnestunud aasta lõpetas aga Tanel Jonase lavastatud „Kõik ägedad asjad“, kus tõsist suitsiiditeemat käsitletakse elujaatava kerguse ja mängulisusega. Olen näinud seni vaid üht kolmest erinevast osatäitjast. Selle lavastuse puhul on veel tähelepanuväärne, kuidas publik mängu kaasatakse – mõni vaataja saab päris kandva rolli, aga see pole nipp nipi pärast, vaid niiviisi tuleb esile ühine vastutus ja tekib koosolemise tunne. Väga mõtlemapanev ja tugeva järelmõjuga lavastus. Seepärast toongi sellest aastast esile just Eesti Noorsooteatri.

Millised peale juba nimetatute olid selle aasta köitvamad lavastused?

Taago Tubina Ugala teatris lavastatud „Arsti“ puhul on eelkõige räägitud Garmen Tabori doktor Ruth Wolffist, ent tegemist on tervikuna tugeva lavastusega – stiililt jõuline ja kompromissitu pingega. „Arstis“ tuleb esile ka poliitkorrektsuse ja silmakirjalikkuse teema, mida Tubina lavastuses käsitletakse vaimukalt ja täpselt.

Kuidagi kummaliselt köitis Juhan Ulfsaki, Von Krahli teatri ja Ekspeditsiooni „Melanhoolia“. Esimesel vaatamiskorral võtsin seda kui maailmalõputunnetust, aga mõistusega vaagides sain aru, et seda kõike saab käsitleda hoopis kergemalt ja mängulisemalt – teisel korral nii läkski. Põneva ja mõistatusliku atmosfääriga lavastus.

Mööda ei saa vaadata Johan Elmi Sakala 3 teatrimajas lavastatud „Musträstast“, kus Ester Kuntu ja Hendrik Toompere tegid tugevad rollid, põnev oli vaadata, kuidas nad mängides andsid teineteisele impulsse. Ent nende rollide psühholoogiline sügavus on õnnestunud saavutada just tänu lavastaja oskusele kõik see välja tuua. Suurt lusti ja rõõmu pakkus Priit Strandbergi „Tõrksa taltsutus“ Vanemuises. On küll öeldud, et liiga pikk ja proloogi oleks võinud ära jätta, aga lavastuses on palju vahvaid ja rõõmsaid kõrvalrolle.

Andres Noormets tõusis sellel aastal esile kahe lavastusega: juba jutuks olnud „Kirsiaed“ Ugalas ja „Linda Vista“ Endla teatris. Neis köidab mängurõõm, aga ka lavastuste esteetika ja sõnum, mis on peidetud näilise kerguse sisse. Noormets oskab ansambli käivitada, tänu millele sünnib koosmängus huvitavaid rolle.

Aasta üks tugevamaid lavastusi on Artjom Garejevi Vene teatris lavale toodud „August: Osage’i maakond“ – jõuline lavastus ja näitlejate kompromissitu mäng.

Kes näitlejatest tegid kõige vingemad rollid?

Garmen Tabor Ugala „Arstis“ tõuseb kindlasti esile. See, kuidas ta oma rolli kaudu tervikut koos hoiab, on vägev. Roll on jõuline, aga mitte üheplaaniline, tegelase siseheitlused tulevad nähtavale. Nii tugevaid ja köitvaid naisrolle tuleb harva ette.

Huvitav oli jälgida Ivo Uukkivi lavaelu Lennart Merina Viimsi Artiumis etendunud lavastuses „Lennart. Pöördtooliaastad“ (lavastaja Karl Laumets). Jaak Jõerüüdi näidendi tekst on elegantne, nagu ka see, kuidas Uukkivi peategelase mõtteilma vahendas. Ei olnud Merit liiga imiteeritud, aga seejuures tulid mingid Lennartile omased maneerid esile.

Mulle oli intrigeeriv ka Eesti Draamateatri „Meister Solness“ (lavastaja Mehis Pihla), seda eelkõige Tõnu Oja ja Laine Mägi rollide tõttu. Ka siin tuleb käsitlusele poliitkorrektsuse teema, millest arusaamisel tekib omapärane põlvkondlik veelahe, ent tegelaste suhetes ei panda kellelegi pitserit otsa ette, vaid kõigile jääb oma võimalus. Lisaks iroonia ja huumor.

Kaks teatrit tänavu lõpetavad, vähemasti senisel kujul: Von Krahli teater suleb enda järel Rataskaevu tänava teatrimaja ukse ning Paide teatri senine trupp läheb laiali. Kui suured kaotused need on?

Ei oska veel aimata, kui lõplikult need teatrid kaovad. Nagu praegu paistab, jätkavad nad mingil muul kujul. Paide teater peaks uue juhi Mariliis Petersoni käe all edasi tegutsema kindla trupita projektiteatrina ning Von Krahli teatri uus mängupaik ja vorm selguvad ilmselt uue aasta algul. Aga jah, millegi lõpp on see ometi …

Ent sel aastal lõpetas oma 35 aastat kestnud tegevuse, ja samuti ehmatavalt äkki, veel ka kolmas teater, minu lemmikteater Varius. See tuli nagu välk selgest taevast. Jään Variusest puudust tundma. Sellised väiksemad isikupärased teatrikooslused rikastavad üldpilti, väärivad hoidmist, ei tahaks kellestki loobuda.

2022. aasta oli Uku Uusbergile Tallinna Linnateatris tema esimene täisaasta peanäitejuhina. Kuidas on tema tulek seda teatrit mõjutanud?

Eks ma igatsen Uku Uusbergi enda uusi lavastusi, aga ta on võtnud praegu rohkem kanda teatrijuhi rolli ja eks Tallinna Linnateatri majaehitus nõuab samuti oma aja. Suvel Patarei merekindluses tema lavastatud „Kalaranna 28“ oli küll mängupaiga poolest äge, kuid lugu ise polnud samaväärne. Uusberg tõi Salme kultuurikeskuses taas lavale ka Gorki „Põhjas“, uues paigas, ka uute osatäitjatega.

Põnevad külalislavastajad tulevad juba uuel aastal: Marta Aliide Jakovski toob Tallinna Linnateatris lavale „Poisi, kes nägi pimeduses“, Ivar Põllu „Tundemärgid“ ja Rainer Sarnet „Ülestähendusi põranda alt“. Praegu ei oska Uusbergi teatrijuhtimise stiilile veel hinnangut anda, järgmine aasta toob vahest uusi tuuli.

Vene teatri kunstiline juht Filipp Loss oli sunnitud sellest teatrist lahkuma eestlasi ja Eestit solvanud ühismeediapostituse tõttu. Kas see vahe­juhtum peaks kuidagi mõjutama suhtumist Tallinna Vene teatrisse?

Jutud, et Vene teater tuleks üldse kinni panna, kõlavad absurdselt. Pigem ootan huviga, mis edasi saab, seal on ju palju huvitavaid näitlejaid – võib-olla lavastajatega on olnud kehvem seis. Aga mul ei tule pähegi küsimus sedasi püstitada, et milleks see teater meile. Julia Augi „Keisri hull“ tõotab tulla põnev katsetus.

Mis laadi teatrist tunned praegu kõige rohkem puudust?

„Vanaaegse inimesena“ tunnen puudust põhjalikust, andekast, süüvivast psühholoogilisest teatrist, kust mõistagi ei puudu kujundlikkus. Uku Uusbergi juba jutuks olnud „Põhjas“ on hea näide: suur lavastus, ligi 20 näitlejat, kellel kõigil on põhjendatud ja motiveeritud ülesanne. Tähtis on, et teatrist sedalaadi oskus ära ei kaoks, eelkõige lavastajatel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht