Sõpruskohtumine A- ja B-koondise vahel

Kinoteater on pannud lugejad-vaatajad kihama väljaspool teatrit, aga teatri sees, kaasa arvatud laval, põrkuvad nende kiiduväärt ponnistused pinksipallina seinast tagasi.

KAJA KANN

Eesti Draamateatri ja Kinoteatri „B-koondis“, autorid Paavo Piik ja Paul Piik, ideemeeskond Paavo Piik, Paul Piik ja Henrik Kalmet, lavastaja Paavo Piik, lavastusdramaturg Paul Piik, kunstnik Nele Sooväli, helikujundaja Doris Hallmägi, valguskujundaja Priidu Adlas, videokujundaja Tauno Makke. Mängivad Henrik Kalmet, Marian Eplik, Ülle Kaljuste, Tõnis Niinemets ja Ivo Uukkivi. Esietendus 11. XI Eesti Draamateatri väikeses saalis.

Eelmise reede õhtul toimus Eesti Draamateatris enneolematu sõprusmäng, kus „B-koondis“ kohtus „Vend Antigone, ema Oidipusega“. Põnevaks tegi mängu see, et meeskonnad ei olnud samas ruumis: Tiit Ojasoo tragöödia oli valinud endale mänguplatsiks suure ja vennad Piigid väikese saali. Nii nagu „B-koondise“ mängus ka teada anti, oli nende saal puupüsti täis, samal ajal kui vastasmängijatel olid siiski mõned vabad kohad saadaval. Siis kui suure saali meeskond vajas palju rohkem aega, et soovitu ära öelda ja meeskond koos tööle panna, alustati väikeses saalis oma mängu esimesest sekundist peale hoogsalt ja hoiti seda kiirendust terve esimese poolaja.

„B-koondise“ aju Paavo Piik ütles enne mängu, et nii nagu antiiktragöödiaski laval suremist väga ei näidata, nii käsitletakse ka nende mängu põhiteemat – sporti – lava taga.¹ Ühiseks jooneks oli ka see, et nõmedatest ja vastikutest teemadest räägiti komöödiavõtmes. Võitjaks tuli siiski suure saali meeskond, kelle võttestiku kogum moodustas kokku mitmekihilise ja närivalt vastuolulise terviku. „B-koondise“ sporditeemalised sketšid suutsid tühistada kõik tõstatatud teravad probleemid ja saal rõkkas mõnusalt muhedast naerust nii ahistaja kui ka ahistatu üle. Ehk oli kaotuses süüdi ka „B-koondise“ liiga kiire algus või ammendasid nad end tõesti pooleteist tunniga, nii et teist poolaega ei järgnenudki.

Eks see mäng veidi ebavõrdsetel alustes toimuski, suure saali meeskonda oli kaasatud tunduvalt rohkem mängijaid ja taustajõude, eks see nõudiski pikemat mänguaega, et koostöö mängijate vahel hakkaks õlitatult tööle. „B-koondis“ aga oli kodutöö ära teinud, mängiti algusest lõpuni väikese ja ühtse meeskonnana. Sealjuures haarati kaasa ka kogu kohale tulnud fännibaas.

Meeskonna juhid Paavo ja Paul Piik on seda mängu ette valmistanud peaaegu kaks aastat ja esimene avalik ülesastumine oli eelmisel aastal Eesti Televisioonis Katarsiseks² nimetatud jalgpallistuudios. Päevalehtede pealkirjad kuulutasid Katarsise kindlaks võitjaks nii jalgpalli MMi kui ka kogu ajakirjanduse üle. See oli terav, julge ja tõesti tõi spordis valitsevad tabuteemad laia vaatajaskonna ette.

Selles kontekstis mõjus Eesti Draamateatris toimuv kui hale järelkaja jalgpallistuudiole. Jätkates sporditerminitega, kaotas „B-koondis“ räigelt ka iseendale ehk Katarsisele. Kõik oleks teisiti, kui teatris oleks räägitud teatrist. Etenduse ajal mängisin peas sellist mängu, et vahetasin sportlased, treenerid, kohtunikud või alaliitude esindajad välja Eesti teatris tegutsenud või tegutsevate näitlejate, lavastajate, kriitikute või teatrinõunike vastu. Tõdesin, et ega lavastuse teksti poleks väga muuta vajagi. Teatriringkonnas ahistamisest on Paavo Piik koos Heneliis Nottoniga kirjutanud terava artikli Levilasse.³

Uus ja närima jäänud mõte oli see, mida ütlesid karjääri lõpetavad sportlased, et nad soovivad saada treeneriks – ikka selleks, et midagi tagasi anda. Kurb. Treeneriks võiks soovida saada ikka selleks, et süsteemi paremaks muuta ja vanu mustreid murda. Kinoteater on pannud lugejad-vaatajad kihama väljaspool teatrit, aga teatri sees, kaasa arvatud laval, põrkuvad nende kiiduväärt ponnistused pinksipallina seinast tagasi. On ju Henrik Kalmet ise olnud skandaali keskmes, kui ta Elmo Nüganenile varba peale astus. Näitleja Jan Uuspõld on võtnud selle kõik hästi kokku intervjuus Teater. Muusika. Kinole: „See, mida Kalmet rääkis, on ju õige, noored peavadki niimoodi rääkima ja mõtlema. Aga Eestis on teatrirahvas olnud ajast aega väga ühtehoidev tsunft. Kalmetil võib õigus olla, aga seda ei minda masti otsa kellama, seda peab välja ütlema, aga mitte niimoodi. Aga ega Kalmetit sellepärast tsunftist välja visata, ta saab lihtsalt mõnda aega vitsa ja pärast on ta jälle oma laps edasi.“⁴

Üha rohkem näib, et teatris ei saa üldse enam millestki teravast rääkida. Ühiskonnakriitilist lavastust tehes peab tänapäeval truppi kaasama ka juristi. Kanuti gildi saalis etendatud Kim Noble’i (keda Madli Pesti nimetab geriljakunstnikuks⁵) lavastus „Sa ei ole üksi“ oli ehk kogu Euroopa peale viimane võimalus näha teatrilaval midagi ausat, ebakorrektset ja sügavalt isiklikku.

Ja kui poliitiline ja otsekohene teatrilavastus ei ole võimalik, siis saab ja peab teater tegelema vähemalt teatrikunstiga. Selleks aga oleks vaja läinud tahet ja veidi suuremat meeskonda. Tegelege näitlejatehnikaga, sest teatraalselt publikusse vaadates samastab vaataja sind muinasjutust pärit Sinihabemega ega võta juttu tõsiselt. Lavastuses oli ka paljulubavaid füüsilisi sketše, näiteks kohtunike ja treenerite vägikaikavedu, kus ainsaks vahendiks end arusaadavaks teha on vile ja kehakeel. Kutsuge koreograaf kampa ja teie naljad muutuvad mitmekihilisemaks. Kui juba nimesid varjata, mitte näpuga näidata, lihtsalt naljatleda, on esteetika hea vahend nii eneseirooniaks kui ka kriitikaks.

Nii nagu sportlased, nii ka näitlejad innustavad, inspireerivad ja mõjutavad vaatajaid, on eeskujuks (need ütlused on pärit Kalmeti mängitud sketšist), istuvad „Ringvaate“ diivanil või „OPi“ hubases loftis, jättes mulje, et see maailm on glamuurne, rikas, heatahtlik ja väga inspireeriv. Ei võistle, ei konkureeri, ei kadetse, ei osta inimesi üksteiselt üle, puhta kunsti nimel ei tegele haltuuraga. Tegelikult ise palehigis sandikopikate eest viiel rindel töötades, nii nagu ütles seda viimati Kadri Tikerpuu⁶. Ehk oleks aeg märgata palki ka enda silmas, suurendada meeskonda, võtta pikem aeg uurimiseks, otsida sponsoreid ja riputada lava ette, taha ja ka külgedele mõne firma logod. Näiteks mõned tubaka- ja alkoholireklaamid, mille najal suur osa Eesti teatrist seisabki (sest riigieelarves ei ole ju raha). See oleks aus ja julge tegu.

Pärast selle teksti kirjutamist ei tundugi B-koondise kaotus väga suur, pigem kohtusid omavahel B- ja A-koondis, kellest ühel puudub vastutus võita, aga teine hakkab vaikselt lõpetama, sest kaotusvalu ta ei talu.

1 Ave Häkli, „B-koondis“ käsitleb ka sporti ümbritsevaid tabuteemasid – ERRi kultuuriportaal 10. XI 2023.

2 Vt https://jupiter.err.ee/1608788734/kinoteatri-mm-katarsis

3 Vt https://www.levila.ee/raadio/levila-saade/levila-saade-ahistamine-teatriringides

4 Madis Kolk, Vastab Jan Uuspõld. – Teater. Muusika. Kino, september 2017.

5 Madli Pesti, Transgressiivne humanist Kim Noble. – Sirp 17. XI 2023.

6 Kadri Tikerpuu, Kas olete mõelnud, kui vähe saavad tippnäitlejad palka? – ERRI kultuuriportaal 6. XI 2023.