Kes päästab isa Welshi hinge?

Kuressaare teatri „Üksildane lääs“ on ansamblilavastus: terviku määrab partnerlustaju, koosmängus toimivad vaimukad-löövad puändid ja valusad kontrastid.

PILLE-RIIN PURJE

Kuressaare teatri „Üksildane lääs“, autor Martin McDonagh, tõlkija Peeter Sauter, tõlke toimetaja Külli Seppa, lavastaja ja muusikaline kujundaja Üllar Saaremäe, kunstnik Ketlin Saaremäe, valguskujundaja Tarmo Matt. Mängivad Markus Habakukk, Luisa Lõhmus, Jürgen Gansen ja Tanel Ting. Esietendus 7. III suures saalis.

„Üksildane lääs“ on viimane näidend Martin McDonagh’ Leenane’i triloogiast (1996–1997), millega sai alguse iiri näite­kirjaniku ja filmilavastaja tähelend. Üllar Saaremäe kohtus tema loominguga esmalt näitlejana, isa Welshi rollis; Jaanus Rohumaa lavastus „Connemara. Üksildane lääs“ oli esimene McDonagh’ lugu eesti laval (Rakvere teater, 1999). Nüüdseks on Saaremäe lavastanud triloogia kolm osa, esimesest viimaseni: „Leenane’i kaunitar“ ja „Üks pealuu Connemaras“ Rakvere teatris aastatel 2011 ja 2014, nüüd siis „Üksildane lääs“ Kuressaare teatris.

Kuigi Leenane’i triloogia kolm osa on iseseisvad lavalood, mainitakse neis ka teiste näidendite tegelasi – kokku saab musta huumoriga laetud pusle või koondportree Iirimaa külakesest kui „Euroopa mõrvarite mekast“. „Üksildane lääs“ on kahe venna lugu. Õigupoolest on igas triloogia näidendis neli tegelast, kusjuures kaks on vennad. Muuseas, üks Rakvere teatri näitleja on mänginud kõigis kolmes loos üht venda, nimelt Velvo Väli: 1999. aasta „Üksildases läänes“ oli ta Coleman Connor (vaheldumisi Erik Ruusiga), „Leenane’i kaunitaris“ Pato Dooley, lavastuses „Üks pealuu Connemaras“ aga võmm Thomas Hanlon, kes on triloogia viimases osas ülioluline lavatagune tegelane.

Coleman ja Valene Connor väljendavad-sisendavad vennaarmu ja -armutuse teemat kõige jõulisemalt, piibelliku tähenduskaaluga. „Üksildase lääne“ eelmises lavastuses, harrastusteatrite KaRakTer ja Tegelt Kah ühistöös (lavastaja Ain Saviauk, mängupaik Põlula Metsiku Piisoni saloon, 2023), suutsid Tiit Alte (Valene) ja Margus Mankin (Coleman) elupõliste vendade vinges ja vimmakas duos ühildada meie liigestest lahti aja Samuel Becketti absurdimaiguga. Tase, mida annab ületada.

Ent pühakirja mõõtkava toob ja loob näitelavale isa Welsh. Seesama tegelane, kelle noor Üllar Saaremäe kord meeldejäävaks mängis ja kes on temale nüüdki hingelähedane. Äkki isegi kompromissitumalt kui näitemängu autorile?! Õpetaja Welshi annaks tõlgendada ka pealispindsemalt, halenaljaka ludri ja alkohoolikuna, aga sel juhul haihtuks üks oluline tasand. Saaremäe lavastuses oleks see mõeldamatu.

On aeg keskenduda Kuressaare teatri näitlejate kvartetile. Üks häiriv tõik: „Üksildase lääne“ kavalehel on kirjas nelja näitleja nimed, aga puuduvad tegelaste, rollide nimed. See võib olla pime juhus ega väärikski mainimist, kui samasugune (ego?)muster ei korduks viimasel ajal üpris tihti eri teatrite või truppide puhul. Kui tegu on rolliloomega, kui osatäitja on oma rolli teenistuses, tähendab niisugune lünklik info hoolimatust autori, näitlejate, publiku, teatriajaloo suhtes – mitte tingimata ses järjekorras, aga mõte jääb samaks. Sain südamelt ära öelda.

„Üksildane lääs“ on ansambli­lavastus: terviku määrab partnerlustaju, koosmängus toimivad vaimukad-löövad puändid ja valusad kontrastid. Peenelt teiseneb helistik muusikalise kujunduse kaudu. Samuti Ketlin Saaremäe stsenograafias, kus vahelduvad ja vastanduvad kaks tegevuskohta: vendade kodu, seinal püss ja krutsifiks, ning järveäärne mõtiskluspaik rahuneva ja nukra valgusevärelusega (valguskujundaja Tarmo Matt), kus hapramal pihtimustasandil paotub isa Welshi üksildus ja temasse kiindunud noorukese Tipsi/Mary igatsus. Oluline on märgata ka kostüümide detaile ja värve.

McDonagh põimib nelja tegelase saatuse isikupäraseks sasipuntraks, kombates hulljulgelt musta võllahuumori ja traagika piire. Vendade tandemis – need kaks tüüpi tandemiks kokku neetida näib peaaegu kohatu, aga vältimatu – on selgepiirilisem sell Jürgen Ganseni Coleman Connor. Sihuke keevaline koleerik, väga lühikese süütenööriga, paras põrgusigidik või -sigudik. Coleman muudkui kammib oma allumatut juuksepahmakat. Kuni selgub tema (sund)tegevuse põhjus, nii et kui Coleman mõrvatud isast tühjaks jäänud kiiktooli põrnitsedes jälle kammi kahmab, ei teagi, kas nutta või naerda. Vahel on Coleman rabavalt lihtsa- või lapsemeelne. Aga nood sõgeduse ja naiivsuse puhangud, nipsust ümberlülitumised, ettearvamatud sööstud ja drastilised impulsid on mõlemale vennale omased, kummalgi terake isemoodi. Ganseni temperamendist lõkendavas, atraktiivses lavaelus peitub oma ohukohake: ülemäära kärme, etteteadev reageerimine toob mõnikord kaasa sündmustest üle ludistava tekstiandmise, mis hägustab ka näitleja diktsiooni.

Tanel Tingi Valene Connor on veidram vennike, kelles annab selgusele jõuda. Ühelt poolt vagus väikevend, kes kogu elu on tahtnud, et teda mängu võetaks. Kiidab Colemanile takka: mulle meeldib küll kakelda, nagu sullegi … Aga mida ta mõtleb? Teisest küljest on ta igavene ihnuskoi, kel eluväärtused tobedalt nihkes. Nii saab ta pühakujukeste kollektsioon silmakirjatseva varjundi. Mahedahäälne Valene võib olla kurblik ja siiras, sekund hiljem süüdimatuseni isekas ja ükskõikne – pugeja, manipulaator. Kui Valene kiiktoolis õõtsudes katsub imiteerida ilma huulteta tüdrukut, viirastub viivuks suukorvistatud Hannibal Lecter. Samas lisab Tingi rollile väikse koduse muheduse Valene’i saarekeelne hääldus, kui ta mõnuga venda pilkab: see pani su möistusele eluks ajaks pöntsu! Vennaste suhtlemises näeb pidevalt vaimukaid nüansse, näiteks Tayto krõpsude üllatavalt üksmeelne koristamine, misjärel nad prügikühvlilt nagu hõbekandikult krõpse suhu pistavad.

Kui vaagida vendi isa Welshi silmade läbi, ei ole juhuslik, et Welshi kannatusekarikas ajab üle ääre just Valene’i puhul. Kirikuõpetaja deemonlik raevuiil ja tarduv poos löögiks tõstetud käega on efektne, tragikoomiline, kuid sisuliselt kõnekas. Valene kägardub imekähku alandlikuks, lüüasaanuks.

Markus Habakukk on isa Welshi rollis Üllar Saaremäe talaaripärija – mitte üksnes kujundlikus, ka otseses mõttes, sest ta kannabki sama kostüümi mis Saaremäe kakskümmend viis aastat varem. Olen tookord kirjutanud: „Enesetapp kui põrgutee – rahu vendade vahel kui võimalus, lunastus. Welsh on tõlkes „uelsi“, aga ka … „kihlveol petma, kihlveorahaga jalga laskma“. Isa Welsh sõlmib kihlveo kõrgele sealpoolsele panusele ja see pole pettus, lavastuses kindlasti mitte. (McDonagh’ nimel ei julgeks kätt tulle panna!) [—] Üllar Saaremäe osalahenduses vilksatab pehmus, ennast haletsev nõrkusetoon, leebe huumorivarjund. Aga see pole määrav, kui lavastuse finaal teeb isa Welshi ees taeva lahti.“*

Habakuke Welshi rolli portreteerida on kolme etenduse põhjal veel ennatlik. Võimalik, et Saaremäe oli romantilisem, luulelisem, nii peegeldus ta veerand sajandit noorema vaataja silmades … Huvitav on jälgida uue Welshi siseilma, kahtluste ja otsuste rütmi ja pulssi, usulise kriisi kuristiku sügavust, väärikuse ja enesehaletsuse piiri, kurba huumorit, vaimuliku läbitunnetatud sõna- ja mõttevara. Roll ei ole kergete killast, aga süüvimist väärt, osatäitjale õigeaegne ja kaalukas proovikivi. Markus Habakukk on tõetundlik näitleja, kes otsib rolli tuuma igal etendusel. Sestap oskan vaid soovida, et Kuressaare teatri uuslavastuse teekond oleks hoolikalt läbi komponeeritud, areng süsteemne ja põhjalik.

Lavastaja Saaremäe sõnumis on oluline lootus. Laval kingitakse Welshile ja Tipsile südamlik stseen, mis avab mõlema olemuse. Tipsi (sõnatundliku tõlketoimetaja Külli Seppa täpse kõlaga vaste originaalile Girleen!) rollis on Luisa Lõhmus, kelle natuke nagu kidalise lavanatuuriga haakub hästi see väliselt bravuurikas ja trotslik, aga hingepõhjas tundlik lapsnaine.

Kirjeldan õrna interluudiumi kahe stseeni vahel. Pärast Connorite vanamehe matusetalitust võtab õpetaja Welsh vendade pool napsi, isata jäänud poegade kakluste-nääkluste kaosest rabatuna unustab Welsh sinna maha oma piibli. Kui õpetaja seda koduteel märkab, ei leia ta hingejõudu kohe tagasi minna. Kurnatuna vajub ta pingile, jääb tukkuma. Tipsi, kes samal ajal sattus Connoritele puskarit müüma, on Welshile järgnenud, istub vaikselt õpetaja kõrvale, püüab vargsi tema kätt piiblile asetada. Welshi pea vajub tüdruku õlale. Tipsi puhkeb laulma, hellalt, imekaunilt. Ei ole ta ehedas laulus „lõõmavat kirge“, vaid puhas õrnus. (Tagasi mõeldes seostub unelauluviiv Tipsi nimega – Mary, Jeesuse ema. Nomen est omen. Tipsi hilisem mõtisklus surnutest, kes soovivad elavatele head, on oma olemuselt samasugune laul.)

Kui kirikuõpetaja virgub ja pühakirja avastab, tõstab ta küsivas hämmingus pilgu ülespoole, maapealset kaitseinglit ära aimamata. Seegi teema kannab lõpuni. Oma lunastajaambitsioonis, meeleheite ja lootuse kuumas sulamis, teeb Welsh enesetapuga ränga panuse vendade lepitamisele. Aga maisema loogikaga võiks mõelda, et isa Welshi hingele jääb hoopis ühe noore armastava südame purustamine. Kas Mary suudab leida hingejõudu, eluvaprust, jääda vaimselt terveks? See on valusam või lihtsalt inimlikum küsimus kui vendade sümbolsaatus.

Teine vaatus on Welshi rollis keerulisem, sisemise saladusehoovusega. Need kaks eristuvat, tühjast-tähjast puhastuvat stseeni, hüvastijätt Maryga järve kaldal ja kiri vendadele, on väliselt napid, ent seda intensiivsemad sisimas. Partneriks kujuneb siin ka publik, kirja vendadele lausub Welsh ju otse saali. See omakorda paneb publikule teistmoodi vastutuse, loob vahetuma osaduse. Neis kahes stseenis hajub neljas sein: teatrisaal muundub Welshi ja Tipsi silmavaate kaudu esmalt järveks, lohutuks enesetapukutseks; seejärel surnuaiaks, mille Tipsi sõnastab hoopiski julgustavaks paigaks, lootusrikkaks sillaks surnute ja elavate vahel; viimaks, kirja kuulates oleme me kõik saalis mõttetult kaklevad vennad, kellele isa Welsh soovib leppimist ja armastust. Jääme lootma, et punane laotusevalgus ei tähista põrgut, vaid üksnes loojangukuma.

Viimane suur stseen kuulub vendadele. Isa Welshi vennaarmu mõte moondub kähku ületrumpamiseks, andestamine hasartmänguks, tulvil jaburaid, kiusakaid, koomilisi ja sünkjaid seiku minevikust. Kummatigi on Valene see vend, kes tõesti püüab muutuda. Kui Va­lene vaikselt räägib, kuidas ta ei tahtnud üksi jääda ja oleks hakanud venda igatsema, murrab see Colemani kõva-mehe-uljuse. Vennad kaisutavad kaua, ehtsas meeleliigutuses.

Kui näidend nüüd lõpeks … ei oleks see McDonagh. Me ei saa teada, millal ja miks jäid pojad ilma emata, see vastamata küsimus kriibib ja kummitab. Pärast tõelist leppimist tahab Valene järele jätta, Coleman aga ei taipa, miks lapsikud kiusamislood venda ei ärrita. Järk-järgult paisub sõnaduell pinevaks, lepituse käesurumisest saab rusikate kokkupanek („nukid!“), žest tähistab ähvardust, tõotab kaklust. Tõesti-tõesti, isa Welshi šansid kahanevad kohutava kiirusega. Coleman ei vaeva sellega oma pead, talle on Walsh-Welsh üks „keskmine mees“ ja punkt. Aga Valene ei leia asu ega hingerahu. Paradoksaalsel moel jääbki lootus Valene’ile, kes ei suuda ära põletada Welshi kirja ja teeb isegi ristimärgi.

Avastseenis, kui kirikuõpetaja siseneb koos Colemaniga, on Welshi ja üksiti näidendi esimene lause: „Kuule, ma jätan Valene’ile ukse irvakile.“ Ehk jätab Valene viimaks isa Welshile ühe nähtamatu ukse irvakile?

McDonagh on lõpetanud näidendi „Üksildane lääs“ remargiga: „Valene heidab nukra pilgu kirjale, siis põrandale, ja läheb. Valgus hääbub aegamisi. Kirjale ja krutsifiksile jääb üks valgusvihk viivuks kauem püsima.“ Laval jäävad valgusvihku krutsifiks, isa Welshi kiri ja Mary kett südamega, mille ta tahtis Welshile kinkida. Usk, lootus, armastus.

Muusikaline juhtmotiiv viivleb mõtlikult, kurblikult … kuni lahvatab reipaks lauluks, mille saatel saabuvad näitlejad ükshaaval kummardama: Gansen – Coleman, Ting – Valene, Lõhmus – Mary, Habakukk – Welsh. Samamoodi minnakse lavalt, Welsh viimasena, otsekui oma lambukestel pilku peal hoides. Teist korda tullakse aga vastupidises järje­korras ja minnes järgnetakse isa Welshile. Stiilne, tähenduslik, elurõõmule kutsuv finaalirituaal.

* Pille-Riin Purje, „Olgu taevas su ees lahti enne, kui kurat sinu surma märkab“. – Teater. Muusika. Kino 2000, nr 3.