Kolme K napp läkitus väärib lugemist ja vaatamist

„Tõhususe sümfoonia“ ideed ja ruumifilosoofiline taotlus on huvitavad, aga kohati on raske tuvastada, mis põhjusel kolm K-tähega mõtlejat omavahel kohtusid.

MEELIS OIDSALU

Tallinna Linnateatri „Tõhususe sümfoonia“, autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Renate Keerd, valguskujundajad Emil Kallas ja Neeme Jõe. Mängivad Simo Andre Kadastu, Mikk Jürjens, Mart Toome, Anu Lamp ja Anne Reemann. Esietendus 6. IV Salme kultuurikeskuse suures saalis.

„Pole und! Pole und!“. See kuulus fraas (küll itaalia keeles) Puccini ooperist „Turandot“ Mart Toome esituses sai minu meelest Renate Keerdi „Tõhususe sümfoonia“ teemaviidaks. Kirjandusõhtu (esitatakse eesti luuletaja Kalju Kruusa ja jaapani XIV sajandi budistliku esseisti Yoshida Kenkō tekste) ja keerdiliku teatrilavastuse piiritsoonis seiklev trupp (lisaks Toomele Anne Reemann, Simo Andre Kadastu, Mikk Jürjens ja Anu Lamp) on kui rühm unetuid, kes kuutõbisena Salme tänava kultuurikeskuse suurt lava, saali ja saalirõdu avastavad. „Tõhususe sümfoonia“ puhul on sama palju tegemist ruumiinstallatsiooni kui teatri- või kirjandusõhtuga.

Unenäolisuse tunnet süvendab kiiskavvalgete tekkide sadu, samuti saali sisenevad suured valged Lihavõttesaare kuulsaid päid meenutavad valged inimpalged, mis vaatajale etenduse lõpus hüvastijätuks julgustavalt noogutavad. Tekke loobiti rõdult alla tõesti palju, miskipärast viis nende rohkuse nägemine mõtte Ukraina jätkuva abistamise vajadusele. Aga eks Keerdi lavastused olegi olnud pillavad sürrealistlikud performance’id – ta on teatrimaailma Antoni Gaudí.

„Tõhususe sümfoonia“ on Keerdi kõige rahulikum ja hõllanduslikum teos. Kohati isegi aeglane ja igav võrreldes varasema loomingu kujunditiheduse, sünesteetiliste ahhaa-elamuste ja füüsilise intensiivsusega. Mitmeid tekste esitab trupp koorina, nii et fraasid hakitakse sõnadeks eri näitlejate suus. Sellist esitusviisi ekspluateeritakse üle, nii õhuliste ja õrnade tekstide puhul see ei toimi: sõnad jõudsid küll ühe näitleja suust edukalt järgmise suhu hüpata, aga mõte alati kaasas ei püsinud. Õigemini see osa mõttest, mis avaldub tavaliselt intonatsioonis, näitleja häälduse nüanssides või personaalses häälekõlas, näitlejaisiksuse slepis. Rääkimine on alati ruumi loomine ning tekstide jupitamine mõjus nagu ruumi lammutamine eraldi tasapindadeks.

Etenduse alguses oli Keerd põiminud Kruusa luule tegelaste sidusaks dialoogiks ning seda saatis lavapõrandal väänlev keerdilik ulakas kehade kuhi. Keerd oli selle kineetilise kõneaktiga (millist keelt valdab ta üle mõistuse hästi) dialoogis Kruusa tekstiga. Selliseid momente oleks võinud rohkem olla.

Sõna haaval hoolikalt etteveeritud poeesiale on jäetud lavastuses võib-olla rohkem aega ja õhku kui pidanuks. Üks võimalus „Tõhususe sümfoonia“ hõredust õigustada on nentida, et lavastusse on jäetud teadlikult tühikud ja need tuleb vaatajal täita. Peale selle võib lavastuse pealkirjast välja lugeda kerge muige igavusehirmu üle. Üks võte, mis peab tegijate soovil jääma saladuseks neile, kes pole lavastust veel näinud, annab vaatajale võimaluse suhestuda teatriruumiga tavapärasest aktiivsemalt. Lõpuks ei saagi enam aru, kes keda rohkem etenduse jooksul jälgis, kas publik etendajaid või etendajad publikut. See pole puudus – uudne etendusolukord ärgitab publikut rahulikku vaatlevat olekut endas nüansseerima.

See on kahtlemata üks huvitavamaid luuleõhtuid, kus olen viibinud, aga mitte niivõrd tänu kuuldud luuletekstidele ja nähtud stseenidele, kuivõrd nende esitusolukorra kõnekusele. Lauri Lagle „Sa oled täna ilusam kui homme“ oli võib-olla sidusam ja lüürilisem, aga ka line­aarsem. Etendusolukorrana on „Tõhususe sümfoonia“ huvitavalt liigendatud labürint, mille igas ruumis ei olnud tingimata huvitav viibida.

Alvar Loog on kirjutanud Kruusa luulekogu „Üleelamiste vanake“ (millest pool Keerdi lavastuse tekstidest pärineb) kohta, et see on meeleheitel koduperemehe värsistatud kaebuste raamat. Kruusa luule asub üllatavalt täpselt argise kaeblemise ja luule piirialal, jäädes oskuslikult siiski poeesia sfääri. Autor on oma lapsevanema ja pereinimese kogemuse meeleheidet poeedina kõrvalt jälginud, ta ei anna oma luulekogus seda meeleheidet edasi, vaid moondab selle klaariks filosoofiliseks žurnalistikaks, mis on argine ja õrn nagu ajalehepaberist meisterdatud origami.

Keerdi lavastuses otsest vormilist vastet Kruusa kaunile kaeblemisele ei ole leitud, kui näitlejate loomuomaselt koomilised hädaliseilmed välja arvata. Budistlik mõtleja Kenkō, kelle „Jõudeaja võrsetest“ katkeid esitatakse, on Keerdi lavastatud etendusolukorras märksa enam kohal.

Keerd pole kunagi olnud teatris loojana nn Suur Väljendaja, kes oma elukogemust ja intiimseid üleelamisi publikule pakub. Ta on ennekõike erakordselt osav vaatleja ja huvitav mõtleja, kelle originaalsus ei seisne niivõrd vaatlus- ja aruteluobjektide valimises, vaid vaatlemise ja arutlemise viiside leiutamises või nende küsimuse alla seadmises. „Tõhususe sümfoonia“ ideed ja ruumifilosoofiline taotlus on huvitavad, aga kohati on raske tuvastada, mis põhjusel kolm K-tähega mõtlejat omavahel kohtusid.

Keerdi vahendatud Kenkō õpetab muidugi ka sellistest tähenduseiha painetest lahti laskma: „Muidugi on ka see tore, kui keegi sind ilma erilise põhjuseta meeles peab, läbi astub, puhub rahulikult pisut juttu ja siis jälle ära läheb. Samuti teevad suurt rõõmu läkitused, kus polegi suurt midagi kirjas.“ Orientaalset mõtet kõlab meie teatris harva, ja kui kõlab, siis isegi liiga eksotiseeritult. Keerd on eksootika ukse taha jätnud, ja see on sümpaatne. Kolme K napp läkitus väärib nii lugemist kui ka vaatamist.