Kolmkümmend näidendit äratundmishetkede sillal

Eesti Teatri Agentuuri idee tähistada oma 30. aastapäeva maratoniga, kus loetakse ette katkendeid kolmekümnest eesti näidendist, on vaimustav, ehkki omajagu riskantne.

PILLE-RIIN PURJE

Eesti Teatri Agentuuri näidendite lugemise maraton 5. ja 6. IX Tartus Äratundmishetkede Majas festivalil „Draama“.

Kavatsesin seekord „Draama“ festivalist üsna rahuliku südamega loobuda, kuni avastasin, et Äratundmishetkede Majas korraldatakse näidendite lugemise maraton. Spordikauge inimesena ei suuda ma arendada kujundit maratoonari hingeelust, kuid mõtestatud kestvuslavastus on ahvatlev nähtus. Meenub teatrimaraton „Tagasi Vargamäele“ (21. ja 22. VI 2008), mis jäänud mällu võimsa sisutiheda elamusena.

Nii veetsingi kaks festivalipäeva Eesti Teatri Agentuuri (ETA) loodud Äratundmishetkede Majas – väljaspool festivali tegutseb seal Kastani tänav 1 Saksa Kultuuri Instituut. Õigupoolest kaks ja pool päeva, tagantjärele tarkusena oleksin võinud poolikut päeva pikendada, et saada osa Urmas Vadi giidituurist. Ehkki ka omapäi oli mõnus sopilises hoones ringi kolada ja uudistada. Kui rekvisiitide toas märkasin ruudulist kaustikut, ilmuski Vadi vaimusilmas koos autorilavastusega „Peeter Volkonski viimane suudlus“.

Jõudsin 4. septembri õhtupoolikul raamatu „teater | näidendivõistlus. Eesti Teatri Agentuuri 2023. aasta näidendivõistluse seitse parimat“ esitlusele ning Rudo Verner Vallneri tuliuue näidendi protsesslugemisele, Tartu Uue teatri ja ETA mentorprogrammi koostöös, lavastajaks mentor Ivar Põllu. Sümpaatne eelakord maratonile: kolmnurgas noor autor, kogenud mentor ning näidendisse lipsanud Anton Pavlovitš Tšehhov.

Maja Tartus Kastani tänaval on teatraalselt inspireeriv, muljet ei rikkunud ka üleskaevatud tänav. ETA dramaturg Heidi Aadma sõnastas tabava kujundi, kuis teekond sellesse majja on sama vaevaline kui eesti näidendi teekond lavale. Äratundmishetkede Maja juugendsaal on kammerlik ja õdus, prožektorikiired heitsid rohelist valgust, millest kiirgas suvetunnet ja kaduvikku; kahes nurgas kõrged kahhelahjud, millele kleebitud portreefotod näitekirjanikest, kes jälgisid toimuvat ja keda publik vastu vaatles.

ETA idee tähistada oma 30. aastapäeva maratoniga, kus loetakse ette katkendeid kolmekümnest eesti näidendist, on vaimustav. Omajagu ka riskantne, sest valik, mis tuli teha Endla teatri dramaturgil Anne-Ly Soval ja Vanemuise dramaturgil Sven Karjal, tekitab subjektiivset poleemikat nagunii. Kuidas on võimalik valida eesti draamakirjanduse hulgast välja kõigest kolmkümmend teost?! Annaks lõputult õiendada, miks jäeti kõrvale see või teine või kolmaski autor, aga mistarvis. Siiski: tundsin puudust Lydia Koidula näitemängust, tõik, et Koidula ilmus Hella Wuolijoe näidendi nimitegelasena, pole see, pole see … Oskar Lutsu ja Mati Undi näidendeid igatsesin samuti.

Sven Karja on valikuprintsiipe Sirbis kirjeldanud.* Sõelale jäänud kolmkümmend teksti liigitati kümnesse plokki, enam-vähem tinglike pealkirjadega. Iga näidendikolmiku ajaraamiks poolteist tundi – liiga pikk aeg, tund, äärmisel juhul tund ja veerand olnuks mõistlik nii tegijatele kui ka nägijatele. Jahmatav, et kaks lavastajat ei suutnud pooleteise tunni sisse mahtuda, tervikus mõjus see kohatult ja lahjendas kummagi tulemuse sugestiivsust. Õnneks tasakaalustasid seda apsu lühemad ja kompaktsed etteasted.

Näidendi(katkete) lavastatud lugemine on alati põnev, näitlejate keskendumine sarnaneb prooviga, käivitab kujutlusvõime teisiti kui valmislavastus. Isiklikud äratundmishetked lähtuvad nii lugemis- kui ka teatrimälust, nähtu hakkab kaasa kumisema näitleja häälekõlani välja. Kuna 5. septembril olid kavas nii Madis Kõivu „Tagasitulek isa juurde“ kui ka Eduard Vilde „Tabamata ime“, tundsin, kuis kaudselt tähistatakse Jüri Krjukovi 70. sünniaastapäeva, mängis tema ju Tagasitulijat Eesti Draamateatris ja Leo Saalepit telelavastuses.

Lavastajad olid lähenenud materjalile erinevalt. Ma ei eeldanud, et loetakse kolme näidendi teksti järjest. Ometi otsustasid nõnda neli lavastajat kümnest. Proovingi nüüd kümmet lavastatud lugemist liigendada, vormi- ja/või hingesuguluse kaudu.

Maratoni avas Maria Petersoni lavastus „Kolm naist“. Katkendite esitamise järjekorras: Jaan Tätte „Sild“, A. H. Tamm­saare „Juudit“ ja Juhan Smuuli/Urmas Lennuki „Polkovniku lesk“. Viimane oli ainus, kus näitleja vahendas praegu mängukavas olevat rolli, Anne Reemann mängib polkovniku leske Tallinna Linnateatris. Välja kuulutatud olid ka Liina Olmaru ja Riina Maidre, aga nemad jagasid meenutusi videoekraanil. „Silla“ katkendis mängis Leelet Maria Ehrenberg ja Poissi Karol Kuntsel; „Juuditis“ nimirolli Lena Barbara Luhse ja Olovernest Karol Kuntsel. Maratonil osales näitlejaid, kes liikusid rollist rolli, Kuntsel üks neist. Tema kohaloleku täpsus ja oskus partner suurde plaani tõsta äratas tundlikke mälestusi, meenus Jaan Tätte Poisi rollis „Sillal“, meenus Rein Malmsteni Olovernes. „Juuditi“ tekstimontaaž läks kohati rabedaks, Tammsaare puhul torkab iga kärpeke kõrva.

Maria Peterson ja Kaili Viidas on täiesti eriilmelised lavastajad, ent maratonil lähenesid nad ülesandele sarnaselt positsioonilt. Mõlemad kasutasid videoekraani, muusikat, dramaatilist mängulaadi, pigem hingestatud lavaproovi kui neutraalsema lugemisproovi mõõtkavas. Viidase teema oli „Kolm kirjanikku“, näitetrupis Kärt Kull, Ken Rüütel, Meelis Rämmeld ja Carmen Mikiver. Hella Wuolijoe „Koidula: näidend naisest, kes tahtis olla nagu teisedki naised“ keskendus Koidula (Kärt Kull) rusuvale ohvris(t)aatusele abielunaisena, Ken Rüütel etendas doktor Michelsoni psüühilist koduvägivallatsemist lausa sadistliku sarmiga. Tugeva kujundimahu sai Koidula luuletuste põletamine ahjus eesti näitekirjanike fotoportreede valvsa pilgu all.

Põhjalik läbilõige anti ka Toomas Suumani näidendist „Liivad“, tekst pakkus suurt kuulamislusti. Kui maratonil tuleks määrata üksainus näitlejaauhind, ulataksin selle Meelis Rämmeldile Jakob Liiva rollis. Kirglik, missiooniteadlik, rahutu Jakob viipas intonatsioonides autor Suumanile. Ken Rüütel sekundeeris stiilselt nii vend Juhani kui ka kivikoormaga saabuva Jakob Allasena. Kolmanda teksti, Vaino Vahingu „Mees, kes ei mahu kivile“ lahendas Viidas elegantse lühideklamatsioonina. Fraas „mina olen Jaan Oks …“ pani tuules sahisema vaimupuuoksad.

Samas laadis läbis kolm näidendit jutti Karl Koppelmaa, kelle teemaks „Kolm eesti kunsti Euroopasse viimise lugu“: ettekandmise järjekorras Priit Põldma „Haige mäger“, Andrus Kiviräha „Papagoide päevad“ ja Eduard Vilde „Tabamata ime“. Jälle tekib kiusatus targutada: miks mitte Mart Kivastiku „Külmetava kunstniku portree“? Kuulata „Haige mägra“ teksti kõigest lavalisest puhastatuna oli samaväärne lust kui Suumani „Liivasid“. „Papagoide päevad“ ei ole Kiviräha tippnäidend, ent mitugi märksõna haakus maratoni teiste etappidega. Viivuks tärkas aimus, et too lavalugu alles ootab tõelist tõlgendust. Trio Piret Laurimaa, Margus Jaanovits ja Helgur Rosenthal vahendas kolme näidendit tulise hasardiga. „Tabamata ime“ algas paljutõotavalt, tasahaaval muutus kiirkapak läbi Vilde nelja vaatuse tibake kentsakaks.

Muide, säärane valik, et kolme näidendit esitatakse ontlikult järgemööda, lausa sunnib tsiteerima Kivirähka: „Colombina: Ainult hamstrile mahub põske korraga vaid ühte sorti vilja. – Arlekiin: See oli nüüd aforism. Palju õnne! Kirjutan kindlasti üles.“

Maratoni oli kaasatud kaks külalislavastajat, Soomest ja Leedust. Ei teagi, oli see parim otsus. Eesti lavastajatel tuikavad emakeelsed draamatekstid vereringes, iga sõna kohal, ümber ja sees on saladusi ja tähendusi. Küllap oligi taotlus lisada värske, eelarvamustest prii kõrvalpilk.

Soome lavastaja David Sandqvist sai teemaks „Kolm kasvuvalulugu“: Hugo Raudsepa „Vedelvorst“, Mati Undi „Phae­ton, päikese poeg“ ja Heneliis Nottoni „Emesis“. Trupis Ken Rüütel, Mart Aas, Kaija M. Külm, Kaarel Targo ja Siim Angerpikk. See kuulamine oli üks väsimisehetk, ilmselt ka forsseerituma valju­häälse esituslaadi tõttu. „Vedelvorst“ kujunes kolmikus kõige vahvamaks, poleks uneski aimanud, et vilgas Kaarel Targo suudab olla nisuke pikaldane Kustav.

Leedu lavastaja Gildas Aleksa lahendas „Kolme rahaloo“ tekste paindlikumalt kombineerides või kompileerides. Tema muutis kardinaalselt mänguruumi, hajutas publikutoolid laiali, pani näitlejad liikuma vaatajate vahel. Trupp koosseisus Lena Barbara Luhse, Helgur Rosenthal, Kristian Põldma, Silva Pijon ja Martin Tikk nautis dünaamikat ja väikseid riukaid. Mehis Pihla „Rahamaa“ oli maratonil ootamatu valik, nii distantsitult uhiuus tekst. Muidugi „Rahamaa“ võimutses, August Kitzbergi „Kauka jumal“ ristus sellega üpris sujuvalt. Väärib tähelepanu, et Rosenthal mängis maratonil nii Leo Saalepit kui ka Mogri Märti ja „Rahamaa“ Oliveri. Paraku jäeti hooletult sinnapaika Enn Vetemaa „Püha Susanna ehk Meistrite kool“. Ma muudkui ootasin, millal Anne-Mai (Silva Pijon) panka siseneb ja noortele meestele keedumune pakub, aga ta ei tulnudki (?!). Pijon ja Luhse lisasid vallatuid vinjette maskuliinsesse rahamaailma.

Omaette fenomen oli Liis Aedmaa lavastus „Kolm lugu neljast kuningast“. Nagu lavastaja eeskõnes lubas, moodustasid Artur Adsoni „Neli kuningat“, Jaan Kaplinski „Neljakuningapäev“ ja Tiit Aleksejevi „Kuningad. Näidend aastast 1343“ klaari temaatilise terviku. Lauatagust lugemist ilmestasid lavastuslikud võtted: peakatete vahetamine, muusikaline kujundus, misanstseenid. Siit võiks võrsuda lavastus, mille ühiskondlik-poliitiline sõnum valusalt aktuaalne. Mängis-luges Ugala teatri meeskvartett Vallo Kirs, Rait Õunapuu, Tarvo Vridolin ja Andres Tabun; üllatuskülaliseks Katrin Pärn, kes Ordumeistri rollis ekstra peenelt demonstreeris demagoogia meistriklassi.

Nelja kuninga juurest jõuan nelja lugemiseni, mis vastasid ootusele, et kolm etteantud teksti assotsiatiivselt ühte põimitakse, tavatult kokku segatakse.

„Kolm minekut“ Birgit Landbergi lavastuses oli Musta Kasti kontekstis terake ootuspäranegi. Trio Kaarel Targo, Karl Edgar Tammi ja Kristjan Lüüs vahendas tekste pingevaba kergusega. (Suuremeelselt mängis poistele trumbid kätte kontrast eelnenud Maria Petersoni lavastusega.) Mänglev kergus ei pisendanud lahkumise ja vabaduse teema pinevust. Kõige enam anti aega Eero Epneri ja Riina Maidre näidendile „Kohver“, nõtkelt põimiti vahele Jaan Kruusvalli „Pilvede värvide“ repliike. Puändiks pillati lause, et Henrik Visnapuu ja Loone Otsa näidend „Keisri usk“ saab kohvris kaasa võetud.

Ja maratoni esikolmik – kolm inspireerivat lugemist-lavastust, mille kallal põnev mõttes edasi pusida. Neid tekste tahaks lugeda. Kõigis kolmes peitus midagi liigutavat ja saladuslikku. Pingerea vältimiseks kirjutan neist nägemise-kuulamise järjekorras.

„Kolm tulekut“ ehk Christian Rutoffi „Vastu vett“, Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng“ ja Madis Kõivu „Tagasitulek isa juurde“. Lavastaja Ivar Põllu, näitlejad Kärt Kull, Maarja Jakobson, Veiko Porkanen ja Karol Kuntsel. Piinlik tunnistada, et Rutoffi näidendit pole ma lugenud, aga absurdile liginev finaal andis kenakesti aimu. Remark „Tekk. Lõpp“ muutus kollaaži üheks refrääniks, Põllu ümberkäimine remarkidega oli iseäranis loominguline – pole ka ime, kui mängus on Kõiv. Remarkidesse sokutatud mina-vorm lisas salaväge. Paeluv oli kaotada ja taas leida järg, kus lõpeb Kõiv ja algab Rummo või vastupidi. Õigupoolest algas kõik Maarja Jakobsoni näiliselt argisest küsimusest, kas saaliuksed jäävad lahti või pannakse kinni, peagi haakus see Tagasitulija ja Perenaise dialoogiga. Oo jaa, Perenaise, sedamoodi sikutati Kõivu Peremees „Tuhkatriinumängu“ sisse.

„Kolm lugu vabadusest“ ehk August Kitzbergi „Libahunt“, Ilmar Külveti „Sild üle mere“ ja Piret Jaaksi „Samad sõnad, teine viis“. Lavastaja Johan Elm, näitlejad Ragne Pekarev, Reimo Sagor, Rauno Polman ja Katrin Kalma. Siin oli Külveti tekst mulle võõras. Mõjusad läbivad teemad võõraviha, vabadus, identiteet. Sillad, mida rajada üle aja, üle riigipiiride ja riigikordade. Hukkamõist ja andestamine. Jaaksi näidendi „Samad sõnad, teine viis“ (2021) kahe naise arutlused, dialoogid ja dispuudid Eesti Vabariigist pole minetanud ajakohasust. Külveti väliseestluse (ir)reaalsus lisas oma ajaloopaine, „Libahundi“ Vanaema sekkus nii monoloogi kui ainsa ohkega, mehed pomisesid palvesõnu. Üleminekud tekstide vahel olid ootamatud, ergastavad, tervik sõnumitundlik.

„Kolm enese ärakaotamise lugu“ ehk Johann Voldemar Jannseni „Pärmi Jaagu unenägu“, Egon Ranneti „Kadunud poeg“ ja Paavo Piigi „Üle oma varju“. Lavastaja Elise Metsanurk, näitlejad Maarja Johanna Mägi, Juhan Soon, Kaie Mihkelson ja Külliki Saldre.

Maratoni viimane lugemine, napi liikumisjoonisega, kus tähenduslikud tegelaste ilmumised lavaeesriide vahelt ja kadumised eesriide taha. Nagu eelmises kahes, oli siingi eriline osakaal tekstikordustel ja sõna musikaalsusel, siin veel kõige enam. Nii muundus kordamisi luuletuseks või loitsuks Jannseni tegelase Liisu loetelu, mida Jaak linnast tooma peab: „1 paar pastlaid, 3 loodi sini kivi, ½ naela viiuli värvi ja kümne kopika eest maarjat.“ Juhan Soon oli linna siirduv Pärmi Jaak. Samas oli ta Ranneti drastilise nõukogude näidendi „Kadunud poeg“ Mart Tuisk, kes oma elu revideerides nendib: „Akumulaator on tühi, mõranenud … Akumulaator osutus kõlbmatuks!“ Üksiti oli ta Paavo Piigi „Üle oma varju“ üliõpilane, Arnauld ja Martin Guerre üheaegselt. Kuid Pärmi Jaaguna elu-unenäkku ekslema jäi mehike igavesti.

Nii nagu Maarja Johanna Mägi jäi Liisuks ka „Kadunud poja“ Annika repliike lausudes. Millalgi libises noor Liisu eesriiete vahele, läkski kaotsi. Vanemad naised, Kaie Mihkelson ja saali poolelt sisenenud Külliki Saldre, võtsid mängujärje üle, olles nii emad kui ka vanaks saanud Liisud. Mis omakorda haakus Piigi teksti simulaakrumi-viidetega. Viinauim, identiteedi vahetamine, tõe salgamine, koju tagasi jõudmise lootus … Kõik on kokku unenägu.

Ivar Põllu, Johan Elmi ja Elise Metsanurga näidendikolmikud tundusid eeldustelt etemad kui teised, ometi pole see tõsi, terviku pinge määras lavastaja oskus ja anne end teksti sisse lugeda ja oma nägemust vahendada.

Vargamäe maratonilt koju jõudes oli just seesama ahne soov, et kohe haaran riiulist „Tõe ja õiguse“ ning loen, aina loen. Seekord on näitemänge, mida üle ja läbi lugeda, kolmkümmend. Ei-ei, tublisti rohkem, tahaks ise paljugi juurde kujutleda, nüüd kui Äratundmishetkede Maja uksed on sulgunud. Kui on …

„Konrad: Mul on mõnikord nii, et ma ärkan öösel üles ja ma näen täiesti selgelt, et seal on uks… Raam, hinged, uks… ainult linki ei ole. Päeval ei ole muidugi midagi näha. Aga öösel on uks. Ma ei saa aru, miks.“ (Priit Põldma, „Haige mäger“)

* Tambet Kaugema, Pealelend – Sven Karja. – 16. VIII 2024.