Kuidas abielluda riigi toetusel?

Lavastuse „Kibe!“ peamine komistuskivi tundub olevat alles arenemisjärgus autorikäekiri või siis vastupidi, liiga paljude käekirjade põrkumine, mistõttu isikupära läks kaduma.

KÄRT KOPPEL

„Kibe!“, idee autor ja lavastaja Robin Täpp, autorid-etendajad Maria Paiste, Mihkel Kuusk, Liisbeth Kala, Karl Jakob Bartels, Maria Helena Seppik ja Oskar Kröönström, lavastusdramaturg Isabel Laiapea, kunstnik Reti Pauklin, valguskunstnik Timo Tali, helikunstnik Tõnis Veelmaa, muusikud Ott Ajaots, Markus Lehtsalu ja Robin Kiisholts. Esietendus 5. VII Rakvere linnaruumis ja siseruumides festivalil „Baltoscandal“.

Lavastus on kui Youtube’i õpetus, millistest koostisosadest pulm peaks koosnema: alustuseks kogunemine ja tseremoonia, sellele järgnev rongkäik, pruutpaari õnnitlemine õrna suvise mulliga ning ebamugavalt tiheli pika laua äärde koondumine, pulmamängudes jagatud ühine kohmetus, asjaosalistele suunatud kõned, laulud, soovid ja esimesed tantsud, mille vahele manustatakse rosoljet ja viina, vilksamisi kohtuvad pilgud vastas- ja kõrvalistujatega ning kõike seda saadavad pulmabändi Tallinna Maantee mahedad helid.

Selline oli lavastuse esimene poolteisttund, mis ei sisaldanud peaaegu ühtegi kunstilist valikut. Olgu, paari pandi kaks paari, kellest üks laulatati kirikus ja teine linnavalitsuses, kuid üldiselt oli tegemist presentatsiooni, mitte representatsiooniga. Stseenid oma lihtsuses esitlesid ühe üsna iseloomutu pulma osiseid, mis ei mänginud teose nihestamise ega kihistamisega.

Võiks isegi fantaseerida, et esimese poole lavastaski tehisintellekt, mis oli tohutus mahus läbi analüüsinud eri kultuuride pulmatraditsioone ja seejärel kuldse keskteena pakkunud välja oma selgrootu variandi. Mõneti kujutaski „Kibe!“ düstoopilist tulevikureaalsust, kus meie kombeid ja traditsioone hakkab dikteerima tehisaru: kõik on näiliselt paigas ja toimib, ent pinnavirvenduse all haigutab semantiline butafoorsus – märgid on, kuid nad on kontekstivabad, sest nende loojatel ja kasutajatel puudub arusaam märkide päritolust.

Kirjeldatud butafoorsus kajas läbi ka pulmalaua kujundusest, kus igaühe ette oli asetatud rohkem nõusid, kui oli laual süüa, rohkem klaase, kui oli laual juua, ning üksik lehvikusse volditud valge salvrätt, mis paljudel jäi puutumata. Teatris ju tegelikult nii ongi: oluline on märk ja selle tõlgendus, mitte märgi materiaalsus ega funktsionaalsus. Usun, et kõik vaatajad said aru, mida märkidega taotleti – ilmselt oleks piisanud vähemastki. Praegu jäi kõik kahe vahele: lavale loodud kujundus polnud piisavalt napp, täpne ega tehislik, et kehtestada end teatriruumina (kus mäng käib siiski etendajate taktikepi järgi), ega piisavalt külluslik, intiimne ja elav, et toita reaalselt toimuva pulmapeo narratiivi.

Õnneks mõningane muutus siiski tuli. Ühtäkki langesid akende ette kardinad, etendajad kadusid kangastega kaetud voodisse ning käivitus käsi­kaamera – lavastuse edasist kulgu tuli jälgida kahemõõtmeliselt seinalt. Algas vana-aastaõhtu sketši-show, kus etendajate varasemad rollid hägustusid: üks pruut oksendas, teine sünnitas, peig seletas lahti internetis üle kümne aasta ringelnud nalja ning proovis mitu kuud seisnud isetehtud rosoljet. Nalja üritati kiskuda nii tangide kui ka musta huumoriga, roppuste ja aktsentidega, laulude ja füüsiliste pingutustega, kuid publik ei halastanud ning saalist kostis vaid tasane kahin.

Ent kunstilised valikud hakkasid tasapisi end ikkagi ilmutama, mängu tuli regilaul, posimist meenutav ruumis ringi rändav sõnakõlks „Hõissa pulmad!“ ning peigmehe Karl Jakob Bartelsi meeldejääv lugu „Milline mees ma olen?“, kui näitleja tühjad käed kord publiku suunas püssi paugutasid ning järgmine hetk filmilinti kerisid. Kui siiani oli olnud tunne, et tegemist ongi puhtalt traditsioonilist peremudelit takkakiitva lavastusega, siis õrnalt võis pinnavirvenduse taga aimata, et tegijad päris lõpuni nii ikkagi ei mõtle, kuid millegipärast olid nad otsustanud alternatiividele ruumi ja sõna mitte jätta.

Vahepeal jõudis ka reklaamimõte peast läbi käia. Etendus toimis kui praeguste ja tulevaste vabakutseliste võimalus oma oskusi reklaamida. Sellega said tublisti hakkama Robin Täpp pulma­isana, Mihkel Kuusk, Maria Paiste ja Maria Helena Seppik muusikutena, Tallinna Maantee pulmabändi ning Köster Gööcki maja pulmakohana, mis oli lihtsate vahenditega õdusaks kujundatud. Taoline iseenda müümine iga tegevuse kaudu on nüüdisaja töö- ja vabaajakultuurile vägagi omane: ühe projektiga loodetakse leida ning kinnitada ka teine ja kolmas.

Olen arvamisel, et tänapäeval on kunsti poliitikast peaaegu võimatu eraldada, mistõttu ei peaks sellest ka „Kibe!“ puhul mööda hiilima. Jättes isegi kõrvale sisulise konservatiivsuse: peategelasteks on kaks noort heteropaari, kellest ühe abielu sõlmitakse kirikliku laulatusega, pruut kannab valget kleiti jne. Sisu asemel on aga hoopis kõnekam vorm, mida lavastus järgis. Publikul oli vaba voli ruumist lahkuda ning peol toimuvaga kaasa minna sellisel määral, nagu soovi on. Kedagi millekski ei sunnitud ega keelitatud. Kahjuks ei saavutanud pakutud vabadus oma täit potentsiaali, sest kolme tunni vältel ei jõudnud pulmaõhtu pulmapeoks siiski kulmineeruda. Ehk olekski asi tuurid üles võtnud alles paar tundi hiljem.

Tuleb tunnustada tegijate ambitsiooni ja julgust sedasorti suur lavastus ette võtta. Kolm tundi, hulk publikut ning parasjagu keeruline ruum, kuhu kõik koos ära mahutada. Peamiseks komistuskiviks tundub olevat alles arenemisjärgus autorikäekiri või siis vastupidi, liiga paljude käekirjade põrkumine, mistõttu isikupära läks kaduma. Kokkuvõttes eks ongi nii, et kultuuriinimene, kellel tihtilugu ravikindlustustki pole, peab ka pulmade korraldamiseks kulkalt toetust taotlema.

Ahjaa, kui etendus oli lõppenud, siis tuli veel üks ooperiaaria (niimoodi ootamatult).