Kurjuse kapsel

Vägivalla südames või südamel on kaks koda: kodu ja kool. „Kurjuse“ peategelane Erik Ponti on koduvägivalla ohver, koolis aga kõva löömamees.

MARIS JOHANNES

Endla teatri „Kurjus“, autor Jan Guillou, tõlkija Vladimir Beekman, dramatiseerija Anne-Ly Sova, lavastaja Laura Jaanhold, kunstnik Illimar Vihmar, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, videokujundaja Mikk-Mait Kivi, valguskujundaja ja videooperaator Ivar Piterskihh. Mängivad Nils Mattias Steinberg, Karl-Andreas Kalmet, Carita Vaikjärv ja Janek Joost. Esietendus 29. XI 2023 Endla teatri suures saalis.

Laura Jaanhold on teinud Endla teatris noortelavastuse „Kurjus“, kus kahe noormehe suhtlusvooru kaudu jõuab publikuni räige kodu- ja koolivägivalla juhtum – seda heal järjel keskklassi peres, heaolu paradiisis.

Ent kurjus jääb kurjuseks ja seda jagatakse tänapäeval kapaga. Nii filmikunstis, kirjanduses, teatris kui ka elus. Loen Jonathan Littelli „Eumeniite“, vaatan PÖFFil Jonathan Glazeri „Huvivööndit“. Olen pead- ja jalgupidi holokaustis koos nendega, kes selle õuduse korraldasid – olgu see siis Auschwitzi surmalaagri komandant Rudolf Höss või SS-Obersturmbannführer Max Aue, kui nimetada filmi ja raamatu peategelasi.

Siis aga meenutab PÖFFi kaaskinoline mulle „Huvivööndi“ taustal, et needsamad „Eumeniidid“ on juba meil laval olnud: „Heasoovijate“ (2017) pealkirja all Tiit Ojasoo lavastuses, üks teatri NO99 viimaseid lavastusi. Ma ju ometi nägin seda, mäletan ämbritäite kaupa verd, mida Tiina Tauraite ja Gert Raudsep üksteisele pähe valasid, õe-venna intsest oli õhus ja räägiti süüst. Keegi publikust pidi osalusteatri vormis poomisnööri hoidma, et markeerida kollektiivset süüdimatust. Holokaust mind toona ei painanud, hirmu asemel oli nõutus, pigem otsisin seletust lavastaja enda hingeseisundile ja tegudele. Tragöödia kogu oma ilus ja õuduses ärkab Ojasoo käe all ellu alles „Macbethis“ (2023) ja tema järgmises lavastuses „Vend Antigone, ema Oidipus“ (2023), kui sõda on saanud meie elu pärisosaks ja kurjusel on nimi. Kuri aeg on meid teinud tragöödiatundlikuks, teatris hakkab toimima kollektiivne alateadvus.

See on taust, mis painab, kui lähen Pärnu Endlasse vaatama lavastust „Kurjus“, alapealkirjaga „Retk vägivalla südamesse“. Ei mõista mõelda ennast 14aastaseks koolipoisiks, kes seda lugu jutustab, aga elan talle täiega kaasa koos suure saalitäie teismelistega. Kujuteldav sündmuspaik heaolukants Rootsi, tinglik aeg 1950. aastad. Tegu on Rootsi kirjaniku Jan Guillou 1981. aastal ilmunud noorteromaani dramatiseeringuga. Eesti keeles anti „Kurjus“ välja 2000. aastal Vladimir Beekmani tõlkes ja kuulub kuuldavasti koolide soovituslikku lugemisnimekirja.

Kurjuse ja vägivalla südames või südamel on kaks koda: kodu ja kool. Peategelane Erik Ponti on koduvägivalla ohver, koolis aga kõva löömamees. Kuidas tal on õnnestunud sellest vägivallakatlast välja ronida, sellest ta meile jutustabki. Endla teatri laval tähendab see olukorda, kus kaks tegelast Erik (Nils Mattias Steinberg) ja tema sõber Pierre Tanguy (Karl-Andreas Kalmet) seisavad silmitsi publikuga ja meenutavad juhtunut. Sündmustest räägitakse, neid ei mängita läbi. Rääkimise laad on ülirahulik, analüüs ratsionaalne, aga vägivallastseenid, mida nad kirjeldatavad, on jõhkrad. Kaks noormeest eeslaval, dialoogis meiega, partneritena teineteist toetamas, lavasild ulatumas poolde saali. Rahutu publik kuuletub ja – mis ime – kuulab. Tegelaste mässumeelne olek ja sõnavara köidab vaatajat, kelle tublid õpetajad on klasside kaupa teatrisse toonud. Mulle oli väga huvitav näha, kuidas näitlejad saavad publiku kätte – lugu kuulama.

Laval ei vilgu, ei plingi midagi, kõva mussi pole. Kena koduke elutoa, magamistoa, lastetoa ja söögitoaga (kunstnik Illimar Vihmar) tiirleb suurel laval jõhkrate juttude foonil. Maalid seinal, raamaturiiulid, lillepotid sealsamas, pitslina laual, klaver nurgas. Idüll missugune! Asjatamas näeme sätitud soenguga ema (Carita Vaikjärv), kes on välimuselt õige pisut Käbi Laretei moodi. Kodune proua pühib tolmu, katab lauda, ootab oma meest koju, saab mehelt kingituseks kõrvarõngad.

See foon pole teismelistele, see on täisinimestele mõeldud. Et saaksime imestunult küsida: kas tõesti sellises kodus tümitatakse lapsi? Peks olla lausa rutiin, kindel alustala papsi (Janek Joost) kasvatussüsteemis. Ema ei sekku. See ei ole mingi eluheidikute uberik, kus inimesed ei mõista üksteisega kõnelda. See on viks ja viisakas, heal majanduslikul järjel kodu, kus isa peksab süstemaatiliselt poega: see on nagu osa peretraditsioonist, nagu vangivalvur tümitab vangi.

Ja see Eriku kodu jääbki taustale pöörlema, kaamera jälgib isa-ema toimetamisi, pilt tuleb lava kohale ekraanile. Kodused jutud publikuni ei jõua, meie ees on täiuslikud tummstseenid. Kiire paralleel „Huvivööndi“ filmistseeniga, kus saksa gemütlichkeit laiutab otse Auschwitzi väravas: inimesed põlevad ahjudes, aga komandandipere peab lapse sünnipäevapidu iluaias koonduslaagri müüri taga. Pereema ei välju oma koduste hüvede keskelt mõlemal juhul. Tõsi, Carita Vaikjärv on näitlejana liialt sooja natuuriga, tal esineb osavõtlikke hetki, aga Janek Joosti kehastatud paps on algusest lõpuni stiilipuhas tümikas, sobiks küll koonduslaagriülema rolli.

Pojal on peksu talumiseks omad meetodid, mida ta meile ka kirjeldab. Seejärel läheb ta juba ise kooli teisi peksma ja ennast kehtestama. Selline argielu. Tristan Priimägi on kirjutanud „Huvivööndist“, et mida normaalsem on õudus, seda õudsem on normaalsus. Ei oska ma ise täpsemini öelda, täpselt see kehtib ka „Kurjuse“ puhul.

Kui konflikt laes, saadetakse Erik internaati, see on kool heal järjel perede lastele, nagu me neid tunneme inglise kirjandusest. Pääsenud isa türanniast, otsustab poiss mustrit muuta ja uues koolis konflikte vältida – et ei kakle enam. Aga siin peab ta läbi tegema tõsise ellujäämiskursuse. See on kui koolikiusamise leksikon – mida kõike noorukid on võimelised välja mõtlema oma haige fantaasiaga. Kuulata seda on raske, ja tunnistan, et näha ma seda ei tahaks. Õpetajana ei peaks ma sellises koolis päevagi vastu. Erik tuleb sellest põrgust läbi ja jääb ellu, säilitades väärikuse igasuguste eumeniitide kiuste.

Kui oleksin põhikooli lõpetaja, peaksin ilmselt arutama teemal, kuidas murda vägivalda, olla targem, tugevam, elukogenum. Valida on tegelikult ainult kahe halva variandi vahel: kohaneda või põgeneda. Nõrgem tüüp hoiab kõrvale niipalju kui võimalik ja lõpuks lahkub, nagu teeb seda Eriku sõber Pierre. Vanemad võtavad ta sellest koolist ära. Peategelane kui vaimult ja kehalt tugevam peab koolis õppeaasta lõpuni vastu, tõestades endale ja teistele, et selles hammas hamba vastu olukorras saab ta hakkama oma mängureeglite järgi. Ja kuhu tal minna olekski? Pärast sellist meistriklassi internaadis on isaga suhete klaarimine küllap juba palju lihtsam. Arvata võib, et pedagoogilises plaanis ei ole see teab mis elegantne analüüs. Teater ja kultuur ongi aga koht, kus ekstreemsed olukorrad läbi mängida, et vaataja saaks oma hea ja halva skaala paika timmida.

Endla teatri trupp mängib hästi. Nils Mattias Steinberg on eesliinil, veab etendust. Tema tegelases on üksjagu lapsemeelsust ja õhinat, kordagi ei luba ta endale peataoleku või allaandmise tunnet. Isegi siis, kui ta kirjeldab, kuidas pulbitsevat viha ja kurjust endas maha suruda, isegi sellises olukorras jääb ta usutavaks. Karl-Andreas Kalmeti tegelases ei ole nii palju bravuuri, loomult on ta tagasihoidlikum ja väga korrektse välise kuvandiga: ülikonnas, prillidega, juuksed värskelt lõigatud. Hea kontrast veidi sagris sõbra kõrval. Poisid on suutnud säilitada omavahelistes suhetes suure annuse südamlikkust seal kõledas vägivalla südames.

Neid kuulates tuleb meelde William Goldingi romaan „Kärbeste jumal“, mis ilmus umbes samal ajal, kui toimub „Kurjuse“ tegevus, 1950. aastate alguses. Metsikuse astet mõõtmata võib leida mõlemas loos mentaalset sarnasust. Kas või see, mis juhtub laste ja noortega, kui täiskasvanud nad hülgavad. Ja mis juhtub noortega, kes kooli lõpetades satuvad sõtta – nagu sellest jutustab Ugala teatri lavastus „Meie klass“ –, kui kius saab toitu poliitilisest vaenust ja vägivald on kiire tulema. Meid on tänaseks hoiatatud väga mitmel moel. Loodame, et me ei kuku läbi.

Lavastaja Laura Jaanhold ei ole läbi kukkunud. See on tõsine ja pühendunud töö, mida Pärnu laval näeb. Mulle lavastaja Jaanhold meeldib, seda nii teemavaliku kui ka käekirja poolest Ta ei ole ühe teema tegija, ampluaa on lai. Alles sai lustida Jaanholdi suvedokumentaaliga „25° C ja päike“, kahjuks ei näinud ma tema religioonilugu „Issanda loomaaed“, mis oli samuti dokumentaalavastus. Nüüd „Kurjus“, mille puhul on ta ise ka dramatiseerija koos Anne-Ly Sovaga. Reas on usk, päike ja kurjus. Ja sõnum, et kurjusele tuleb vastu hakata.