Miks Narva hävitati ega taastatud?

Julia Aug tahtis lavastusega „Narva – linn, mille me kaotasime“ küllap öelda ka seda, et tänapäeva narvalased pole süüdi tol ajal toimepandus, küll peaksid nad aga siis toimunut ja varem seal olnut teadvustama.

JAAK ALLIK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vaba Lava „Narva – linn, mille me kaotasime“, autor ja lavastaja Julia Aug, tõlkija Tiit Alte, kunstnik Elisa Sinisalu, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskujundaja Ivar Piterskihh, videokujundaja Laura Romanova. Mängivad Mirtel Pohla, Kristo Viiding, Loviise Kapper, Ott Kartau ja Ragnar Uustal. Esietendus 2. XII 2022 Vaba Lava Narva teatrikeskuses.

Julia Augile oli möödunud 2022. aasta lausa pöörane. Ja pöördeline. Laval räägib ta tundest, et pole veel ärganud 24. veebruaril alanud verisest unenäost ega suuda ikka uskuda, et toimuv on reaalsus. Lootus, et tegemist on siiski mööduva õudusega, millest ülesaamiseks piisab vaid silmad avada, on niivõrd tugev.

Aasta tagasi oli ta üks Venemaa populaarsemaid ja nõutavamaid filmi- ja teatrinäitlejaid. Võtnud aga „sõjalise erioperatsiooni“ suhtes kohe ühemõtteliselt hukkamõistva seisukoha, on nüüdseks mitte ainult kõik tema füüsilisel osalusel toimunud lavastused, vaid ka tema lavastatud teosed Venemaa teatrite repertuaarist kustutatud. Kadusid ka rollipakkumised filmidesse. Kui avaldasin 12. aprilli Eesti Päevalehes arvamust, et Vaba Lava võiks kutsuda Julia Augi Narva teatrijuhiks, siis võidi seda võtta pigem naljana. Nüüdseks ta ongi just sellel ametikohal, aga olles kutsumuselt siiski mitte lavastaja või teatrijuht, vaid eelkõige näitleja, ei varja ta oma unistust saada roll mõnes praegu Berliinis tegutseva Kirill Serebrennikovi filmis.

Neli lavastust. 2. detsembril tõi Aug Vaba Lava Narva teatrikeskuses välja oma neljanda dokumentaallavastuse Eestis. Esimeses neist, 2019. aastal valminud „Minu eesti vanaemas“ rääkis Narvas keskkooli lõpetanud autor enda perekonnaloo ning oma seitsme aasta pikkusest võitlusest Eesti politsei- ja kohtubürokraatiaga, kes võtsid talt õiguse juba omistatud sünnijärgsele Eesti kodakondsusele. 2021. aastal lavale tulnud „Ema, kas meie kass on ka juut?“ avab varjatud külgi Eesti juutide tragöödiast nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsiooni ajal. 2022. aasta aprillis esietendunud „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“ oli aga lavastaja ja näitlejate kiire emotsionaalne karje vastuseks sõjaõudustele Ukrainas.

Tema seni viimase ja otseselt Narvale pühendatud lavastuse „Narva – linn, mille me kaotasime“ algtõuget võib näha Eestis seoses Ukraina sündmustega valla päästetud ja just Narvas kulmineerunud nn monumendisõjas, milles avaldusid eri rahvustest ja põlvkondadest narvalaste kardinaalselt erisugused vaated ja teadmised Narva ajaloost. Lavastus algabki videointervjuudega, kus vastuseks küsimusele Teise maailmasõja eelse Narva kohta kuuleme praegustelt narvalastelt enam või vähem tõepärast müüdiloomet.

Sõda muutis kõik. Tänu Mirtel Pohla säravale mängule ja hoolikalt valitud fotodele joonistub publiku silme ette pilt maailma kauneimast barokklinnast ning selle läheduses asunud lausa muinasjutulisest suvituskohast Hungerburgist (Narva-Jõesuu), kus kulges Liidia ja ta vene emigrantidest vanemate rahulik ja õnnelik elu. Kooli lõpetamine ja armumine eesti noormehesse Peetrisse (Kristo Viiding) varjutasid tema ees 1940. aasta suvesündmusi, kus linna tekkinud Nõukogude okupatsioonivägesid võeti pigem kindlustuspoliisina Saksamaalt ähvardava sõjaohu vastu.

Kuni 15. juulini 1941, mil just Saksa lennuvägi pommitas esimesena Narvat, hävitas terve linnaosa ning tappis hulga Lipovka rannas supelnud rahulikke elanikke, teiste seas ka Liidia sõbranna Niina (Loviise Kapper). Olles oma vihas keskendunud Narva ja Tallinna 1944. aasta märtsipommitamistele, on meie ajalooteadvuses pisut kõrvale lükatud fakt, et rahulike elanike ja kaunite linnade jõhkrale hävitamisele pani Teises maailmasõjas aluse eelkõige Saksa Luft­waffe 14. novembril 1940 Coventrys ja mujal Inglismaal (Hitler nimetas seda küll vastuseks brittide nädal varem ette võetud Müncheni pommitamisele).

Publik näeb Narva vaksalis Liidia kirglikku jumalagajättu Peetriga, kes mobiliseerituna Punaarmeesse lubab peagi võitjana tagasi tulla, ent langeb juba sügisel Pihkva kandis ning puhkab kõrvuti eestlastest, venelastest, ukrainlastest ja teistest rahvustest kaasvõitlejatega roostes viisnurgaga betoonist obeliski all, kuhu kohalikud koolilapsed igal aastal mälestuseks lilli toovad. Ja kuigi ei autor ega ka näitleja seda nimeta, peegeldub Kristo Viidingu hingestatult mängitud Peetri silmadest valus arusaamatus, miks tema rahvuskaaslased otsustasid küll tänavu sügisel samasuguste poiste haudadel olevad obeliskid maatasa teha.

Lavastuses väidetakse, et Teises maailmasõjas võitles Saksa armees 70 000 ja Nõukogude armees 72 000 eestlast. Otseselt tuuakse vennatapu motiiv lavale kahe venna – Mardi (Ott Kartau) ja Arturi (Ragnar Uustal) – loo kaudu, mis algab ühisest viinavõtmisest vallanduva, kuid vaatajale algul arusaamatuks jääva ja veniva kaklusega. Paraku pole lavastajale lavavõitluse asjatundjat abiks antud ning ka öeldud, et selline isetegevuslik rähklemine pole meie kutselise teatri lavale kohane. Kui lugu kasvab aga üle videomaterjali abil toimuvaks jutustuseks, saab üsna haarava ja tõetruu pildi kahe eesti noormehe vastandlikust saatusest, kellest üks põgenes küüditamist nähes metsa ning jõudis lõpuks läbi Siberi sõjavangilaagri koju tagasi, teine aga tuli sõja lõppedes korpusepoisist väikese ülemusena kohe Eestimaale ning meenutab, kuidas teda „õigel poolel“ olemisele vaatamata Venemaal fašistiks sõimati ja kodumaale tagasipöördumisel „kuradi kommunistina“ vastu võeti.

Tänu Mirtel Pohla (Liidia) säravale mängule joonistub publiku silme ette pilt maailma kauneimast barokklinnast Narvast.

Ilja Smirnov

Vastuseta küsimused. Viimaseks näitlejate abiga loodud stseeniks lavastuses oli XX sajandi algusaastate Narvast pärit postkaartide ettelugemine Mirtel Pohla ja Loviise Kapperi esituses, mille seos lavastustervikuga jäi hämaraks. Sellega oli lavastajale ette nähtud aeg lavastuse kui spetsiifiliselt teatrikunsti fenomeni loomiseks ilmselt otsa saanud ning ta astus ise publiku ette, et tutvustada talle teatavaks saanud arhiivimaterjale ja dokumente ning otsida vastust kahele teda juba töö ettevõtmisel vaevanud põhiküsimusele. Miks Narva 1944. aastal hävitati ja miks teda sõjajärgselt ei taastatud?

Tuleb tunnistada, et lõplikke vastuseid neile küsimustele ei andnud ka lavastus, kuigi lisas mitugi mõtlemapanevat detaili. Punaarmee jõudis oma pealetungiga Narva jõe joonele 2. veebruaril 1944 ning nagu lavalt kuuleb, oli Stalin andnud käsu Narva kolme päevaga vallutada. Sakslased olid jaanuari lõpul alustanud Narvast elanike evakueerimist ning sealt oli veebruari alguseks lahkunud 15 000 inimest, linna jäi vaid paarsada evakuatsioonist keeldunut. See näitas, et hitlerlastel oli kindel soov Punaarmee pealtung Narva jõe joonel peatada ning nad valmistusid suuremateks lahinguteks. See neil ka õnnestus, kolmest päevast said kuus kuud ning Punaarmee jõudis linna alles 26. juulil, mil sakslased olid sunnitud taanduma Narva jõel asunud Pantheri liinilt Sinimägede Tannenbergi kaitseliinile, kus lahingud kestsid kuni 10. augustini.

Muidugi polnud sakslaste otseseks huviks kaitsta inimtühja Narvat, pigem võinuks selleks pidada hoopis Kiviõlis töötanud gaasitehast, kust muuhulgas läks gaas ka Poolas ja Saksamaal asunud surmalaagritesse. Aga miks siiski korraldas Nõukogude lennuvägi 6. märtsil õhurünnaku tühjale ning väidetavalt ka otseste kaitserajatisteta linnale? Oli see võimetust vihast sündinud kättemaks selle eest, et Narva jõge ei suudeta forsseerida? Taheti sellega ehk hirmutada väljaspool linn asunud väekoondisi? Või oli see osake suuremast strateegiast, sest samal ajal pommitati ju ka Tallinna?

Vaevalt et ühest ja mõistuspärast vastust neile küsimustele võib leida. Lavastuses tõmmatud paralleel Narva 1944. ja Mariupoli 2022. aasta pommitamiste vahel on vaid väliselt pädev, sest Mariupolis asus kuni alistumiseni siiski kangelaslikult võidelnud Azovi pataljon. Ka ukrainlased ise võrdlevad praegust Putini armeed pigem 1941. aastal Ukrainasse tunginud Hitleri armeega, mitte aga 1943. ja 1944. aastal hitlerlased Ukrainast väljakihutanud Nõukogude armeega, kellest vähemalt veerandi moodustasid ju ukrainlased. Kui Narva pommitamisele ajaloolisi paralleele otsida, siis on selleks ehk Dresdeni hävitamine Ameerika ja Briti lennuväe poolt 1945. aasta veebruaris ning USA aatomilöögid Hiroshimale ja Nagasakile, kus ilma igasuguse sõjalise vajaduseta tapeti sadu tuhandeid rahulikke elanikke.

Mis puutub ajaloolise Narva mitte­taastamisse, siis lavalt kõlas mulle täiesti uus informatsioon, et Stalin olevat kandnud Narva nende mõnekümne linna hulka, mille sõjajärgset taastamist ta pidas vajalikuks. Loomulikult polnud kohe pärast sõja lõppu selleks vahendeid, varemed jäeti seisma ning elamuid ja administratiivhooneid asuti rajama vanalinnast väljapoole. Aug esitab hüpoteesi, et kuna Sillamäel leiti aatomirelvaks vajalikku toorainet, siis oli kogu piirkonnas vajalik „usaldusväärsem“, s.t Venemaalt sisse toodud elanikkond, mistõttu vanade narvalaste kodude ja kodulinna taastamiseks ei soovitudki midagi ette võtta.

Ajastule omane kitsarinnalisus ja kitsidus. Arvan, et Narva vanalinna varemete purustamise tegelik põhjus oli hoopiski lihtsam. Stalin suri 1953. aastal ja koos temaga kadus ka päevakorrast Juhi kummaline armastus klassitsistlik-barokse (olgu vana või uue) ehitustiili vastu, mille oivaliseks näiteks on Tallinnas Tartu maanteele 1950. aastate algul kerkinud nn torniga maja, mille minister Danilson-Järg on nüüd kuulutanud ohuks Eesti julgeolekule.

1955. aastal võeti uue juhi Nikita Hruštšovi algatusel vastu otsus võitlusest arhitektuursete liialdustega ning seati eesmärk ehitada hästi odavalt ja hästi palju, et püüda igale perekonnale kindlustada omaette korter (torniga maja oli, muide, algselt Dvigateli tööliste ühiselamu). Ajalooliste varemete taastamise ideele tõmmati seega kriips ja seda mitte ainult Narvas. Ka Tartus ja Pärnus lõhuti just 1950. aastate lõpul sõjajärgselt isegi taastamisprojektini jõudnud Vanemuise ja Endla varemed, et ehitada nende asemele juba uued ja „ökonoomsemad“ teatrihooned.

Nii läks ka Narvas, taastati vaid raekoda (pioneeride paleeks!), vanalinna asemele ehitati aga uue linnaehitusliku planeeringuga (varemetega risti!) tellistest kortermajad, nn hruštšovkad (mitte „hrušovkad“, nagu on kirjas lavastuse tõlketekstis). Vaadates laiemalt, kuidas toimus sõjavaremete likvideerimine Euroopas, ma Narvaga juhtunus mingit spetsiaalset vandenõud ei näe, pigem ikka ajastule omast kitsarinnalisust ja kitsidust. Narva elanikkonna rahvusliku koosseisu muutumise tingis aga muidugi suurtööstuse forsseeritud arendamine Ida-Virumaal, piiri puudumine Leningradi oblastiga ning lõppeks ka eesti elanikkonna sõjast ja küüditamisest tingitud vähenemine kogu Eestis.

Rohkem aega ja dramaturgilist tuge. Julia Aug tahtis oma lavastusega küllap öelda ka seda, et tänapäeva narvalased, kellele nende kodulinna ajalugu algas 75 aastat tagasi, pole süüdi tol ajal toimepandus, küll peaksid nad aga siis toimunut ja varem seal olnut teadvustama. Seda eesmärki tema lavastus ka tänuväärselt täidab.

Arvestades Augi eelmiste dokumentaallavastuste kunstiliselt kõrget taset ja lõppenud pöörast aastat, pidanuks Vaba Lava juhid andma talle rohkem aega selle töö teatrivahenditega lõpule viimiseks ning ehk abistama teda ka dramaturgiliselt. Paraku on just dramaturgiline nõrkus ilmselt olnud ka Vaba Lava eelmiste, Andrei Sahharovist ja Juri Lotmanist kõnelenud lavastuste kiire repertuaarist väljalangemise üks põhjusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht