Lastele tehakse ikka head teatrit (ka)

Eesti Draamateatri laval saab jälgida maailma, kus midagi ei jäeta juhuse hooleks, kus kasutusele on võetud kõik võimalikud vahendid publiku tähelepanu köitmiseks ja mõtte käivitamiseks.

KARIN ALLIK

Eesti Draamateatri „Luidrik“, autor David Almond, tõlkija Laur Lomper, lavastaja Taavi Tõnisson, dramaturg Mihkel Seeder, kunstnik Marion Undusk, koreograaf Olga Privis, helilooja Kirill Havanski, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Märten Metsaviir, Markus Luik, Emili Rohumaa, Britta Soll, Tõnis Niinemets, Kristo Viiding, Kersti Heinloo, Christopher Rajaveer ja Jüri Tiidus. Esietendus 9. XII 2023 Eesti Draamateatri suures saalis.

November ja detsember on noore vaataja teatri puhul kvantiteedi poolest kõige viljakamad kuud. Nii ka mullu: 2023. aasta viimase kahe kuu jooksul sai siinne teatrivalik lisandust lastele, noortele ja/või peredele suunatud 15 professionaalse teatri lavastuse võrra. Noort publikut peibutavad uuslavastused katsid ühtlaselt nii Tallinna (rahvus­ooper Estonia, Eesti Noorsooteater, Vene teater, Unibet Arena (!), Eesti Draamateater ning muusika- ja teatriakadeemia) kui ka ülejäänud Eesti (Väätsa, Pärnu, Narva, Kuressaare, Viljandi, Rakvere ja Tartu).

Ehkki jaanuari lõpuks olin 15st jõudnud ära näha kõigest viis, saan vaatamiskogemuse alusel väita, et esietenduse kuupäev lavastust ei riku. Esietenduse ajastamine jõulueelsesse aega viitab osalt küll teatri lootusele teenida rohkem tulu, püüdes publikusse kooli- ja lasteaiagruppe, kes otsivad võimalust tähistada jõule ühise väljasõiduga, ent lavastuse kvaliteedi kohta ei saa selle põhjal järeldusi teha. Tegu pole tingimata haltuuraprojektidega, kuigi, jah, ka neid võib jõulu eel muidugi leida.

Miks ma sellest kõigest üldse räägin? Hiljuti avaldas kirjanik Jaak Urmet ühismeedias kriitilise quasi una fantasia teemal, kuidas Eestis lastele teatrit tehakse.¹ Urmet tõstatas sama teema, millest on kõnelnud kolme aasta eest Teater. Muusika. Kino veergudel²: liiga palju noore vaataja teatri lavastusi (ka jõululavastusi) tehakse ilma igasuguse kunstipüüdluseta ja ülejala. Urmeti kriitika käib muu hulgas lavastajate pihta, kes ei arvesta lapstegelaste osatäitjate valimisel näitleja välimust (ja seega veenvust lapse kehastamisel), aga ka kunstnike-kostümeerijate pihta, kes annavad 12aastast poissi kehastavale näitlejale automaatselt jalga põlvpüksid ja ruudulised traksid – mis siis, et säärane välimus tekitab samaealises vaatajas pigem võõristust kui äratundmist.

Oletasin esialgu, et Urmet viitab oma sõnavõtus just noore vaataja teatri haltuuraprojektidele, millega mul õnneks pole tulnud lähiminevikus kokku puutuda, ent kirjanik lisab kommentaarides: kirjeldatu toimub „Eesti suurimates teatrites, parimate lavastajate ja näitlejate osavõtul“. See väide võtab nõutuks. Seljataga värske vaatamiskogemus Taavi Tõnissoni Eesti Draamateatris lavastatud „Luidrikust“, mis mahub täpselt Urmeti sõnastatud raamidesse (suur teater, võimekas lavastaja, tunnustatud näitlejad), tahan tema kirjutisega polemiseerida.

Taavi Tõnissonist on aastatega kujunenud lavastaja, kelle nimi mõjub kui kvaliteedimärk. Mis tahes trupiga ta parajasti ka ei lavastaks, igal juhul võib sealt oodata põhjalikult läbi töötatud tulemust, kujundiküllast ja vaatemängulist maailma, kust kumab läbi Tõnissoni pühendumus ja imetlusväärne töövõime. Jah, eks maitse üle võib loomulikult vaielda ning teinekord küsidagi, kas ehk pole teos isegi liiga läbi lavastatud, ent ülejala tegemine on küll viimane asi, mida saaks Tõnissonile ette heita.

Nõndaks, „Luidrik“. Väidan, et kiitus kehtib ka selle puhul. Eesti Draamateatri suure saali laval saab jälgida maailma, kus midagi ei jäeta juhuse hooleks ning kasutusele on võetud kõik võimalikud vahendid publiku tähelepanu köitmiseks ja mõtte käivitamiseks. Tõnissoni lavastajatöö meenutab sestap dirigenditööd: eri väljendusvahendid tuleb omavahel kokku kõlama ja teineteist täiendama panna, lastes igaühel õigel hetkel soleerida. Sünnib vaatemäng, mis suudab efektsuse poolest konkureerida noorele vaatajale tuttavate filmide ja mängudega, ent ei mõju seejuures pealiskaudse ega kommertslikuna.

Keset lava seisab kolmekordne avatud seintega hoone, mis mõjub oma korrapäratuses ja tahtlikus kokkuklopsituses kui hiiglaslik puuonn. Mõnel mängumaal võiks too maja toimida oivalise tõmbenumbrina: isegi teatrisaalis istudes tundsin oma kehas impulssi minna ühes näitlejatega selle treppe ja redeleid mööda turnima, kiigata kardinate ja uste taha, sobrada vanakraamihunnikutes. Marion Unduski kunstnikutöö suudab tõepoolest vaataja mängulise meele üles äratada, Kirill Havanski loodud helid ja Priidu Adlase valguskujundus annavad hoogu vaid juurde.

Murekohaks kujuneb aga Olga Privise koreograafia, täpsemalt selle esitus. Privise seatud liikumine kõlab stiili poolest ülejäänud lavastusega küll kokku ning kannab endas olulisi tähendusi, ent toob seejuures ilmsiks, et näitlejad on pidanud lavastusprotsessis oma mugavuse piiridest üle astuma. Ideaalis annaks mugavustsoonist väljumine muidugi võimaluse näha näitlejat värske nurga alt, ent „Luidrikus“ avaldub see ilmselgelt ebamugavusena. Osa näitlejaid mõjub liikuvates stseenides sedavõrd kohmakana, et ülejäänud väljendusvahendite koosmõjus tekkinud illusioon tahab vägisi puruneda – tahtmatu võõritusefekt, võiks öelda. Arvestades lavastuse veel lühikest eluiga, jääb vähemalt lootus, et ajapikku saab koreograafia kehadele kodusemaks, loomulikumaks.

Mis puudutab näitlejate väljanägemist, siis põlvpükste ja ruuduliste traksidega ei ole „Luidrikus“ patustatud: tegelased paistavad nagu inimesed tänavalt, kui välja arvata Markus Luige mängitud müstiline Luidrik. Enamiku näitlejate seljas kasutatud valge T-särgi ja siniste teksapükste kombinatsioon mõjub ehk isegi liiga isikupäratult, aga õigustab end tänu funktsionaalsusele.

Veel heidab Urmet teatritele ette habetunud meesnäitlejate valimist poiste rolli. „Luidriku“ puhul tuleb tunnistada, et näiteks Jüri Tiidus ei näe tõepoolest eriti kümneaastasena välja, seejuures aga ei tuleks mulle pähegi nõuda tema asendamist mõne muu näitlejaga. Kui põlvpüksid ja traksid mõjuvad noore vaataja teatris tihti stereotüüpse ja naiivse lahendusena (ning väärivad seega kriitikat), siis habeme, aga ka näiteks näitleja pikkuse puhul on tegu paratamatu tinglikkusega rolliloomes. Või kas lapsi peaksid mängima ainult lühikesed, kõhnad ja karvatud näitlejad? Nõnda tõmbuks näitlejate ring noore vaataja teatris vägagi kitsaks.

Nagu näha, pakub Taavi Tõnissoni lavastus igatahes rohket analüüsimaterjali, seda ka dramaturgia seisukohast. „Luidriku“ etenduselt väljudes oli hea meel tõdeda, et ühe lausega ei saa David Almondi romaanil põhinevat lugu ega selle sõnumit kokku võtta. Kuigi tekstis sisalduvad sellised klassikaliselt helged noore vaataja teatri teemad nagu hoolimine, sõprus ja ühtekuuluvustunne, siis peegelduvad „Luidrikus“ tõsisemadki toonid ehk hüljatus ja surma lähedus. Kohati vilksavad näidendis distsipliini ja loovuse ning isegi teaduse ja religiooni vahekorda puudutavad repliigid, mis venitavad põgususest hoolimata lavailma sügavamaks. Tõlgendamisruumi jätkub.

Ükskõiksuse ja küünilisuse najal sellist tervikut üles ei ehita. „Luidrik“ ei pruugi olla ideaalne lavastus, kuid kahtlemata on kohatu sellele ette heita pühendumuse või põhjalikkuse puudumist. Tõestuseks, et „Luidrik“ ei ole selle poolest Eesti noore vaataja teatris erandlik, võib suurte teatrite ja tunnustatud tegijate kategooriast veel vaadata näiteks Endla teatri „Kurjust“ (lavastaja Laura Jaanhold) või Ugala teatri „Printsi ja kerjust“ (lavastaja Peep Maasik).

1 Jaak Urmet, Kuidas Eestis lastele teatrit tehakse. Quasi una fantasia. – FB-grupp „Eesti kirjandus läbi aegade“, 2024.

2 Jaak Urmet, Nukk ei ole mingi tilulilu. – Teater. Muusika. Kino 2021, nr 3.