Luts – kirjanik kõikideks aegadeks

Temufi suvelavastuse „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“ õnnestumine saab alguse dramaturg Urmas Lennuki leidlikult valitud süžeest ja autoripositsioonist.

ENN SIIMER

Temufi „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“, dramaturg Urmas Lennuk, lavastaja ja valguskujundaja Peep Maasik, kunstnik Jaanus Laagriküll, helilooja ja muusikaline kujundaja Martin Aulis. Mängivad Lauri Kink, Peeter Volkonski, Veikko Täär, Oskar Punga, Silver Kaljula, Elis Järvsoo, Liina Roht ja Karmen Meos. Esietendus 26. VI Tarvastu mõisa tallihoovis.

„Mees kõikideks aegadeks“ – sellist pealkirja kannab Robert Bolti näidend inglise XVI sajandi humanistist Thomas More’ist (1970. aastatel lavastati seda mitu korda ka Eestis). Küllap on ka Oskar Luts mees kõikideks aegadeks. Õige mitmes mõttes. Tuli ta ju puhtalt läbi kõikidest riigikordadest: ei puutunud teda ei sakslased ega kommunistid. Tõsi, raputas temagi 1950. aastatel endale tuhka pähe ja kirjutas mõnegi oma jutu lõpu ümber, et nõukogude võimule rohkem meeldida, kuid üle aegade on ta olnud rahva seas armastatud – rahvakirjanik.

Nagu ka Thomas More oma traktaadis „Utoopia“, unistas Luts igavesest õnnest, ent suhtus oma loometee alguses kirjutatud näidendisse „Laul õnnest“ (1913) lõpuperioodil üpriski kriitiliselt. Muide, see näidend lavastati taas 2020. aastal EMTA lavakooli diplomilavastusena koostöös Vanemuisega (lavastaja Elise Metsanurk).

Temufi suvelavastuse „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“ õnnestumine saab alguse dramaturg Urmas Lennuki leidlikult valitud süžeest ja autori­positsioonist, seda nii Oskar Lutsu kui ka tema näidendite tegelaste suhtes. Lennuk on kujutanud siin õnnetu olemisega Lutsu, kes pole üldse rahul oma teoste ja tegelastega, kuigi neist olid saanud rahva lemmikud.¹

Näidendi autori nutikus seisneb selles, et lavale astuvad Lutsu teostest hästi tuntud tegelased Samuel Pliuhkam, Julius Jõuram, Tõnis Sägi, Hannes, Emilia, Leena ja Maria. Nad kõik (peale Maria) on Lutsu peale vihased, kuna pole üldsegi rahul, milliseks on autor nende elusaatuse kujundanud. Pliuhkami puhul tuleb kohe öelda, et Peeter Volkonski kehastab „Kapsapea“ peategelast kadestamisväärse entusiasmiga ja tahab Lutsu pühas vihas lausa maha tappa, mistõttu Lutsul ei jäägi üle muud kui end Juhan Liiviks nimetada. Nii ta end kogu etenduse kestel enda loodud tegelaste käest päästa püüabki. Rohkemat pole õnnestunud rahvakomöödiaks vajagi, ent seekord lisandub heale süžeele ka pea­osaliste nauditav näitlejamäng.

Alati üllatada suutvat Peeter Volkonskit juba nimetasin. Tema räuskav ja sülge pritsiv viha Lutsu vastu on igati omal kohal. Lavastuse kõige suuremaks kordaminekuks pean siiski Lauri Kingi Oskar Lutsu osatäitmist. Olen seda näitlejat mitmetes episoodilistes osades siin-seal varemgi näinud, kuid nüüd on ta Lutsus tabanud tõepoolest midagi olemuslikku. See paneb publiku Lutsule kaasa tundma. Tunneme talle kaasa ka siis, kui koomilistes episoodides naerame tema kohmetuse üle. Saamatult naljakana teenib Kingi Luts stseenides koos Volkonski ja Veikko Tääriga (Jõuram) vaheaplausegi.

Kuid sisuliselt veelgi olulisem on see, et näitlejal on õnnestunud välja mängida Lutsu traagiline maailmatunnetus. Juba see, kuidas ta algul üksinda, portfell süles, õnnetuna lavale tuleb ja hakkab murelikult rääkima, et tal on siin elus kõik viltu vedanud. Vaatajatena me ju teame, et tegelikult on tema tegelased ja ka kogu looming palavalt armastatud. Lutsu paljud tegelased kannavad ju eestlase identiteedi üldisi ja olulisi jooni. Selle kontrasti esiletoomine annabki näidendile ja Lauri Kingi osatäitmisele hoopis tõsisema tähenduse.

Kuid hästi mängivad peale Kingi ja Volkonski ka kõik teised näitlejad. Tõsisemaid noote lisavad nii Oskar Punga (Sägi) kui ka Silver Kaljula (Hannes näidendist „Laul õnnest“). Naisosatäitjad jäävad küll veidi kahvatumaks, aga ega neil tekstigi kuigi palju ole.

Ka selle lavastuse puhul võib üllatada, kui aktuaalselt mõjuvad Lutsu tegelased ja nende suhted tänapäeval. Leiab siingi nüüdisajale iseloomulikke sotsiaalseid pingeid, olgu selleks linna- ja maaelu vastandumine või ka rahalise ja vaimse rikkuse vahekord. Tõepoolest – kirjanik kõikideks aegadeks. Tõepoolest – rahvakirjanik. Ja seejuures, juba nii Lutsu eluajal kui ka hiljem on neid teoseid peetud mitte esteetilise kõrgkultuuri, vaid rahvakultuuri väljenduseks. „Rahvakirjaniku“ nimetuseski, millega teda õnnistati juba eluajal, peitus paras annus irooniat. Väga võimalik, et just selline suhtumine oli põhjus, miks Luts ise oma loominguga sugugi rahule ei jäänud.

Midagi sellesarnast juhtus ju ka Sulev Nõmmiku ja tema loominguga. Omal ajal, 1970. ja 1980. aastatel, sai ta kõrgkultuuri kilbile tõstvatelt kriitikutelt nahutada nii, et vähe ei olnud. Seejuures oli ta aga rahva seas näitleja ja ka lavastajana vägagi armastatud.²

Eraldi tunnustan korraldajaid õnnestunud koha ja ka toitlustaja valiku eest. Produktsioonifirma Temufi on igal suvel välja valinud eriilmelisi mängukohti: „Lembitut“ mängiti Lõhavere linnamäel, „Nipernaadit“ Pärnu lähedal Linnamehe puhkekeskuses, „Maakat“ Olustvere mõisa tallihoovis, „Eisensteini ja Margaritat“ Olustvere mõisas, „Suurt Boyd ja Väikest Boyd“ Viljandis Uueveski orus ning nüüd Lutsu lugu Tarvastu mõisa tallihoovis. Tavaliselt pole teatrietenduste ja vabaõhulavastuste puhul põhjust rääkida toitlustamisest, kuid seekord küll. Kohvikule (OÜ Krõbevahvel) oli eraldatud avar ruum, kus külastajad hajusid müügikohtade vahel lahedasti ja ilma suuremate järjekordadeta nii enne etendust, vaheajal kui ka pärast. Pealegi olid ka hinnad küllaltki taskukohased ja toiduvalik lai.

1 See Lennuki lähtekoht pole üldsegi väljamõeldis. Luts oligi oma teoste suhtes väga kriitiline, kadestas näiteks nii Ristikivi kui ka Underit. Lutsu elukäigust ja loomingust on kirjutanud väga hea raamatu Aivar Kull (2007, Ilmamaa).

2 Pean tunnistama, ega ma isegi ole sellest patust puhas. Ma küll ei kirjutanud tollal Nõmmiku loodu kohta arvustusi, aga ometi mäletan hästi oma kriitilist suhtumist tema teatrilavastustesse ja filmidesse. Nii see oli.