Makett kui üks kümnele elumudel

Eesti Lavastuskunstnike Liidu rändnäituse „1 : 10 | Suhe üks kümnele“ keskmes on maketid ja nende tähtsus lavastuse kujundusliku poole loomisel.

GRETE TIIGISTE

Eesti Lavastuskunstnike Liidu rändnäitus „1 : 10 | Suhe üks kümnele“, kuraator Mae Kivilo, makettide autor Mirjam Kalamees, kujundaja Aimur Takk. Näitusel on Arthur Arula, Ene-Liis Semperi, Iir Hermeliini, Jaagup Roometi, Kairi Mändla, Kristiina Põllu, Laura Pählapuu, Liina Keevalliku, Lilja Blumenfeldi, Pille Jänese, Rosita Raua ja Reili Evarti tööd. Kuni 31. III Viljandis Ugala teatri kõrval.

Eesti Lavastuskunstnike Liit alustas 2017. aastal näitusesarjaga „1 : 10“, mis on mõeldud kümne aasta peale tutvustamaks lavastuskunstniku ehk stsenograafi loomingut ja töist argipäeva. Tänavune kuues näitus on rändav, kandes alapealkirja „Suhe üks kümnele“. Selle teekond algas veebruaris Tallinnas Uue turu platsil, märtsiks on see koha sisse võtnud Viljandis Ugala teatri kõrval ning reisib seejärel veel nii mõnelegi Eesti teatrimajadele külla.

Näitus, mille keskmes on lavastuskunst, on paigutatud mobiilsesse galeriisse ehk kasti (umbkaudse suurusega kolm meetrit korda viis meetrit), mida saavad uudistada kõik möödujad ning linnas jalutajad. Kastis on fotode ja makettidena eksponeeritud valik viimasel kolmel aastal Eesti Teatriliidu auhindadele nomineeritud lavakujundustest, mille on ühtse narratiivina kokku sidunud kuraator Mae Kivilo.

Üks kümnele on levinuim lavastuskunstnike töö mõõtkava: kümme sentimeetrit maketil on võrdne ühe meetriga laval. Tänavuse näituse keskmes ongi maketid ja nende tähtsus lavastuse kujundusliku poole loomisel. Makett on teatrikunstniku töövahend, mis on abiks lavastuse kujunduse visualiseerimisel ja paikapanekul. Ühtlasi on makett kommunikatsioonivahend, justkui ühine keel, et teatritegijad saaksid omavahel suhelda. Makett lihtsustab päriselu ning on paljudele mõistetav, seda saab vaadata, aga ka kompida ja muude meeltega tunnetada.

Maketil on oma agentsus, selles väljendub vaheetapp, kui näidendi tekst paisub sõnaraamidest välja. Maketi olemuse tabamisel komistatakse nii semiootilise lähenemise kui ka praktilise vajaduse otsa. Ühtpidi on makett alati märk, olgu see loodud teatri, arhitektuuri või graafilise disaini ja kujunduskunsti teenimiseks. Teatrilava makett koos lavastuse kujundusega tähistab inimeste, esemete, värvide, valguse ja teiste lavategurite omavahelisi suhteid vähendatud skaalal ning katsetamisjärgus. Praktiliselt väärtuselt on makett simulatsioon, millega saab läbi mängida, lavatööde puhul suisa ennetada päriselus toimuvat.

Makette võib kohata ka suhtes üks ühele, arhitektuurivallas on sellised näiteks pseudolinnad, romantilised varemetega maastikud ja elamuspargid.* Teater on sedapuhku metafüüsilisem, tõstatades maketiga seoses filosoofilise küsimuse. Kui mõelda ruumikeeles, siis on igal õhtul toimuv etendus oma olemuselt 1 : 1 makett: nukkudeks on näitlejad, kes lavateose publikule ette kannavad. Neid ümbritseb võltsmööbel, mis tegelikult on ju päris, valmistatud ehtsatest materjalidest. Näitlejatele-nukkudele on selga istutatud riided ja peale kantud jumestus. Niiviisi kujutavad või mängivad nad elumudelit. Kui edasi fantaseerida, võib takerduda küsimuse otsa, et kui sõnateater on lavalaudadel 1 : 1 makett, siis millise mõttelise skaala toel võiks tähistada nukulavastusi.

Stsenograafias vajaliku 1 : 10 maketi tegemine ehk maketeerimine nõuab palju aega ja äärmist täpsust. Miks peaks tänapäeva maailmas üldse sellise peenekoelise käelise harjutusega nagu maketeerimine tegelema, kui prindime paljut 3Ds ja sõlmime üha enam sõprust tehisintellektiga? Maketi valmistamiseks läheb tarvis kannatlikkust, hulka materjali, täpset silma, aga ka voolavat kujutlusvõimet. Maketeerimises on annus pidulikkust, mis ilmneb maketimeistri oskuses suhestuda teostatava objektiga. Kui tegeleda mõne kindla ajastu mööbliesemega, on maketeerijal mõnus kohustus kaevuda selle perioodi stiiliajalukku ning teha tutvust esemete valmistajate ja disainerite taustaga. Seetõttu on maketeerimine teadmisi avardav tegevus.

Arhitektuurimaketid jaotatakse töö- ja esitlusmakettideks ning seesuguse määratluse saab stsenograafiale üle kanda. Töömaketi ülesandeks on lavastus ette valmistada, nii et sellel võib esietenduse ajaks olla juba kultuurikiht näpujälgede ja muude kriipsude-kraapsudena peal.

Näitusel „1 : 10“ on välja pandud esitlusmaketid, mis on omaette hõrgud eksponaadid: neid on viiskümmend viis, autoriks Mirjam Kalamees. Kujutatud on lavakujundustest tuttavaid esemeid, näha saab näiteks miniatuurset 1960. aastate laadis puhvetkappi, redelit, laudu, mitut tüüpi toole ja muid interjöörifragmente. Eriti ahvatlev on pisike pesurest, mille detailid on imeväikesed, ent ääretult filigraansed. Selles ilmneb vastuoluline pinge, kuna niivõrd olmelisest esemest on loodud viimseni viimistletud ja täpne miniatuurne koopia. Pesuresti ja teisi tillukesi teoseid võiks vaadelda tunde. Maketid on paigutatud kaldus riiulile, otsekui libiseksid nad kohe maha – näituselavalt välja.

Näituse mobiilne konteiner näib igati sümpaatne. See on mustades toonides, tuues esile klaasi taga paiknevad eksponaadid. Rändnäituse must kast on kui viide black box’i tüüpi lavale. Kasti külge on kinnitatud stanged, mis loovad assotsiatsiooni tantsukunstiga, eelkõige balletiga. Näitusel jääb vajaka kastisisesest valgusallikast, mis kogu eksponeeritu ka pimedal ajal paremini esile tooks. Ühtlasi oleks see sümpaatne viide valguskunstnike tööle, kuna prožektori makett on iseenesest näitusel esindatud. Kuivõrd näituse maketid on nii kõnekad, jäävad lavakujundusest tehtud fotod tagaplaanile. See annab põhjust tõdeda, et foto on tänapäeval küll üks põhilistest meediumidest stsenograafia talletamiseks, kuid teatrikunstnike töid tutvustaval näitusel on esemed kaalukama positsiooniga.

Näitus „1 : 10“ kinnitab taas vana tõde, et teatrikunsti loomine on kollektiivne protsess, mille puhul mängib iga lüli olulist rolli. Eesti Lavastuskunstnike Liidu näituselgi on kokku saanud maketid ja fotod, mis on ühtseks liidetud kujundusega, mille tabavaimaks elemendiks on disainer Aimur Taki omaloodud kirjatüüp Qoqoqo. Näituse tekstides on samuti rõhutatud teatri­tegemises osalejate rohkust, olgu nendeks lavameistrid, helitehnikud, näitlejad või etenduse juhid. Osake sellest kolossaalsest masinavärgist on esindatud lavastuskunstnike näitusel, rõhutades teatri­kunsti detailset koosmängu nii laval kui ka lava taga.

*Karin Hallas-Murula, Makett kui arhitektuurimeedium. Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn 2001.