Millal see kõik kohustuseks muutus?

Mehis Pihla ja Siret Campbelli lavatekst, kus tegelased kannavad samu nimesid kui Henrik Ibsenil, on sedavõrd universaalne, et lausa nõuab tõlkimist.

PILLE-RIIN PURJE

Eesti Draamateatri „Meister Solness“, autorid Mehis Pihla ja Siret Campbell, lavastaja Mehis Pihla, kunstnik Kristjan Suits, dramaturg Siret Campbell, helilooja ja muusikaline kujundaja Matis Leima, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Tõnu Oja, Laine Mägi, Kersti Heinloo, Märten Metsaviir, Helena Lotman ja Guido Kangur. Esietendus 22. X Eesti Draamateatri suures saalis.

Henrik Ibseni draamast „Ehitusmeister Solness“ (1892) inspireeritud „Meister Solness“ on vaimukas, ajatundlik, leidlikult komponeeritud näidend. Lakooniline, tabavate dialoogidega, ent sõnade-ridade vahel üllatavalt mahukas, vaatajas robinal assotsiatsioone virgutav. Mehis Pihla ja Siret Campbelli lavatekst, kus tegelased kannavad samu nimesid kui Ibsenil, on sedavõrd universaalne, et lausa nõuab tõlkimist.

Samavõrd täpne ja läbimõeldud on Mehis Pihla lavastus, Matis Leima muusikaga isikupäraselt pinevaks rütmistatud. Kristjan Suitsu mastaapne kujundus kaasab Eesti Draamateatri suure lava kõrgusemõõtme, mida vajatakse ja kasutatakse harva. Eeslaval näeb kõledat nüüdiskontorit, klaasvaheseinte taga tuhmilt kõlavad dialoogid toonitavad tegelaste suhtlemissuutmatust. Samal ajal näeb oma silmaga, kuis kerkib arhitekt Solnessi projekteeritud linna kõrgeim hoone, mille söestunud seinad tagalaval efektselt liiguvad. Valmiv maja juba hingab, elab oma elu, mõjub kuidagi ähvardavalt. Kohe alguses askeldab ehitusel paar kiivrites töömeest. Ja kui seal uitab ringi rahutu Solness ning kahmab ehitaja vöövahelt tööriista, et korrakski midagi oma käega kopsida, ei vaevu tööline segajast väljagi tegema. Ju ta ikka teab, kes on too kohatu veidrik. Küllap on töölised ammugi harjunud, et meister objektil kondab.

„Mis oleks maailm ilma koosolekuteta …“ ironiseerib Herdal Ehituse omanik (Guido Kangur). „Seesama põrgu, võib-olla ilma katlata,“ pareerib Halvard Solness (Tõnu Oja). Näidendit ma pole veel lugenud, ei ole seni raatsinudki, sest kahe nähtud etenduse põhjal on tekst pannud end hoolikalt kuulatama ja rõõmuga uusi nüansse avastama. Nii on tekkinud kiusatus selle lavastuse kui igal etendusel valmiva ja üksiti poolelijääva ehituse vaatlusprotsessi mõnikord jätkata.

Nõnda ongi siinne vastukaja kõigest esmane. Näiteks märkasin alles teisel korral, kui süsteemsed ja läbivad on kõikvõimalikud viited tulele, lähtudes Solnessi perekonnale saatuslikust tulekahjust ja kahjutulest. Või mismoodi on teisendatud ja varieeritud Ibseni teksti läbivat märksõna kohus(tus), seda proua Solnessi refrääni. „Millal see kohustuseks muutus?“ arutleb nüüd Solness kahetsevalt. Tema südamevaluline küsimus avardub, laieneb mistahes elukutse rutiinile, loomingulisuse hääbumisele, kui elu kutse teiseneb, mugandub palga­tööks. Kaasa arvatud näitleja amet, eks ole.

Värvikalt ja tabavalt peegeldub laval põlvkondade vastasseis. Vaataja saalis ei pea ilmtingimata pooli valima, aga kas pole siiski paratamatu samastumine omaealistega? Eks noored kriitikud kirjutavad lahti oma pisuhännad, aga minul on oma. Pean seda Pihla lavastuse tugevuseks, et kumbagi põlvkonda ei idealiseerita, ei vanemaid, ei lapsi. Võib sõnastada ka nõnda, et laval ei näe ainsatki „positiivset kangelast“. Nad kõik on inimesed, nagu ütleks siinkohal Eduard Vilde „Pisuhänna“ kirjanik Tiit Piibeleht.

Küll aga mängib paratamatult kaasa meistriikka jõudnud näitlejate elukogemus ja isiksuslikkus, liiati kui sellega liituvad vaataja mälestused. Teatrimälu eest pole võimalik ega ole vajagi pageda. Kui Tõnu Oja kõrgusekartuses Solness neljakäpakil roomab ülal valgussillal, välgatab mu mälus järsku ammune lemmiklavastus „Vana maja“ (autor Aleksei Kazantsev, lavastaja Vjatšeslav Gvozdkov, Noorsooteater 1983). Esimene vaatus, noored armunud Oleg (Tõnu Oja) ja Saša (Anu Lamp) pööningul, vilkalt sööstmas teineteise poole kui ärevil pääsulinnud. No kuidas ma siis ei ole Solnessi poolt?! Tema kõrgusekartus mõjub nii veenvalt, ehkki publik algul naerab, otsekui Hildega samastudes, äratab Solnessi peapööritus siiski kaastunnet. Päris hirmus, kui Hilde ulakalt kõigutab tellinguid nagu rippsilda sügaviku kohal.

Tõnu Oja lavaelu kütkestab, just Solnessi lakkamatu ebakindluse tõttu. Tema suhtlemisäpardused, nii oma poja Ragnari kui ka eelkõige kolme naisega, on mängitud mitmeplaaniliselt. Kumab läbi kartus vanaksjäämise ees, häbi, süütunne ja selle kinnikatmine ülbusega, haprad lootuseviivud ja seejuures lootuse trotslik läbilõikamine. „Kõik on hästi, kõik on hästi …“ Sedagi märkasin teisel vaatamisel, kuis see on Solnesside refrään, perekondlik mantra, mida kõigepealt lausub Aline, siis noored, viimaks Halvard. Kõik on hästi – mis peitub neis kolmes sõnas? Enesepettus, jonnakas enesesisendus, lohutus, abitus, siiras lootus? Ilmselt see kõik, aga veel midagi.

Halvardi ja Aline partnerlus on varjundiküllaseim, Tõnu Oja ja Laine Mägi duettmäng targalt ja peenelt nüansseeritud. Alates momendist, kui mees teeb abikaasale „suukorvistava“ žesti, mida Aline hetk hiljem hoiatavalt ja osatavalt kordab minia suunas. Kriipima jääb, kuis Halvard ja Aline püüavad teineteiseni jõuda, kuni üksainus vale sõnake või kohatu liigutus jälle pühib nad teineteisest eemale. Süütunne, eneseõigustus, oskamatus vastastikku häälestuda.

Laine Mägi Aline roll on põnev, saladusega: eduka karjäärinaise kohusetundlikust pühendumisest ehk pagemisest töökohustustesse kuni ootamatu, jõulise, dramaatilise murdumiseni, kui täiskasvanud poeg pesast ära lendab. Vanema põlvkonna triosse kuulub ka Guido Kanguri Herdal, sümpaatne ja heatahtlik mees, kes erinevalt Solnessist juba oskab endale vananemist lubada ja tunnistada, humoorikalt kodus susside kandmist mainides. Ent töönarkomaaniast ei vabane temagi. Kanguri usaldusväärne ja sundimatu olek lisab oma mõistva muige, Solnessi kõrgusemaaniaga kontrastse maise asjalikkuse.

Noorte tegelastega on lugu ehk veidike ebamäärasem. Märten Metsaviir mängib Solnessi poega Ragnarit nõndamoodi, et me saalis ei saaks kuidagi olla kindlad, kas ta üldse on andekas arhitekt või ongi isal õigus. Osatäitja pisut hooletu, kohati häirivalt lõtv artikulatsioon ilmselt peegeldab rolli natuuri: Ragnar on intelligentne, aga sisima tulesädemeta noormees. Tema tõdemus, et saavutusteta polegi võimalik õnnelik olla, justkui ei tõotaks Ragnari ja Kaja abielule lootusrikast tulevikku. Kas jätab Kaja mehe peagi maha või nad saavad oma väga ilusad lapsed ja isa – poja suhete pinev ja trotslik muster kordub jällegi.

Helena Lotmani Kaja on iseteadlik tänapäine naine. Ent midagi on tema olekus Alinega sarnast, mis omal kombel ehk kinnitabki äia „minia valimise“ teooriat – või hoopis püüdu ämmast ülemust matkida? Kaja stseen Solnessiga, kus äiapapa sooritab ühe suhtlemisfopaa teise kannul, paneb muigama. No vähemasti minuealisele tundub, et see muie on minia ja äia vahel tasakaalukalt ja liigse õeluseta poolitatud. Solnessi õrritavas, piire kompavas toonis on kibedust, ka üksjagu abitust, nii kiusu kui ka püüdu aru saada noortega suhtlemise täiesti uutmoodi tuleoht­likkusest.

Kuhugi kahe põlvkonna piirialale ilmub Solnessi andekas õpilane ja eks­armuke Hilde Wangel – Kersti Heinloo hoogne ja särav roll. Tähenduslikuna mõjub, et Hildel ei olegi tuleleegitsevad juuksed, pigem tuhakarva soeng, mis loob uudse peibutajasarmi. Hilde siseneb saaliuksest, muide, ka Kaja ja Ragnar liiguvad lava ja saali piiril, ju see tähistab nooremate suuremat ja vabamat mängumaad. Heinloo roll sisaldab erilaadseid registreid, Hilde bravuurset eneseteadlikkust ja elukartmatust, aga ka kirglikku ja põhjendatud armu­kadedust Aline suhtes. Topeltvaimukas on musikaalne tekstivallatus Solnessi projekti pühendusega, lisandub nööge Herdali repliigis (kuidas on Bach eesti keeles?!). Vaistlikult preili Wangel teab, et pühendust „für Hilde“ ei saavuta tema iialgi. Nii viskabki see Lilithi tõugu naine Solnessi pilklikult pakutud õuna tagantkätt prügikorvi.

Minul polnud õnne näha Voldemar Panso legendlavastust „Ehitusmeister Solness“ (Noorsooteater 1974), aga olen lugenud selle kohta palju, vaadanud katkendeid teleekraanil. Ometi on Panso lavastus mälestuste mälestustes tunduvalt eredam kui Kalju Komissarovi (Ugala 1994) ja Mati Undi (Vanemuine 2004, Hilde – Kersti Heinloo) tõlgendused. Aiman, et Heinloo hetkeks tsiteerib Mari Lille Hilde tahapoole kallutatud kehahoiakut. Tõnu Oja Solnessi kui kaldu­vajunud torni rüht kavalehefotol aga seostub mulle irratsionaalselt Madis Kõivu esseega Heino Mandri lavaelust (Madis Kõiv, „Ehitaja Solness“, TMK nr 8-9, 2002).

Tohutult meeldib mulle Pihla lavastuse lahtine lõpp, mis jätab õhku võimaluse Solnessi saatust mitmeti interpreteerida. Eks sedagi vaataja elukogemusest ja elulootustest lähtuvalt. Kahe eri vanuses, ent väga teatritundliku vaataja reaktsioonid kinnitasid seda mu aimust ja ka vaimustust: vanem ja noorem mees oleksid oodanud absoluutselt vastandlikke lõpplahendusi.

„Meister Solness“ on õnnestunud ja vajalik lavastus, mis kõnetab ja puudutab erisuguseid publikukihte. Robustselt sõnastades: ehitajatest loovintelligentsini, juhtivtöötajatest nüüdismuusikuteni. Isadest poegadeni, miniatest ämmadeni. Iga vaataja saalis annab oma isikliku tähenduse kodukoldele, õhu­lossile, linnaruumi kaudu hingeruumi muutumisele või hindamisele.

Nii jääbki kummitama, jääb südame­tunnistust uuristama Solnessi põhjatu küsimus: „Millal see kohustuseks muutus?“