Näitleja Sepping pakkus lavastuses vaatajale peaosa

Lavastuses „Übermensch“ käib jutt peamiselt naljategemisest: kui pikk paus on hea, mitu lauset või sõna võiks hea nali sisaldada jne. Selline metavärk, et sisu kommenteerib tegevust.

KAJA KANN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Paide teatri „Übermensch, lavastaja ja etendaja Johannes Richard Sepping, lavastusdramaturgid Roos Lisette Parmas ja Oliver Issak, kunstnikud Taavi Teevet ja Kairi Mändla, helikunstnik Kirill Havanski, valguskunstnik Kermo Pajula, konsultant Tambet Tuisk. Esietendus 30. IX Paide muusika- ja teatrimajas.

„Übermensch“ on Paide teatri eelviimane lavastus ja Johannes Richard Seppingu esimene soololavastus. Taavi Teevet ja Kairi Mändla on sättinud suure teatrisaali pühalikuks. Lava ja saali keskelt poolitav hõbedane madal vahesein tekitab küll vaatevälja takistuse, ent ei jäta ühtegi vaatajat millestki ilma. Kermo Pajula valguskujundus liigub kas katkestatud punktvalgusena või pidevat jälgimist võimaldava prožektori saatel lavasügavusest eeslavale, ikka koos näitlejaga. Ruum on võimas.

Suur Paide muusika- ja teatrimaja on rahvast täis ning laval on üks mees, kes teeb oma esimest soolot. See tohutu heatahtlikkus ja koostegemise atmosfäär, nii laval kui ka saalis, võtab jalust nõrgaks. Atmosfäär on kurb ja seejuures imeilus. Ühel hetkel taban end mõttelt: ju on Paide rahvas ühiselt otsustanud, et kõik viimased etendused, mida Paide teatris veel mängitakse, peavad olema täissaalile. See on nende ülesanne.

„Übermensch“ on Johannes Richard Seppingu esimene soololavastus.

Priit Jõesaar

Johannes Richard Sepping on valinud stand-up’i vormi selleks, et teada anda: „Tere, mina olen Johannes Richard Sepping ja mul on teile midagi öelda!“ Tema tahe teha soololavastust on siiras. Jutt käib peamiselt naljategemisest: kui pikk paus on hea, mitu lauset või sõna võiks hea nali sisaldada jne. Selline metavärk, et sisu kommenteerib tegevust, sest nalja püüab ta teha palju.

Alguse poole mängib ta läbi Paide linnavalitsuse ja EMTA lavakunstikooli piduliku koostöölepingu sõlmimise. Siis on ta juba siin tööl ning öeldes kellelegi, et ta on Paidest, veel enam, et töötab Paide teatris, et selline on tõesti olemas, jäävad inimesed mõistmatu näoga vait. Selle loo ülesehitus on kogu lavastuse võti. Ükskõik, millest on jutt, ükskõik, mida alustatakse, astutakse ainult üks, võib-olla kaks sammu ja siis visiseb etteastest õhk välja nagu õhupallist. Sellist dramaturgiat järgib iga sketš ja ka lavastus tervikuna.

Sepping osutab igale kohale laval, kus ta on alustanud järjekordset lavastust, hiljem kirjeldab samal moel paljusid istekohti saalis, kus on istunud tema vanaisa ja ka tema ise, kus ta on vaatajana tundnud rõõmu, huvi, põnevust või pettumust. Teksti esitab ta konkreetsele vaatajale otse silma vaadates, seob selle inimese ja toimuvaga. Vormivõttena kasutab ta jutustamist ja ka dialoogi iseendaga.

Sepping liigub hästi, füüsiline vorm on muljetavaldav, hoolimata august põlves. Seda kõike meile ka esitletakse. Efektne miimitehnikas sisenemine lavale, siis jäljendab ta füüsisega kohvi­joomist, suitsetamist, Michael Jacksoni tantsu ning kõike muud esmast ja mõjuvat. Idee on hea, aga teostatud lohakalt. Liigutuste algused ja lõpud on „ära söödud“, vahetused on kiired, tugevad rõhud puuduvad. Kogu liikumine on tasapaks.

Keskmise pikkusega tants ühel jalal, mittetoimiv keskmise pikkusega moderntants eesmärgiga olla täiesti vaba ning selle asemel kohe otsa samuti viieminutine ja mittetoimiv, suunaga allapoole hüppamistants, täpselt samal eesmärgil. Vabadust ei tule, tuleb vigastus. Iga järgnev lõik on täpselt sama pikk, noh, sellise keskmise pikkusega, puudub teravus ja rõhuasetus.

Teoreetiliselt on lavastuse eesmärk arusaadav: näidata naljategemise taotluse kaudu selle ebaõnnestumist, saamatust. Seejuures ei keskendu ta ka läbikukkumisele, kõik on nagu mis tahes kulgemine, et vaatame, mis saab. Lavastuses pole ei head ega ka halba nalja, mis oleks lõpule viidud, saamatus ei ole üksnes kontseptuaalne.

Naljast, kuidas eestlane, soomlane ja sakslane tulid ning mis siis kõik juhtus, hoiab Sepping pikalt kinni. Küsib igalt vaatajalt, et kuhu nad siis tulid, ja improviseerib sellest nalja. Põnev on jälgida vaatajate reaktsiooni. See, kes ütles koha, kuhu need kolm tulid, püüab ikkagi heatahtlikult naerda, mis sest, et nalja pole. Stseeni lahendusvariante oleks palju. Nii nagu Sepping ise laval varem seletas, on naljal reeglid. Nali on võimalik. Kui näitlejal oleks seljakotis vähemalt kolm erisuguselt üles ehitatud toimivat nalja, oleks mõni nali tulnud superhea, mõni jälle superhalb näitlikustamaks lavastuses võetud ülesannet. Sepping esitles meile aga ainult oskust kiirelt sõnu ritta seada. Nalja reeglitest ta ise ei hoolinud.

Helikunstnik Kirill Havanski on loonud tohutult kiire ja kirju heliriba, mis hoiab etendust hooga käigus. Siis enne lõppu teatab Sepping, et tema lõpetab ja lavale astub peaesineja. Too peaesineja on ikkagi Sepping ise, see, kellega ta on etenduse esimesel poolel dialoogis olnud, kes ronib nüüd redeli otsa ning mängib flöödil ja saksofonil loo. Sepping mängib hästi, palju paremini, kui ta teatrit teeb.

Ma ei pea silmas, et ta üldse on halb näitleja, ei ole. Lavastustes „Richard3“ või „Kaitseala“ – eriti eredalt meenub „Ma olen tuul“ – tegi ta oivalisi rolle. Just praegu ja siin esitles ta meile sellist keskmist näitlejat, kellel on suur soov, aga oskustest või tahtest nii nalja teha kui ka seda läbi kukutada jääb puudu. Ükski inimene ei oska kõike, ei saa korraga olla kõik.

Kui lõpuks tahta pealkirjale „Übermensch“ mingi tähendus leida, siis seda kehastabki ehk toosama pillimees, kes on üliinimene, normaalsetest kõrgemal. Teoreetiliselt võiks kujund taas toimida: Sepping teatab lahkumisest, aga tuleb siis tagasi, saab iseendast kõrgemaks, paremaks ja ideaalsemaks. Kui see kõik nii on, võib tegemist olla Seppingu tööotsinguga. ERSO võiks silma peale panna küll ja teater Olari Eltsile etenduse kutse saata.

Aplausi ajal tõuseb publik püsti, et teatrile südamlikult tänu avaldada. Just Paide teatrile üldiselt, sest konkreetne lavastus ja laval toimunu ei andnud selleks põhjust. See tuletab meile meelde, kui väheoluline on üks etendus, võrreldes kõige ümbritsevaga. Kui on teada, et see kõik lõpeb, järgmist etendust ei tule, siis vaataja kohalolu ja tema vastutus teatrisündmuse õnnestumise eest on tohutu. Peaosatäitja oli sel etendusel publik ise.

Nii soovitangi hoolimata kõigest eelöeldust seda lavastust vaatama minna, et mõista, kui palju on etenduse õnnestumine vaataja kätes.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht