Nooruslik jõud ja teotahe

„Balti tantsu platvorm“ tõi Riiga kokku Baltimaade nüüdistantsu ja sellega põimunud etenduskunsti tipplavastused.

LISANNA LAJAL

Ülevaatefestival „Balti tantsu platvorm“ 9. – 11. II Riias.

Kolmandat korda korraldatud „Balti tantsu platvorm“ on nüüdseks toimunud kõigis Balti riikides ja saavutanud tantsumaailmas tähelepandava koha. Ülevaatefestival toob kord kahe aasta jooksul kokku siinse piirkonna nüüdistantsu tipplavastused, võimaldab tantsuprofessionaalidel omavahel suhelda ning tutvustab tantsukunsti laiemale publikule.

Alates 2022. aastal Tallinnas korraldatud festivalist on žürii lähtunud põhimõttest, et igast Balti riigist kuulub programmi kolm lavastust. Peale selle valitakse välja 15 tantsukollektiivi või etendajat – kohad jaotuvad riikide vahel samuti võrdselt –, kes lühiettekande vormis tutvustavad oma valmimisjärgus projekte. Kokku esitati sel aastal festivalile 77 taotlust, millest osalema pääses 24. Seekordse platvormi tegid eriliseks kõrvalprogramm ning kõigile etendustele järgnenud kunstnikuvestlused.

Eesti valik ajas publiku segadusse. Eestit esindasid seekord üks lavastus Sõltumatu Tantsu Lavalt ja kaks Kanuti gildi saalilt, millest viimased tekitasid publikus segadust. Sattusin pärast Netti Nüganeni „Müüt: päeva äärel“ etendust kuulma, kui teatrikülastaja kurtis oma kaaslasele: „Mida kuradit, see polnud ju tants?! Misjaoks neid tantsijaid siis treenime?“ Publik oli just vaadanud poolteist tundi teekonda, mille jooksul etendaja kaevab end välja teda katva tolmukuhja alt, uurib ümbritsevaid objekte, astub dialoogi oma alter ego’ga ning esitab metal-lauljatelegi üle jõu käiva numbri „I Become a Skeleton“. Teatrikülastaja eksistentsiaalne küsimus tundus igati asjakohane: milline platvorm jääb tantsijatele, kui ka tantsufestivali võtavad üle etenduskunstnikud, kellel on niigi olemas Soomes toimuv „Baltic Take Over“.

Kanuti gildi saali repertuaarist pärinev Sigrid Savi ja Hanna Kritten Tangsoo „Lehmkeha / Oh, sina siin!“ tekitas publikus samuti vastuvõturaskusi. Paar inimest lahkus etenduselt ja ohkeid kuuldus saalist rohkemgi. Lavastus koosneb n-ö soojenduse osast, mis algab juba enne publiku saali jõudmist: etendajad liiguvad ruumis ning Tangsoo püüab üles tõmmata nööriga lakke riputatud kott-tooli. Sellele järgneb tõstete ja kontaktliikumise jada, mustadest kummikinnastest tehtud (udaraid meenutavate) veepommide loopimine, pikk-pikk minibatuutidel hüppamine ning lõpuks loeb kõlaritest kostev robothääl ette kõik, mis homme on paremini. Kõike seda raamivad lava eesosas põlevad küünlad kirjaga „for ever“ ja kõikuv-klõbisev prožektorivalgus. Lavastuse eesmärk paistabki olevat publiku ootuste petmine, ent laval nähtud tõsted ja hüpped teevad nähtu meelepäraseks ka tantsijate füüsilist võimekust hindavale publikule.

Klassikalisemat koreograafiat sai näha Sveta Grigorjeva lavastuses „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“. Saalis ootab publikut ees kuus etendajat, kes hakkavad aeglaselt liikuma. Kui inimesed on saali jõudnud, algab twerk’imine ning publik kutsutakse kaasa tantsima. Lavastusse kätketud vastupanuliikumine ilmneb kaasatud tekstist: liikumine on pühendatud abordiõiguse kaitsele. Riias toimunud etendust rikastasid näiliselt vabalt sisse põiganud eestikeelsed fraasid ning nende ühine tõlkimine olukorra keskel. Sellist argielu ja etenduslikkuse vahel kõikuvat stiili on lavastaja nimetanud vabaks vormiks¹ ning seda on peetud² ka parimaks süvahängi näiteks meie nüüdisteatris.

Suurim elamus Lätist. Festivali suurima elamuse pakkus Erik Erikssoni (Rootsi) ja Krišjānis Santsi (Läti) lavastatud ja etendatud „Keeris“ („Vērpete“). Peale nende teevad lavastuses kaasa kitarrist (Rihards Lībietis) ja vibrafonist (Mārtiņš Miļevskis). Enne etendust, nagu ka Grigorjeva lavastuse puhul, antakse vaatajatele teada, et nad võivad ruumis vabalt ringi liikuda ja asupaika vahetada. Kui publik saali siseneb, keerlevad tantsijad juba teineteise ümber. Pärimuse ja nüüdistantsu elemente põimides hakkavad nad mängima tempo- ja asupaigamuutustega, eralduvad ja koonduvad korrakski silmsidet kaotamata. Liiguvad läbi ruumi, mis on täidetud publikuga nii, et vaatajail tuleb ka hoolitseda selle eest, et ei sünniks ühtegi kokkupõrget. Sellises sümbioosis ei ole koreograafia enam kahe kogenud tantsija pärusmaa – kõik ruumis viibijad keerlevad ja õhkavad nendega kaasa.

Eelmisel korral lavastusega „Eden Detail“ Eestit esindanud Jette Loona Hermanis osales sel korral hoopis Lätis esietendunud performance’iga „Külma­kahjustus“ („Frostbite“). Visuaal­kunstniku Anna Ansonega koostöös valminud teos käsitleb lapselikkust ja üleskasvamist, seda kõike kujutluslike „koduseinte vahel“. Peale kolme etendaja on laval veel tohutu hulk objekte, riideesemeid ning jubinaid, millest osa leidis kasutust etendajate tegevuses, teised täitsid vaid dekoratiivset funktsiooni. Kogu lavaruum on pastelsetes toonides, kasutatud on palju käsitöömaterjale. Teost võikski käsitada installatsiooni või kujutava kunsti teosena – see pakub rohkem esteetilist kui mõistuslikku elamust. Algselt galeriiruumi mõeldud etendus ei tekitanud kitsas saalis niivõrd kaasavat ruumitunnetust, kuid jättis siiski tugeva mulje.

„Nimetu liikumisloeng“ („Untitled movement lecture“, autor Līga Ūbele) on John Cage’i kompositsioonist inspireeritud lavastus seitsmele tantsijale, mille koreograafia koosneb erisugustes tempodes ja suundades kõndimisest, seismisest ja mõnest pearaputusest. Kogu etenduse kestel hoiavad etendajad käes kaustu, mis meenutavad noodimappe, kuid näiliselt sisaldavad sammude ülestähendusi. Kostüümid ja saal on mustades ja hallides toonides, valguskujundus on tagasihoidlik, jäädes niiviisi kuhugi tähenduslikkuse ja tähendusetuse hämarale piirimaale.

Leedust mitmekesised lavastused. Leedu koreograafi Dovydas Strimaitise „Duett“ („A Duet“) põhineb samuti vormilistel kordustel. Lavastust võib nimetada nüüdisballetiteoseks, sest kogu liigutuste ampluaa tuleneb klassikalisest tantsust, aga muusika ja kostüümid on tänapäevastatud. Kaks tantsijat esitavad petit allegro korduste jada. Nende riietus on naha tooni ning jalas kannavad nad tosse. Muusikat ei ole, ainsaks saatjaks on liikujate ja põranda kokkupõrke heli ning hingamine. Tantsijaid hoiavad ühes rütmis väikesed kõrvaklapid, kuid publik kuuleb muusikat vaid ühe korra – see hetk on justkui lavastuse kulminatsioon –, lava tagaosast kiirgav valgus muutub eredaks ning kõik on hetkeks väga intensiivne. Ka pärast etenduse lõppu ei lõpe sammude monotoonne tatsumine kuulmekiledes.

Lukas Karvelise „Veel üks päev paradiisis“ („Yet Another Day in Paradise“) ei ole midagi nii maaliline lugu, kui pealkirjast arvata võiks. 35 minuti jooksul näeb laval kahe haldjaliku tegelase teekonda tikk-kontsadelt sporditossudesse, hüpernaiselikkusest meheliku kasvatuse ahelaisse. Esimene tragikoomiline pilt kõrgetel kontsadel rula peal kõõluvatest olenditest vahetub suurepärase tehnikaga kukkumiste jadaks, milles etendajate käed on peidetud dressipluusi taskutesse ning omavaheline hell kontakt kaob. Nii „Dueti“ kui ka lavastuse „Veel üks päev paradiisis“ oli festivalile toonud kahe koreograafi asutatud produktsiooniasutus Be Company, kes on võtnud oma missiooniks kunstis LGBT+ kogukonna ja noorte tulijate nähtavamaks tegemise.

Leedu töödest viimasena näidati Grėtė Šmitaitė lavastust „Praod“ („Craks“). Black box’is jutustab etendaja loo sellest, kuidas ta (või tema kujutatud tegelase, nendevaheline distants jääb umbmääraseks) hakkas kirjutama oma kadunud vanaisale armastuskirju. Monolooge eraldavad üksteisest üliemotsionaalsed koreograafiad Beyoncé „Drunk in Love” ja Frank Sinatra „My Way“ sõnadele. Iga liigutus on lõpuni tunnetatud viisil, millest õhkub lavalist kohaolu ja liikumiskoolitust. Šmitaitė lavamina tõstab hapral häälel toostid julgusele, usaldusele, saalisviibijatele ning kõigile inimestele ja aastaaegadele väljaspool seda ruumi – ta heasoovlikkus ulatub saalist välja.

Kõrvalprogrammi kese. „Balti tantsu platvormi“ kõrvalprogrammist jäi enim silma tantsukollektiiv SIXTH, kes esines kahe lavastusega ning pidas lühiettekande oma tegemistest. Koosluse moodustavad Läti kultuuriakadeemia 2021. aastal lõpetanud koreograafid ja tantsijad, keda ühendab tohutu energia ja soov kunsti teha. Kuna festivalil osales vaid kaks vanematest tantsijatest koosnevat tantsukollektiivi, ja sedagi 15minutilise kiirettekande kujul, võikski selleaastast festivali jääda iseloomustama SIXTHi nooruslik jõud ja teotahe. Nüüd aga pea padjale ja puhkama, sest 2026. aasta „Balti tantsu platvorm“ Vilniuses on peagi ukse ees.

1 Sveta Grigorjeva, Geeniused pahased: pööbel teatris! – Sirp 9. II 2024.

2 Henri Hütt, Kärt Kelder, Sügav(üks)kõiksus. – Teater. Muusika. Kino, jaanuar 2024.