Olukorrast teatrimaastikul. Rahulikult

Teatrite rahastuskorra täpsustamise puhul kehtib loodetavasti ühe kunagise lavastuse pealkiri „Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp“.

LAUR KAUNISSAARE

Teatrite rahastamisest on olnud viimastel aastatel palju juttu. Kultuuriministeerium ning etendusasutuste ja teatritöötajate esindusorganisatsioonid on ka sel aastal vahetanud kirju seadmaks atra rahastuskorra täpsustamiseks. Igati mõistlik ning õnneks on (kindlasti mitte kerge) kompromissi otsimiseks ka parajalt ajavaru. Uus kolmeaastaste rahastamisotsuste tsükkel algab 2027. aastal ja aegsa rakendumisega tähendaks see, et muutmissoovi korral jääb aruteludeks umbes aasta. Kui otsustajad peaksid pidama vajalikuks uuesti avada muudatusteks ka etendusasutuse seadus, võtab seegi oma aja.

Olin aastatel 2021–2024, mil praegu kehtiv rahastuskord välja töötati ja rakendati, kultuuriministeeriumi teatrinõunik ning arusaadavalt võib küsida, miks ma üldse sel teemal tagantjärele enam sõna võtan. Arvamusi on niigi palju ja eri nurkade alt on paljudel õigus. Kuuldavasti plaanitakse isegi dokumentaalfilmi. Kirjutan, kuna tegu on kompleksülesandega, mille lahendamise keerukust on mul olnud õnn või õnnetus lähedalt kogeda. Kirjutan, kuna on kõlanud üleskutsed avalikuks debatiks ja olen väga nõus praeguse teatrinõuniku Marie Anett Heinsaluga, et kompromiss teatrite rahastuses selgub just arutelude käigus. Loodan oma sissevaatega kaasa aidata. Aga ei enamat. Püüan võimalikult vältida konkreetseid soovitusi või ettepanekuid, selleks on mandaadi ja volitustega poliitikud, ametnikud, esindusorganisatsioonid jt. Feci quod potui faciant meliora potẹntes.

Püüan välja tuua küsimusi ja valikukohti, mille suhtes tuleb nii või teisiti midagi otsustada. Piirdun kokkuvõtlikult vaid viiega, ehkki võib nii mõndagi lisada, ma tean. Keerukus seisneb erisuguste asjaolude koosmõjus arvestamises. Mõistagi ei viita ma järgnevas konkreetselt ei ministeeriumis toimunud töistele aruteludele ega ka töistele aruteludele teatrijuhtide ja teiste kaasatutega. Suhtlesin teatrinõuniku ametis ka üksjagu samalaadsete teemadega tegelevate kolleegidega teistes riikides (näiteks Soomes, Šveitsi, Saksamaal ja Austrias) ning võin öelda, valikukohad on olemuslikult igal pool üsna sarnased.

Ühetaolisus. Korduvalt on kostnud ettepanek, et n-ö suurtele teatritele ning era- ja munitsipaalteatritele võiks toetusi jagada ühetaolisel moel. Üks taotlusvoor, üks eelarve, üks metoodika. Sellele mõttele on olnud kohati toetust ka esindusorganisatsioonidest, mitte küll üldist ja läbivat, kuid mitte ka ainult eraetendusasutustelt.

Keerukus on ühelt poolt vormiline. Etendusasutuse seaduses on praegu toetuse liikidena kirjas sihtasutuste ning era- ja munitsipaaletendusasutuste tegevustoetus eraldi. Lisaks sisulised küsimused. Kui mõne suure teatri tase on hindajate arvates laiduväärne, kas siis jaotub raha ümber teistele, kellel see on parem? Kas poleks mõistlikum pigem vahetada suure teatri juhtkonda? Kas suurte teatrite toetusel peaks olema baastase, ja kui, siis kuidas selline määratakse?

Näiteks on püütud ühetaolist rahastusmudelit rakendada paari aasta eest Zürichis. Minu teada valmistuti selleks kuus aastat. Sealse kolleegiga suheldes selgus, et süsteem on kaheastmeline ning ühine taotlusvoor on vaid kunstilise programmi toetusele, sisuliselt lavastuskulude katteks. Eestis katab suurte teatrite tegevustoetus üldjuhul koosseisuliste töötajate palgakulud ja nii on see ka Zürichis. Küsimusele, kuidas baastoetus kujuneb, sain vastuseks, et see on kultuuripoliitiline otsus.

On ka küsimus, kas erisuguseid etenduskunsti valdkondi (sõnateater, etenduskunst, tants jm) on parem rahastada ühe- või erisuguste ja ka eraldiseisvate eelarvetega meetmete kaudu. Eestis taotlevad era- ja munitsipaalteatrite taotlusvoorust toetust ka tantsuvaldkonna üksused, ka Soomes on meede ühine, mõnes Saksa linnas on aga näiteks tantsu rahastamine eraldi komisjoni ja eelarvega.

Vajaduspõhisus. Kui 2022. aastal muudeti etendusasutuse seadust, oli keskseks aruteluobjektiks esindusorganisatsioonide soov arvestada toetuste määramisel teatrite loomingulise tegevusega seotud töö mahtu ehk seda, kui palju on teatril töö mahust tulenevalt vahendeid vaja. Üldprintsiibina läks see kirja ka seaduse kehtivasse sõnastusse ja seal ta nüüd on.

Keerukus on siin seotud suuresti sellega, kes või mis vajaduse määrab. Kas taotluse esitav teater ise? Kas mingil moel toetuse andja? Mõlemal juhul tekib küsimusi. Kui vajaduse määrab taotleja ise, võib see minna vastuollu teiste taotlejate enda osas määratud vajadusega, sest vahendid on piiratud. Kuid kui vajaduse määrab toetuse andja, siis mille alusel täpselt? Mis saab, kui mõni teater tahab oma tegevusmahtu oluliselt suurendada? Mis saab, kui vajaduse poolest tugevaid taotlejaid tuleb aina juurde? Kuidas käsitleda vajaduspõhisuses ühetaoliselt teatrit, kelle varasem toetus on võimaldanud vaid marginaalses mahus tasustada ning kes samas tegevusmahus jätkamiseks vajab oluliselt rohkem vahendeid võrreldes teise teatriga, kes samas mahus jätkamiseks soovib vaid inflatsiooni tasandamise jagu rohkem vahendeid, kuna ta varasema toetuse taseme juures on suutnud tasustada enam-vähem adekvaatselt?

Soome teatrite seaduses on mustvalgel kirjas, et riik toetab teatrite kulusid üldjuhul 37% ulatuses. See elegantselt lihtne seadus kehtib, muide, erisugustes omandivormides teatrite suhtes ühetaoliselt, kuid küsimusi tekitab, millised teatrid ja miks on arvatud selle seaduse kaudu rahastatavaks ning millised peavad piirduma kultuurkapitaliga sarnaneva Taike vahendite taotlemisega.

Soome rahastuskord soosib töökohtade stabiilsust, kuid teatrite toetused on püsinud pikalt üsna samal tasemel, tõustes sealse teatristatistika andmetel viimase kümne aastaga umbes viiendiku võrra. Seejuures on Eestis riigi sihtasutuste toetused üldjuhul läbi TALOga kokku lepitud kultuuritöötaja miinimumpalga tõusu (2014 – 700 eurot, 2024 – 1600 eurot) umbes kahekordistunud.

Seejuures Viinis arvestatakse ka erateatritele toetuste määramisel, et toetuse saajal on kohustus tasuda valdkonnas kokku lepitud miinimumtariife. Eestis üldjoontes nii turu survel kui ka põhimõtte pärast püüavad paljud erateatrid selle poole, kuid sama töömahu juures on raske kultuuritöötaja miinimumpalga tõusuga sammu pidada.

Eesti teater on väga trupipõhine ja see mõjutab vajaduspõhisust. Kõigil suurtel teatritel on püsitrupp, kuid niisamuti on see ka mitmel erateatril ja samuti püüdlevad püsikoosluse poole mitmed üksused, kellel see praeguse toetuse juures võimalik ei ole. Võib öelda, et just püsitruppide vajadused on eriti tugevalt seotud tegevustoetuse pideva kasvuga, eriti Eestis, kus inflatsioonitase on püsivalt kõrge juba pikka aega. Selle kohta on ka majandusteaduslikke uurimusi (nt Baumoli efekt). Püsitrupita teatrid on ehk pisut paindlikumad, ent kuidas kätkeda ühes mudelis nii seda kui ka teist?

Lisaks võib vajaduspõhisus kaude olla seotud ka hoopis ruumiküsimustega. 1990. aastatel ruume ka erastati, neid sai osta, kuid erateatrid on Eestis ajalooliselt koha leidnud eeskätt avalikus (linna, riigi või avalik-õiguslikus) omandis ruumides, kus rendikulud on tagasihoidlikud. Selliseid ruume on üha vähem, kui üldse, ning eraomandisse kuuluvate ruumide püsirentimine saab paraku toimuda eeskätt avaliku toetusega, mille puhul on keeruline selgelt määratleda, miks sellise spetsiaalse toetuse saab just see teater, mitte mõni teine, kellel samuti püsiruumivajadus.

Vabakutselised. Vabakutselised on juba aastaid orgaaniline ja lahutamatu osa Eesti teatripildist. Püsipalgaliste, olgu sihtasutustes või era- ja munitsipaalteatrites, töömahu arvutamine on tehniliselt mõnevõrra lihtsam, vabakutseliste töö arvestamine ja õiglane tasustamine on aga küsimus, millega maadleb kogu Euroopa. Saksakeelses ruumis on mindud pigem tariifide ja vabakutseliste tööaja mõõtmise teed, Soome süsteem arvestab vabakutselistele makstud raha konkreetse teatri püsitöötajate keskmise palga kaudu ümber arvestuslikuks vabakutseliste töökoormuseks.

Hindamismetoodika valikud. Teatud piirini on otsused igas hindamismetoodikas subjektiivsed, kuid keskne küsimus on, kui täpne ja seetõttu ka jäik või paindlik ja seetõttu paratamatult ebatäpne on hindajate rahastusettepanekuid ümbritsev õiguslik raamistik. Soomes on seaduses toodud kaheksa üsna üldist punkti (nt „taotlejal on piisavalt valdkonna professionaalidest personali“). Berliinis on toodud paarkümmend küsimust (nt „kui mitmekülgse taustaga on taotleja meeskond?“ või „kuidas paigutub teater linna, riigi ja rahvusvahelisel kultuurimaastikul?“), täpsustades, et „hindajate arutelu orienteerub nendele kriteeriumidele“. Ei Soomes ega Berliinis selgu, kuidas täpselt nende kriteeriumide alusel otsus kujuneb, kas mõned kriteeriumid on olulisemad kui teised jne. Ei Soomes, Berliinis ega Viinis ole punktisüsteemi, mis sai valitud Eestis.

Võib öelda, et kuna varasema rahastuskorraga seotud vaidlustamised ja kohtulahingud keskendusid suuresti metoodika küsimusele ja läbipaistvus oli ka valdkonna üldine soov, oli praeguse hindamismetoodika kujunemisel just otsuse kirjaliku põhjendamise aspekt olulisel kohal. Ka punktisüsteem (mis loodi eri astme ametnike, juristide ja poliitilise tasandi koostöös) sündis suuresti sellest. Vaidlustused on siiski jäänud. On arusaadav, et taotleja tahab mõista tema suhtes tehtud otsuse asjaolusid ja see tuleneb ka haldusmenetluse põhimõtetest. Ent selle hind on ka jäikus.

Seejuures on Berliini komisjoni rahastusotsuste pikad põhjendused üsna üldised ja puudub jäik seoses kriteeriumidega. Selle eelis on paindlikkus, kuid hind on väiksem selgus. Viinis on minu teada avalik ainult rahaeraldamise otsus ehk summa ning komisjoni põhjendused esitatakse soovituste tausta mõistmiseks ainult otsuse allkirjastajale ehk poliitikule. Kuidas see sealsete haldusmenetluse põhimõtetega kokku käib, ei ole mul juriidilist asjatundlikkust öelda.

Keeruline küsimus on ka hindamismetoodika alusel määratud toetuste proportsionaalne vähendamine. Vähendamine tuleneb vahendite piiratusest ja sellest, et toetust saavad kõik, kes ületavad lävendi. Sisu poolest lähtub see loogikast toetada võimalikult paljusid võimalikult suures mahus. Võimalus on ka, et lävendi ületamine ei tagaks toetuse saamist või lävendit ei ole üldse – sel juhul saab toetust vähem taotlejaid, aga see-eest piisavamas mahus. Näiteks Berliini komisjoni rahastusotsustes on kirjas, et kahjuks saame nende vahendite piires toetada vaid neid teatreid, kuid komisjon teeb toetuse andjale tungiva ettepaneku leida järgnevaks perioodiks täiendavaid vahendeid, kuna valdkonna arengu seisukohast on olulisi taotlejaid rohkem.

Eri riikides kordub küsimus, kes ikkagi on piisavalt pädevad rahastussoovitusi tegema, ning seda on ka (kui paar ebaõnnestunud hüüatust kõrvale jätta) Eestis tõstatatud. Soomes teeb minu teada rahastusettepanekuid ainuisikuliselt teatrinõunik (rahastusmudel ise, juhul kui on otsustatud toetus määrata, on üsna matemaatiline), kes on ametis olnud juba 20 aastat. Viinis on valitud kolm professionaali (üks, kellega kohtusin, on näiteks ametilt teatriprodutsent), kes on teatud perioodi linnavõimu palgal ning kel on kohustus ettepanekute tegemiseks vaadata ära kõik, mida teatris mängitakse (töö on tasutatud ka selliselt, et huvide konflikti vältimiseks teatritööd tegema ei pea ega jõuakski). Eestis on komisjoni liikmed nimetanud suuresti esindusorganid ise, nimetatuid võib vajaduse korral vahetada ning volituste aeg on piiratud.

Suurte teatrite toetused sünnivad Berliinis ja Viinis minu teada puhtalt poliitilise otsusena ning selget metoodikat ei ole ma suutnud leida. Seejuures kohtusid eelmise aasta detsembris näiteks Saksamaa liidumaade kultuuriministrid ja otsustasid üheskoos, et toetuste määramisel peaks lähtuma valdkonna kokkulepitud tariifidest. Misjuures jäi poliitikuti lahtiseks, kas see tähendab täiendavaid vahendeid või vastupidi, vähenevat tegutsemismahtu. Võib öelda, et kultuuritöötaja miinimumpalk, millel meie suurte teatrite rahastus põhineb, on olnud väga efektiivne vahend valdkonda (tõsi, nendele asutustele, keda miinimum puudutab) raha juurde saada.

Regionaalsus. Strateegiadokumentide järgi on üheks eesmärgiks etenduskunstide hea kättesaadavus elukohast olenemata. Kuna piirkondliku kättesaadavuse tagamine on seaduses ühtlasi toodud era- ja munitsipaaletendusasutuste toetamise ühe eesmärgina, siis kajastub see ka hindamismetoodikas. Praktikas kipub olema nii, et on teatreid, kes keskenduvad regionaalsusele ja keda selle eest ka kõrgelt hinnatakse, ning on palju teisi, kellele see on vähem tähtis ega ühildu nende toimemudeliga.

Minu teada on regionaalne kättesaadavus tõhusalt lahendatud näiteks Prantsusmaal ja Madalmaades. Saalid on üle riigi suuresti standardsed ning kuna neis ei tegutse püsitrupid (püsitrupi puudumisega kaasnevad omad hädad), on seal ajalist ressurssi esitada eri teatrite töid. Kuidas saaks ühes majas toimida repertuaari mängiv püsitrupp ja koostöö eraetendusasutustega, on minu meelest Eesti teatri üks huvitavamaid küsimusi üldse.

Kokkuvõtteks. Eesti teatripoliitika on pikalt koosnenud paljudest üksik­otsustest. Need otsused on olnud sageli ka targad, kuid neist ei moodustu tingimata ühtset süsteemi. Ent viimastel aastatel on kuulda just üleskutseid laia pildi vaateks.

Laia pildi ja ühtse süsteemse vaate elluviimine on pirakas proovikivi. See nõuab üksjagu eneseületust nii teatritegijatelt, poliitikutelt, ametnikelt kui ka juristidelt. See nõuab ka ajaressurssi ja vähemalt aega seekord ettenähtavalt pisut on. Loodetavasti leitakse avalikes ja vajadusel mõistagi ka usalduse süvendamiseks kinniste uste taga toimuvates debattides selline kompromisslahendus, mis sobib Eesti teatri praegusele seisule ja tulevikusuundumustele. Nagu kõlas kunagi ühe lavastuse pealkiri: „Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp“.

Ja muidugi oleks hea, kui ressurssi lisanduks ka rahaliselt. Kes oleks vastu? Kuid siin tõstatub paratamatult juba kultuurivaldkondade ülene vaade – nagu seisis kord kuldsete tähtedega ühe suure Saksa teatri (mille toetus on suurem kui kõigil Eesti teatritel kokku) fassaadil (tsitaat Lessingi „Minna von Barnhelmist“): „Nii kurb on üksi rõõmustada.“