Pealelend – Monika Larini, loovisikute nõustaja ja teemapäeva konsultant

TAMBET KAUGEMA

Eesti Teatri Agentuur korraldab koos Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooliga 13. novembril teemapäeva „teater | kestlikkus“, mis leiab aset EMTA peamaja kammersaalis. Sissepääs sinna on huvilistele tasuta. Teemapäevast teeb otseülekande ka ERRi kultuuriportaal, kättesaadav on kirjutustõlge nii kohapeal kui ka otseülekandes.

Millised karid varitsevad praegu teatri ja tema kestlikkuse vahel? Mis ajendas sellise teemapäeva?

Teater on sageli väga suur kulutaja. Seda nii keskkonna, etendustegevuseks ja publikule mõnusama teatrikogemuse pakkumiseks kuluva energia kui ka inimpsüühika osas.

Keskkonnahoiu seisukohalt on omajagu samme väiksema jalajälje suunas juba astutud, olgu selleks teatrimajade valguspargi säästlikumaks muutmine või üha levinum dekoratsioonide ja kostüümide materjali uude kasutusringi võtmine. Mingis osas on sellesuunaline tegevus juba seadustest lähtuvalt vältimatu, aga üha rohkem on ka teatrikunstnikke, kes võtavadki oma loomingu lähte­ülesandeks taaskasutuse.

Seejuures on kliimaolukord, ressursside kahanemine ja ka ühiskonna suhe keskkonnahoidu pidevas muutumises, mis nõuab teatrilt kui võrdlemisi aeglaselt ja pikka planeerimist nõudvalt kunstivormilt üha rohkem nutikust protsesse ette näha ja pakkuda sellest lähtuvalt leidlikke kunstilisi lahendusi.

Viimasel ajal räägitakse tunduvalt rohkem vaimsest tervisest. Teatri kontekstis puudutab see jutt sageli küll rohkem teatri rolli ühiskonna vaimse tervise toetajana või selleteemaliste probleemide analüüsijana. Teatritegija psüühika hoidmisega seni veel kuigi agaralt ei tegeleta. Näiteks on teatri palgal psühholoog palju harvem nähtus, kui sama ametinimetuse leidmine mõne IT-firma töötajate nimistust. Võib muidugi küsida, et kas seda üldse ongi vaja. Ehk ongi teater toetav ja turvaline töökeskkond, kus „maagiline kui“ ja suur loomerõõm lahendavad juba eos kõik probleemid? Ilma igasuguse irooniata: mõnda aega see võibki nii olla, aga kuna töö etenduskunstide valdkonnas kulgeb sageli emotsionaalselt kõrgetel kraadidel ning suurte tõusude ja mõõnadega, ei pruugi lihtsalt armastusest oma töö vastu kestlikult töökorras püsimiseks piisata. Siis ongi vaja tugistruktuure.

Just need teemad ajendasidki andma seekord sõna inimestele, kes nende küsimustega oma töös kogu aeg kokku puutuvad. Kuna mis tahes kestlikkuse edenemine ühiskonnas sõltub suuresti üksikisiku hoiakute kujundamisest, on vaja neil teemadel süsteemselt rääkida. Aga et see ei jääks ainult üheks vestluspäevaks novembrihalluses, oleme kutsunud seda juttu rääkima inimesed, kes oma tegevuses teatris või koolis saavad tööalase positsiooni toel suunata ka kolleege ja üliõpilasi neile teemadele tähelepanu pöörama.

Kes ja millistele küsimustele oma ettekannetes-vestlustes teemapäeval vastust otsivad?

Ühelt poolt püütakse välja selgitada, kui loodushoidlik on Eesti teater ja milline roll on teatriinimestel mängida kliimamuutuste ärahoidmisel. Visandatakse tulevik, kus teater koormab keskkonda võimalikult vähe. Kõnelejad toovad esile ka selle, kuidas inimesi teatris võimalikult vähe kulutada. Õhus on küsimus, mil moel saavutada ja hoida vaimset heaolu nii teatri sees kui ka teatri kaudu.

Ettekannetes ja vestlusringides saavad sõna lavastuskunstnik Kristiina Põllu, vabakutseline teatritegija ja koolitaja Loore Aaslav-Kaasik, Eesti Noorsooteatri kunstiline juht Mirko Rajas, Vanemuise teatri personalijuht Kristiina Kangur, antropoloog Aet Annist, Tallinna Linnateatri direktor Mihkel Kübar, Ugala teatri lavastusala juht Pille-Riin Lillepalu, Kinoteatri liige Paul Piik, EMTA lavakunstikooli peakoordinaator Mart Koldits, TÜVKA etenduskunstide õppekava programmijuht Tiiu Tamm, TLÜ BFMi koreograafia õppekava kuraator Oksana Tralla ning mina loovisikute tööalase nõustajana.

Oma ettekandes annad ülevaate uuringust „Kuidas hoida loovust?“. Mille tulemused esile tõid?

Tegu on uuringuga, mis käsitleb loovvaldkondade töökeskkonna psühholoogilist fooni, töösuhteid ja loojate ootusi töökeskkonnale, kolleegidele ja üldse ühiskonnale. Küsitlusele vastas 539 looverialade professionaali, nii et vägagi representatiivne tulemus.

Kui küsitlustulemused põgusalt kokku võtta, siis on valdkonna n-ö keskmine looja selline, kes

töötab enamasti suurepärast loomingulist eneseteostust pakkuvas keskkonnas

kogeb ja jagab väga sageli kollegiaalselt tunnustavat õlalepatsutust

on üldisest tööjõu keskmisest oluliselt pühendunum ja lojaalsem töötaja

hoolimata sellest, et

valdkonnas on väga kõrge tööalase kurnatuse ja läbipõlemise määr

tööks vajalikud tugistruktuurid jäävad paljudele kättesaamatuks

kultuurivallas töötav professionaal tajub oma positsiooni ühiskonnas marginaalsena.

Kui rääkida arvnäitajatest, siis kõige mõtlemapanevamad ja valdkonna kestlikkust ohustavamad on kaks fakti. Esmalt asjaolu, et viimase aasta jooksul on 70% vastajatest tundnud tööalast kurnatust ja 39% on kogenud läbipõlemist. Teiseks, ja ühtlasi kõige suurema üllatusena, peegeldasid uuringu­tulemused aga seda, et hoolimata harjumuspärasest mõtteviisist, et elame kultuuri tähtsaks pidavas ühiskonnas, tajub üksnes 38% vastanud loovvaldkonna professionaalidest, et nende töö on ühiskonnas väärtustatud.