Piirijutud

OTT KARULIN

Nürnbergi Linnateatri XIII näidendivõistlus „Talking About Borders“ ehk „Piirijutud“. Žüriisse kuulusid Lauris Gundars (Läti), Marius Ivaškevičius (Leedu), Ott Karulin (Eesti) ning Andreas Frane, Stefan Herfurth (Christian Katzschmanni esindaja), Klaus Kusenberg, Christian Papke (kõik Saksamaa).

Kui panna eestlane, lätlane, leedulane ja neli sakslast ühte tuppa, siis võib kindel olla, et nalja ei tehta (vähemalt mitte tööajal). Nürnbergi Linnateater korraldas juba 13. korda näidendivõistluse ning sel aastal oodati tekste Balti riikide autoritelt. Neid tuli 25: enamik Leedust (14), Eestist poole vähem.

Vältimaks reaktsioone, mis sai osaks järjekordsele pärijale, kes tahtis teada, kui sarnased me kolm väikeriiki ikkagi oleme (sügav ohe ja silmapööritus), ei hakka siinkohal suuri üldistusi näidendite kohta tegema. Võistluse pealkiri ja seekordne teema „Elukogemus muutuvas ühiskonnas“ tagas siiski selle, et tegelaste seas oli nii üksjagu välismaale elama läinuid, kes mõneks pühaks koju naasnuna oma ebaluse üleolevusse peidavad, ja teisest kultuurist tulnuid kui ka kõikvõimalikke eluheidikuid. Seda, miks väga mitmes leedu näidendis oli peategelaseks võimukas, ülimalt enesekeskne ema, ei suutnud keegi žürii liikmeist seletada.

Kolm näidendit olid muust saagist silmanähtavalt üle ja need said ka auhinnatud. Kõiki neid iseloomustab argi- või peredraama vormis Euroopa kui kodu, ideaali ja ka mälestuse käsitlemine. Eriti ilmne on see just võidutöös, Karl Koppelmaa näidendis „Roheline nagu laulaks“. Tegu on viie tegelase põimunud monoloogide abil jutustatud utoopiaga. Keskmes on sündmused, mis viisid Kolmanda maailmasõjani 2031. aastal, ning seejärel muutunud Euroopa ülesehitamine. Koppelmaa kasutab seega elulooteatri võtet, aga tegelased on (ilmselt) välja mõeldud ning näidendi teeb paeluvaks just nimelt see, et meenutatakse sündmusi, mis tegelikult pole veel toimunud. Tekst on huvitav lugemine ka esseena, praegu Euroopas toimuva kommentaarina.

Teise koha näidend, Dovilė Statkevičienė „Elevant“ on ühtaegu nukra huumoriga peretragöödia, depressiooni-eritlus ja poeetiline diagnoos tänapäeva Leedule. Kolmanda koha tekst, Virginija Rimkaitė „Patina“, mis taas Leedust, toob aga lavale maailma, kus valitseb ratsionaalsus ning emotsioonide peale enam ei tuldagi. Tegelaste empaatia puudumine on niivõrd koomiline, et hakkab õudne.

Vähemalt I ja III koha näidend võiksid kenasti passida ka Eesti teatrilavale, aga alustama peab viimasest, sest võidutöö n-ö esimese öö õigus on sakslastel, kes näidendi aasta jooksul ka lavale toovad.