Rohkem lilli, vähem sõda

Noore näitleja Rasmus Vendeli (EMTA lavakunstikooli XXXI lend) valik nimiossa lisab lavastusse hulga siirust ja uudishimu, tõelist avastamisrõõmu ja väikest vimkat.

AURI JÜRNA

Eesti Noorsooteatri „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“, autor Maurice Druon, tõlkija Helle Michelson, lavastaja Mari-Liis Lill, dramatiseerija Priit Põldma, kunstnik Nele Sooväli, helilooja Markus Robam, valguskunstnik Priidu Adlas ja videokunstnik Taavi Varm. Mängivad Rasmus Vendel, Maria Ehrenberg, Anti Kobin, Lee Trei ja Taavi Tõnisson. Esietendus 18. II väikeses saalis.

Alati on meeldiv, kui teatrist lahkudes jääb sisse hõljuma mingi teise maailma tunne, mis ka õues veel ära ei kao. Vahel on see tunne rõõmsam, vahel kurvem, mõnikord läbiraputav või ülesäratav, aga tunne, mis tekib, kui fiktiivne maailm end korraks täielikult endasse võtab, on väga spetsiifiline. Kinos ja kontserdil tekib see ka vahel või siis eriti selge ja vaimuka unenäo korral. Arvan, et see on seotud tähelepanu ja looga – kui lugu või emotsioon on nii tugev, et vaataja aju jääb korraks vaiki ja keskendunult kaasa elab (tabav eestikeelne väljend!). Selles fokusseerituses on midagi rahustavat ja tervendavat. Eks sellepärast ikka ja jälle teatrisse, kinno ja kontserdile minnaksegi – pelk ekraan või kõlar kodus sama tundeelamust ei anna.

Mine tea, äkki võimendas Eesti Noorsooteatri uuslavastuse „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“ mõju suur kevadeigatsus, aga igatahes oli selles helges, rohelises maailmas väga mõnus olla. Esietenduse lõppedes oli saalist lahkuva publiku seas näha palju naeratavaid nägusid ja nii mõnigi tuttav ohkas igatsevalt oma aia järele. Veel koduteel näis maailm värvilisem, tänavad vähem talvemustad ja taevas vähem hall. See kõik on muidugi sügavalt subjektiivne, ent kui teatrietendus tekitab sellise reaktsiooni, läheb inimene tõenäoliselt sinna tagasi. Kas noorsoole pühendunud teatrile polegi see tagasipöördumise soovi tekitamine põhieesmärk?

Lavastaja Mari-Liis Lille otsus valida just see Maurice Druoni lugu on õnnestunud mitmest küljest. Täiskasvanuile, kes lapsena on seda lugenud, pakub dramatiseering muidugi mõnusat nostalgiat ja taasavastamisrõõmu, aga lastele, kes ehk ei ole looga varem kokku puutunud, võib see üllatavalt tänapäevane muinasjutt olla vägagi mõistetav ja kõnetav. Lapsed näevad ja kuulevad suurte inimeste maailma küllalt hästi, hoolimata mõnede vanemate pingutustest toimuvat varjata, nagu näidendiski. Lapsed võivad ümbritsevat tõlgendada teisiti, jõuda muudele järeldustele kui täiskasvanud, aga seda teeme ju tegelikult kõik. Tore, et ei Druoni jutustus, dramatiseerija Priit Põldma ega lavastaja Mari-Liis Lill ole publikut alahinnanud ning lavale on jõudnud vaimukas, mitmekihiline ja selge lugu.

Sellele hurmavale muinasjutule on kunstnik Nele Sooväli loonud kireva ja leidliku lavakujunduse, täpselt realistliku ja tingliku piiril, nii et kõik on mõistetav, aga midagi pole liiast. Mängukohti vahetatakse nii sujuvalt ja kiiresti, et stseenide üleminekud mõjuvad omamoodi väikeste tantsudena.

Samasugune tants on ka Taavi Tõnissoni hüpped oma kolme tegelase vahel: märkimisväärse sujuvuse ja varjamatu lustiga kehastub ta vaheldumisi ümber õpetajaks, aednikuks ja sõjardiks, ikka müts-mantel-vunts-prillid ümber ja ära, uuesti ja uuesti. Tõnisson, Anti Kobin (isa) ja Lee Trei (ema) keerlevad täiskasvanutena Tistou ümber, sel ajal kui poiss oma vast avastatud ande piire kompab ja teise lapse, Amélie’ga (Maria Ehrenberg) tutvust teeb.

Noore näitleja Rasmus Vendeli (EMTA lavakunstikooli XXXI lend) valik nimiossa lisab lavastusse hulga siirust ja uudishimu, tõelist avastamisrõõmu ja väikest vimkat. Kuigi paljudel näitlejatel on kindlasti annet ja välimust, et last usutavalt ja allahindluseta mängida, on võimalikult noore inimese lavaline kohalolu ikka nõks teine. Temas on veel midagi ausat ja esmakordset, mis kogemuse ja tehnilise vilumusega kaotsi läheb.

Veidi rohkem küsimärke tekitab aga animatsioon (Taavi Varm), mis etendusest enamiku jooksul toetab efektselt lavakujundust ja näitab taimede kasvamist, aga siis läheb ühel pikal kulminatsioonihetkel üle peaaegu bollywoodi­likuks muusikavideoks. See veidralt naiivne ja kohmakavõitu videostseen on muidugi mõistetav ning ega soov­unelmana lilledega sõja lõpetamist saagi teab mis tõsiseltvõetavalt kujutada, aga millegipärast see kehva arvutigraafikaga tantsunumber ülejäänusse ei sobi. Võib-olla annab selle nihestatust tõlgendada kui sõja kaugust oma koduaia kasvuhoonest, kuid sellises lavastuses on intellektuaalne põhjendamine kuidagi vale ja võõras.

Mõnele täiskasvanule võib vale ja võõras tunduda ka lastele sõjast ja surmast rääkimine, nagu nad muidu ei kogeks või aru ei saaks. Sellepärast on oluline, et neist asjust räägib teater –, nii sõjast, surmast kui ka sõjatööstusest – ikka selleks, et noor põlvkond lõpuks välja mõtleks, kas ja kuidas ilma sõja ja relvadeta elada saab. Iga põlvkond on sel teemal mõtisklenud ja katsetanud, aga ikka tulutult. Ikka tehakse püsse ja pomme ning rahu ülistamisega samaaegselt kasutatakse neid ikka ja jälle üksteise vastu. Ning ikka ja jälle kannatab hulk lapsi nende tagajärgede all. Seega, jah, lastega sõjast ja surmast rääkimine on sama oluline kui nendega aias taimede uurimine ja lillede istutamine.

Mari-Liis Lill: „Ma saan aru, et selleks jutuks on praegu väga vale aeg, aga teisest küljest tundub see just hädavajalik. Annan endale aru, et praeguses geopoliitilises olukorras ei ole meil teist varianti. Ei saa öelda, et ärme suurenda kaitsekulutusi. Kainelt ja ratsionaalselt mõeldes tundub praegu, et meil ei ole teist võimalust. Aga sõda ei kesta igavesti, ka see sõda Ukrainas, ma loodan, ja sõda Gaza sektoris. Mulle tundub potentsiaalselt ohtlik, kui me praegu suurendame kaitsekulutusi, sest kas me mingil hetkel neid siis ka vähendame. Jah, meil on 2% vaja selleks, et kuuluda NATOsse, aga see on sihtide küsimus. Kas me liigume sinna suunas, et lõpuks on kaitsekulutused 5% SKTst, või on kunagi 10%. Võib-olla, kui kunagi saame hästi rikkaks, siis tahame panustada 50% kaitsekulutustesse. See ei ole ju tegelikult maailm, kuhu tahame liikuda. Kuigi see võib olla naiivne ja idealistlik, siis mulle tundub, et selles lavastuses kõige targemad sõnad ütlebki Tistou, seesama seitsmeaastane poiss: me valmistame neid relvi ja ütleme, et ei taha neid kasutada, aga keegi kuskil kasutab neid ja me oleme kurvad, elame kaasa, nutame, aga siis valmistame neid edasi, et neid saaks kusagil mujal kasutada. Kas ei oleks kõige mõistlikum relvade tootmine üleüldse ära lõpetama, sest see on tegelikult ainus tee tsüklist välja tulla. Ja meie siht, kui sõda Ukrainas lõpeb, peaks olema relvade juurdetootmise vähendamine siin planeedil. See on ju ainus tee. Nii kaua, kuni kuskil on üks püss, leidub alati üks hull, kes sellest laseb.“*

* Mari-Liis Lill: Nii kaua, kuni kuskil on üks püss, leidub alati üks hull, kes sellest laseb. – Klassikaraadio „Delta“ 15. II.