Sinu tõde ei loe

Eisenstein hüüab etenduse lõpus „Kunst elab üle türannid“ ning see on valus iroonia, sest türannid omakorda elavad üle väikesed Savelid ja Zojad.

KAUR RIISMAA

Eesti Draamateatri „Eisenstein“, autor Mihhail Durnenkov, tõlkija Ilona Martson, lavastaja Julia Aug, kunstnik Pille Jänes, valguskujundaja Priidu Adlas, videokujundajad Epp Kubu ja Eret Kuusk, helikujundaja Kirill Havanski. Mängivad Taavi Teplenkov, Ursel Tilk, Britta Soll, Ülle Kaljuste, Merle Palmiste, Gert Raudsep, Tõnu Oja, Kristo Viiding, Johannes Tammsalu ja Janno Jaanus, pianist Siim Selis. Esietendus 8. III Eesti Draamateatri suures saalis.

„Eisenstein“ on kirjutatud nii ilusa Freytagi püramiidiga, et kirjaniku süda heldib sees. Saksa kirjaniku Gustav Freytagi nn püramiidi puhul toimub loo keskel ootamatu pööre (erinevalt novellilikust puändist), senised mängureeglid enam ei kehti, ees ootab katastroof, mida tegelane aimab vähem kui lugeja või publik. Võrrelda võiks „Eisensteini“ nii struktuurilt kui ka sisult Florian Henckel von Donnersmacki filmiga „Teiste elu“. Täpselt samamoodi toimub loo keskel dramaatiline pööre: julgeolekutöötaja jookseb kunstniku poolele üle.

Kõigele lisaks on lavastus harvanähtavalt hästi komponeeritud: videoprojektsioonil on kunstiliselt nauditav ülesanne. Mitte lihtsalt pole kuvatud tagaseinale pildikesi näitlejatest, vaid iga kaader on nagu eraldi kunstiteos. Andekate inimeste tehtud valgus, video ja muusika toetavad hästi struktureeritud dramaturgiat: diegeetiline helimaailm (näiteks Prokofjevi „Montecchid ja Capuletid“) ei torka mittediegeetilises helis silma, kõik toimib harmooniliselt üksteist täiendades. Mis sa hing veel ihaldad.

Sellisel struktuuripuhtal dramaturgial ja igakülgselt läbikomponeeritud lavastusel on omad plussid ja miinused.

Seotud otsad. Plussiks on kindlasti loo selge jälgitavus, põnevus, psühholoogilised mõtisklused ei lase tähelepanul hajuda. „Eisensteinis“ on pööre ootamatu, rabav ja ülimalt põnev.

Parema osa esimesest vaatusest on peategelane, NKVD leitnant Saveli Kondrašov (Ursel Tilk) tundnud seksuaalset tõmmet oma vastse ülemuse, polkovnik Zoja Soboleva (Britta Soll) vastu. Saveli on värske NKVDlane, kelle Zoja paneb Eisensteini (Taavi Teplenkov) kõrvalkorterisse tolle vestlusi pealt kuulama. Saveli on liiga püüdlik, liiga „ideoloogiliselt õige“, tal puudub läbinägelikkus. Tundub, et teda pigem motiveerib Zojale meeldida tahtmine kui Eisensteini meelsuse väljaselgitamine. Näidendi ja lavastuse sisu on kenasti Zoja repliigis kokku võetud: „… kui Eisenstein peseb puhtaks Ivan Julma, siis jääb ka seltsimees Stalin rahva mällu kui eranditult arukas ja hädavajalik tsaar. … Meie ülesanne, Saveli, on teha kindlaks, et Eisen­stein on ülesandest õigesti aru saanud … Aga kui ta otsustab … vändata filmi, kus tsaari näidatakse mõrtsuka ja türannina, siis sellisele ideele tuleb otsekohe teha lõpp ja kõiki asjaosalisi karistada …“

Dramaturgilise kontrastina järgneb stseen Prokofjevi ja Eisensteiniga. Pro­kofjev kirjutab Eisensteini joonistuse järgi jupikese muusikat. Joonistus kujutab Jeesust Ketsemane aias, nn karikapalvet: „Mingu see karikas minust mööda, ja kui see ei lähe, ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine.“ Siin on intriig sõlmitud: Eisensteinil pole valikut, ta peab tegema niisuguse filmi, mis näitab Ivan Julma koletisena. See on täpselt see, mille Zoja ning Saveli peavad ära hoidma.

Ka tegelaste motiivid joonistuvad selgelt välja: Zojal on vaja Eisensteini lähiringi informaatorit, Eisensteinil on vaja näitleja Tšerkassovit (Gert Raudsep), sest keegi teine tema kavatsetut ära ei mängiks. Kui Saveli pakub ennast informaatoriks, ajab Zoja Saveli minema. „… veel hiljuti himustasin ma teda nii kirglikult,“ sajatab Saveli ennast ja kohe järgmises stseenis – trahh! – pööre: Eisenstein tunneb tänaval Saveli ära ja hakkab talle külge lööma, kutsub ta filmi mängima. Kogu esimese vaatuse on olnud Zoja ning Saveli vahel erootiline tõuke- ja tõmbejõud, nüüd satub Saveli ise tõmbe­jõu objektiks. Ja tundub, et sellega on talle antud võti oma probleemi lahendamiseks: kui Saveli natukene pingutab ja kõike kohe kihva ei keera, ta ongi Eisen­steini siseringis ja kõlbab informaatoriks.

Savelit ootab konspiratiivkorteris aga Zoja, kes märgib õigusega, et kuna „Saveli on ära tuntud“, ei või ta enam Eisensteini kõrvalkorteris ülesannet täita. Saveli paneb asjad kokku ja kui ta ukse avab, seisab ukse taga – trahh! – Eisenstein: „Mulle tuli meelde, kus ma teid näinud olen – me oleme ju teiega naabrid.“

Pööre jätkub teise vaatuse alguses, mil Eisenstein võtab Saveli kaasa Saksa suursaadiku Schulenburgi (Tõnu Oja) piduõhtule. Esimeses vaatuses on Saveli olnud aktiivne, täis tegutsemisindu, korraks Eisensteiniga kõrvu seistes tundunud isegi pikk. Nüüd, odav ülikond seljas, Eisensteini ja tema pere keskel istudes mõjub ta tillukesena. Ta on võõras, kogenematu, tema ülesanne on läbikukkumisele määratud. Kui saabub ootamatult Zoja, pikk ja kaunis, punases kleidis, tundub, et Saveli pea vajub läbi õlgade. Nii Brita Solli kui ka Ursel Tilga mäng on monotoonne, kui neil on pikem dialoog. Tilga Saveli raiub lauseid, Solli Zoja irriteerib ja kamandab. Kui aga tegevus on lennukas, tunded ja mõtted vahelduvad kiiresti kõrgest madalaks ja tagasi nagu Schulenburgi peostseenis, siis nad sobivad oma rollidesse nagu valatult.

Pööre lavastuse keskel hoiab eelnevat ja järgnevat oma tugevas haardes. On isegi kahju, et vaheaeg sellesse meistritöösse augu lööb. Eesti dramaturgias kipub pööre või lõpupüänt olema sissepoole pööratud, mitte johtuma niivõrd tegelaste suhetest, vaid tegelase enda psühholoogiast. Suhete alusele rajatud pööre on rohkem ustekomöödia pärusmaa. Durnenkov oma näidendis aga panebki pöörde keskmesse ukse ja see mõjub nii toredalt, nii orgaaniliselt, et kuku tooli pealt maha.

Lahtised otsad. Struktuuripuhta dramaturgia miinuseks on see, et kuigi lahtised otsad ei paista kohe välja – sa unustad end vaatama –, siis hiljem järele mõeldes on need seda ilmsemad. Mis põhjusel peab Zoja Saveli kaks korda vallandama? Ka selle peale ei mõtle etendusel, miks Zoja ja Saveli Eisensteini mõjutama peavad. Režissööri film on ju kinominister Bolšanovi probleem ja tema haldusalas. Hiljem, kui teine film ära keelatakse, Stalin leiabki, et seltsimees Bolšanov ja tema alluvad on kergemeelsed inimesed, kes ei taju karmi aja nõudlikku esteetilist tellimust.

Nende asjade peale ei mõtle, sest lugu jookseb hästi: kiired stseenid, kiired vahetused, kuni … teise vaatuse esimese kolmandiku järel, kui Zoja ja Saveli lahkuvad Schulenburgi vastuvõtult, on lava vist küll terve minuti tühi. Mitte midagi ei juhtu: tümpsuv muusika mängib, tagaseinale kuvatakse film, aga miks? Ükskõik mis muu on parem kui tühi lava. Mõistetav, et näitlejad peavad riideid vahetama, ent Tilk ja Soll lahkuvad lavalt niisuguse erootilise särinaga, et normaalne inimene ei hakka küll end säärases olukorras riietevahetamisega vaevama. Auk lavastuses tõmbab tempo maha, ja kui arvestada, et publik on enne seda juba kakskümmend minutit vaheajal olnud, siis ei leia sellele küll mingit õigustust. Ilusas ja mõtestatud lavastuses torkab selline auk silma ja hinge.

Kui see on väike asi ja võib-olla isegi norimine, siis Schulenburgi tegelane on märksa silmahakkavam näide. Saksa suursaadik Schulenburg annab Zojale edasi, et Hitler plaanib suvel kallaletungi Nõukogude Liidule. Zoja tunnetab, et see teave on tema pilet karjääri mõttes paradiisi. Esimeses vaatuses on Zoja olnud külm ja kalkuleeriv, eeskujulik nuhk. Nüüd tormab ta, uskudes kiimalise vanamehe sõnu, enam-vähem otse Beria ukse taha. Zoja ettekannet ei saagi võtta teistmoodi kui kõrgemad NKVDlased seda käsitavad: saksa spioonivõrgu provokatsioonina.

Saveli arengukaar on märksa huvitavam, terviklikum – Saulusest saab sõna tõsises mõttes Paulus. Saveli loo seisukohalt on Zoja läbipeksmine ülekuulamisel muidugi õigustatud, ent selleks oleks olnud ka lihtsam ja teema seisukohalt loogilisem põhjus: Eisen­stein teeb valmis „Ivan Julma“ teise osa, mis Stalinile ei meeldi ning Zoja-Saveli tandem ongi oma missiooniga läbi kukkunud. Kuna teise vaatuse lugu on ajas hüplik ja minetanud kronoloogia, siis poleks ajaline hüpe esimese osa valmimisest mõni aasta edasi ka kuigi silmatorkav. Schulenburgi isik on ajalooliselt huvitav, sobitub ka näidendi ajalistesse raamidesse, ent kunstniku vabaduse ja vastutuse küsimusega Hitleri peatne kallaletung ei haaku, liin kuhugi ei vii ja midagi ei lahenda.

Kuigi näidendi ja lavastuse pealkiri on „Eisenstein“, on režissööril ainult üks motiiv ja üks dilemma: kuidas Tšerkassov mängima saada? Algusest peale ta ei kahtle, kas film teha, vaid kuidas asetada kõige efektsemalt Stalini ette peegel. Et Tšerkassov nõusse jääks, peab Eisen­stein ta armukadedaks tegema, ja selleks püüab ta (vähemalt näiliselt) võrgutada Savelit. Selles ongi kogu Eisensteini tegelase sisu ja kaar. Muus osas Eisen­steini tegelane ei tegutse ega arene, ta on valmis kuju, keda Taavi Teplenkov mängib talle omase naudingu ja kergelt lapseliku joviaalsusega.

Alternatiiv. Niivõrd tugeva dramaturgia puhul ma ei taha aga uskuda, et Schulenburgi liin on lihtsalt üks unkilled darling või muu fopaa. Ja tõepoolest, kui natukene järele mõelda, siis on lavastusel ka alternatiivne, hulga tumedam tõlgendusviis. See on küsimus: kelle tõde loeb? „Eisensteini“ keskmes on kolm tegelast, kes kõnelevad tõtt: Zoja ütleb edasi tõe, mida kuuleb Schulenburgilt. Eisenstein ütleb Ivan Julma tegelase kaudu tõtt Stalinile (tal ei saa olla illusioone, et teine osa kinolevisse lastakse). Saveli ütleb oma uurijale tõtt Stalini kohta. Näidend ja lavastus vaatleb kolme erisuguse taustaga inimese saatust Stalini-aegses Nõukogude Liidus.

Savelile on polkovnik Zoja Soboleva tähtis ülemus, ent Beria poolt alla vaadates siiski ainult polkovnik. Üks paljudest. Tema soov teatada eesootavast Saksamaa kallaletungist on naiivne, tõenditeta, arusaadavalt kahtlustäratav. Polkovnik Soboleva tõde põrkab vastu hetkel kehtiva ideoloogia müüri: Saksamaa ja Nõukogude Liit on sõbrad. Olgu või kõrge julgeolekuohvitser, ta on liialt vähetähtis, et läbi ideoloogia murda. Tema tõde ei loe parema, ametliku tõe kõrval.

Sama saatus ootab Savelit, kuigi erineval põhjusel. Näota Mees (Kristo Viiding) ei ole pelgalt kunstiline nüanss, vaid NKVD töötaja – kahes vaatuses nähtu on Saveli ülestunnistus, kuidas tema ja Zoja ülesanne mõjutada Eisen­steini tegema „õiget filmi“ läbi kukkus. Saveli kritiseerib lahtise tekstiga Stalinit ja Näota Mees laseb kirja panna: kahetsust üles ei näita, karistusmäär kõrgeim. See on Saveli ja miljonite teiste Savelide tragöödia.

Ükskõik kui väga neil õigus ei ole, ükskõik mitmekordsete roppustega nad türanni üle ei külva või kui ilukõneliselt teda maha ei tee – nad on ebaolulised. Nende toimikut pole kellelgi põhjust välja otsida, ja kui see leitakski, siis pole seal filipikat türanni vastu, vaid oma argises banaalsuses kohutav „kahetsust üles ei näita, karistusmäär kõrgeim“. Savelid loeks ainult siis, kui neid on palju koos, kui sõna levib ning tänavatele ei tule mitte tuhanded, vaid miljonid. Seda ei juhtu, sest süsteem hirmutab nad ära, represseerib, hävitab, või loob mulje, et kui vastu ei hakka, siis polegi selles hirmuriigis nii paha elada.

Eisenstein on inimestetundja, vähemalt esitleb ennast sellisena. Ta piidleb öösiti kardina vahelt möödujaid ning mõtleb neile elulugusid välja. Savelile ütleb ta: „Aga teie rolliks, Saveli, on olla piibliloost tuntud variser Saulus, kes pöördus usku ning kellest sai hiljem apostel Paulus.“ Saveli küsib vastu, et mis siis, kui Eisenstein eksib. Režissöör vastab: „Kui ma midagi oskan, siis näha rolle, milleks me oleme loodud.“ Aga see on kunstniku soovmõtlemine, siin avaldub tema naiivsus: ta suhtub Savelisse nagu võrdsesse. Savelist ei saa misjonäri, tõe levitajat, rahva tänavaletoojat. Temasuguste rolliks pole Via Ostial märtrisurma surra.

Saveli ei kao niisama, tema kadumine on absoluutne. 1941. aasta juunis läheb Saveli Kondrašov Pavel Lemeševi nime all sõtta. Saveli Kondrašov haihtub 1941, pärast sõda arreteeritakse Siberi kolkakülas Pavel Lemešev, kes oli esitatud aumärkidele Varssavi- ja Berliini vallutamiste eest. Aumärkidest ta keeldus, sünnitunnistust sel väljamõeldud inimesel pole, lõpetatud koole või töökohta samuti mitte. Kui Paulus lõi Rooma impeeriumis illegaalse kiriku, siis Paveli elu lõppeb kinnimaja hoovil ühel hommikul mahalaskmiskomando ees. Saveli-Pavel annab vastust reetmise eest, mis on sama kasutu nagu Eisen­steini film, mida keegi peale Stalini (Molotovi, Ždanovi ja mõne veel) ei näe. Aga Eisensteini tõeütlemise käigus on sündinud kunstiteos, ja erinevalt Saveli või Zoja isikust see loeb.

Ainult Savelid kaaluvad, kas ütelda tõtt või salata. Eisensteinide puhul, nagu Prokofjev karikapalve stseenis ütleb, valikut ei ole. Geenius võib hukkuda või mitte, aga kindlasti hukkub ta siis, kui üritab hakata laveerima tõe, poolvale ja ametliku tõe vahel. Nii juhtus Otakar Šveciga, kes Prahasse 15meetrise Stalini tegi ja end enne hiiglakuju avamist üles poos. Savelid peavad leppima „ametliku tõega“, sest neil ei ole süsteemi silmis mitte mingisugust väärtust.

Lõpupilt ja esimene stseen lähevad nõnda tõlgendades teemalt ja hingekriipivalt kokku. Lavastuse algul deklameerib Saveli oma riigitruid ja andetuid luuletusi, lõpupildis pikutab Eisenstein diivanil ning kiitleb, kuidas tema „Ivan Julma“ teine osa inspireerib Martin Scorseset. Pärast isikukultuse hukkamõistu film siiski linastus. Pilt joonib alla, et kui sa ei ole kunstnik, pole sul lootustki, sinu kuulutatud tõde ei lähe kellelegi korda. Kui ellu tahad jääda, ole vait.

Eisenstein hüüab lõpus „Kunst elab üle türannid“ ning see on valus iroonia eelnevat stseeni arvesse võttes, sest türannid omakorda elavad üle väikesed Savelid ja Zojad. Siin läheb mõte ka lavastuse esimesele (video)stseenile, milles küsitakse Eesti Draamateatri ees juhuslikelt möödujatelt, kes oli Sergei Eisen­stein. Kõik ei tea. Eisenstein on hakanud ununema. Kunst elab üle ka kunstnikud. Ja kuigi Eisensteini kunst on üle elanud Stalini, pole türannid kadunud kuhugi.