Tiks ja Tammsaare suveteatris

Eraldi võetuna on „Korvpall on saatanast“ banaalne, „Hingest ja südamest“ ülevoolavalt tundeline. Vaadatuna paaris mõnepäevase vahega moodustavad nad aga erilise elamuse.

KAUR RIISMAA

„Korvpall on saatanast“, autor Mihkel Tiks, dramaturg Urmas Lennuk, lavastaja Inga Lunge, kunstnik Karmo Mende, valguskujundaja Villu Liivla, muusikaline kujundaja Toomas Lunge. Mängivad Riho Kütsar, Liisu Krass, Ingrid Margus, Märt Koik, Pääru Oja, Rasmus Kull, Mikk Saar, Veljo Reinik, Karl Robert Saaremäe, Madis Šumanov, Karl Edgar Tammi ja Karl Bussov. Esietendus 6. VII Tartu Kammivabriku sündmuskeskuses.

Eesti Noorsooteatri „Hingest ja südamest“, autor Anton Hansen Tammsaare, dramaturgid Mirko Rajas ja Helena Läks, lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Rosita Raud, helilooja Vootele Ruusmaa, valguskunstnik Ivar Piterskihh, liikumisjuht Hanna Junti. Mängivad Maria Ehrenberg, Anti Kobin, Laura Nõlvak, Doris Tislar, Taavi Tõnisson ja Risto Vaidla. Esietendus 2. VII Tapa raudteejaama hoones.

Juuli alguses esietendus kaks suvelavastust: „Korvpall on saatanast“ Tartus Kammivabriku sündmuskeskuses ning „Hingest ja südamest“ Tapa raudteejaamas. Tundub, et neil kahel lavastusel pole mitte midagi ühist, üks on ju Tammsaare ja teine Tiks. Armastus ja korvpall. „Korvpall on saatanast“ (edaspidi „KS“) etendustel on publikuks valdavalt väga pikad mehed, kes on naise ja pojad kaasa toonud. „Hingest ja südamest“ (edaspidi „HS“) etendustel valdavalt naised, kes on mehe kaasa toonud, lapsi on vähe. Ent sarnasusedki on olemas: mõlemal puhul on tegu eesti autori tekstiga, kostüümid on ajastutruud, mõlemad harutavad lahti armastuse eri tahke. „Pall on ümmargune,“ kõlab „KSis“ vähemalt sama tihti kui „armastus“ „HSis“.

Armastus ja korvpall. Paljud ei tea korvpallist midagi. Isegi kui nad armastavad korvpalli, ei tähenda see, et kunagised mängijad ja meeskonnasisesed intriigid neile midagi ütlevad – see on aasta-aastalt rohkem mälumängurite ampluaa. „KSi“ publikut aitab kavaleht, mille fotodelt on näha, et Riho Kütsari mängitud treener Naats on tõesti väga Ilmar Kullami moodi. Võib-olla aidanuks ka mõne paralleeli väljatoomine, näiteks et Juuda kuju põhineb Aleksei Tammistel. Praegusel kujul ei saa teada, miks seda lugu aastal 2023 jutustatakse.

Teksti käivitav sündmus jääb noorele vaatajale ilmsesti hämaraks. Sündmuse sütik on fraas „Ristlaan istub saalis“ – eesootav mäng on seetõttu väga oluline, sellest sõltuvad rahastus ja karjäär. Konflikt aga ei mõju, kui vaataja ei tea, kes on Rein Ristlaan. Omas ajas kandis Ristlaane nimi hulga tähendusi ja assotsiatsioone, aga enam mitte. Ristlaant vihati nõnda, et ta vaikiti maha. Ka ta ise vaikis, ei avaldanud memuaare ega andnud intervjuusid. Nii ei saa tänapäeval isegi 35aastasel inimesel tekkida temaga mingeid omaelulisi seoseid.

Tekstilis-ajalooline täpsus, mille kohaselt Ristlaane isikut ei pea lahti seletama, ei kanna uues ajas, kuna konflikt muutub hajusaks. Mida mitme­külgsemalt on avatud negatiivne tegelane, seda sisukamaks kujuneb pea­tegelase katsumus: Naatsi, Toomase ja teiste olukord teravneks märgatavalt, kui selguks – oletame –, et Ristlaan mängis ise noorena korvpalli. „KSi“ intriig on nii üldfilosoofiline, et selle oleks võinud lahti kirjutada ka näiteks Kalevi ja Rocki vastasseisuna 2006. aasta finaalis (saaliski oleks sel juhul rohkem inimesi).

Mõlema lavastuse puhul annavad kostüümid edasi ajastut, aga see ei kajastu kuigivõrd tekstis endas. „HSi“ ajaloolised kostüümid on ilusad, nendega seostub mingi „kuldne Pätsi aeg“ – pottkübarad, pärlikeed ja õhulised kleidid, vestid, pintsakud ja päevasärgid. Inimese armastus teise inimese vastu on igas ajas ja paigas äratuntav teema, aga ka „HSi“ puhul pole kindel, miks seda lugu just praegu jutustatakse.

Lavastused ei püüa ehitada sildu aegade vahele. Vaataja peab ise otsustama, milliseid paralleele ta äraostetavate sportlaste või armastavate paarikeste puhul praeguse eluga tekitab.

Kunstnikutööd. „KSi“ lavakujundus on äärmiselt lihtne. Poodium, tagasein, laval riietusruumi pingid ja nagid. Muidugi on ka kaks autot (suveteatris peab ikka auto sõitma). Etenduse algul saabub autoga treener Naats (Riho Kütsar), esimese vaatuse keskel märksa efektsema mürgliga mängija Juudas (Pääru Oja) – rohkem autosid ei kasutata. Kui lava kujutab korvpallurite riietusruumi, siis see ei oleks ka põhjendatud, aga ikkagi on kahju, et masinad lihtsalt niisama tühja seisavad. Dramaturgiliselt on isegi see vähene võimsa mõjuga: Juudas ja Naats on võrdsed. Teised mängijad tulevad lavale, kott näpus, sokk löntsis, aga legendid sõidavad autoga. Nendes saabumistes on „KSi“ kõige tugevam ja vist ka ainukene tõsine kujund.

„KSi“ laval pole midagi üleliigset, aga see, mis on, ei mõju alati usutavalt. Tagasein, milles on tualeti-, duširuumi- ja koridoriuks, oleks nagu laminaatparketist ehitatud.

Lavapõrandal on vaip, mis summutab väga hästi pikkade näitlejate sammud, nii et tekst pääseb kadudeta saali, aga usutavusele see ei lisa. Ainult paaril korral, kui päriselt palli põrgatatakse ja söötusid antakse, tunnen ma kolmandas reas seda riietusruumi hõngu: pallikummi lõhn ja higi. Muidu on lava lihtsalt lava, markeerib riietusruumi. Kõik, mis laval on, tähendab ainult seda, mis ta on. Pall on pall, pingid on pingid. „KSi“ lava toetab näitlejaid, nii et isegi harrastusnäitlejad on alati esil ja kuuldavad, kõneväärset kunstilist poolt ei ole, lava on igav, aga see-eest funktsionaalne. Kindlasti oleks olnud huvitavam, kui „KSi“ mängitaks näiteks mõnes võimlas.

„HSis“ on seevastu kõik kujund – iga ese võib muutuda järgmises pildis millekski muuks (kaabust võib saada mees, kohvrist aken jne). „HSi“ lavakujundus on „KSi“ vastand. „HSi“ mängitakse Tapa raudteejaamas, mille seintelt koorub eri ajastute krohvi. Laval on kümneid kohvreid, tossumasin hingab mõnuga ning kollane valgus annab kogu pildile nostalgilise, seepiakarva tooni. „HSi“ lava on omaette kunstiteos, milles näitlejad liigutavad teksti öeldes asju, ning sa võid näitlejaid kuulamata lihtsalt jälgida lava liikumas, lahkud ikka elamusega. „HSi“ kujundus on rikas, aga kõigub piiri peal, kohati näitlejate mängu lämmatades.

Tiks … Mihkel Tiksi panetunud kultuuri­inimene ilmselt eesti kirjanduse klassikuks ei peaks, sellel troonil istuvad Tammsaare, Vilde ja teised. Seejuures on vähe autoreid, kes samasuguse tehnilisusega suudaksid lugu jutustada. Mõistete konflikti, kompositsiooni, arengu, ideoloogilise allteksti ja puändi lahtiseletamiseks kirjandustunnis või loovkirjutamise töötoas sobib Tiksi „Korvpalliromaan“ palju paremini kui „Tõde ja õigus“. Tiks ei loo kunstilist pealisehitust, filosoofiline plaan sugeneb tegelaste otsustest, tahtmistest ja vajadustest.

„KS“ on filosoofiliselt laetud teatritekst: nii sügava probleemistikuga, aga selgelt jutustatud tükki näeb harva. Siin on küsimus inimese ja võimu vahekorrast. Parteifunktsionäär Kaivas (Märt Koik) paneb treener Naatsile ette: võidate tänase mängu venelaste vastu, aga järgmisel aastal peate kaotama. See on Kaivasele oluline, kuna „Ristlaan on saalis“: suurele ülemusele peab etenduse andma.

Teine suur teema on vanade mängijate, n-ö legendide ja uute poiste vastasseis. Noored tahavad mängima, aga neid ei usaldata, kuna nad pole saanud ennast näidata, tõestada. Väga tänapäevane nüanss: 20aastaselt noorelt oodatakse töövestlusel, et tal on viis aastat töökogemust. Riho Kütsar mängib treeneri ees olevad probleemid lahti napilt, ta kõrgub üle mängijate ja parteimutrikeste.

„KSi“ tegelased täidavad oma rolli tekstis, loo kompositsioonis, aga nad ongi nagu pandud oma rolli täitma. Enim paistab see silma Kaivase puhul, kes algusest lõpuni lihtsalt ongi üks väga halb inimene – oma romantilise momendi preili Naatsiga, mil ta saaks õrn olla, mängib Kaivas maha. Pääru Oja mängib Juudast karmi fortega, aga kui ta lõpuks alla jääb, siis pole tal enam teksti, tegelane jääb justkui õhku rippuma.

… ja Tammsaare. „HS“ on teistlaadi tekst: see on kompositsioon Tammsaare tekstidest, stseenidest, kirjadest. Kõigil pikematel ja lühematel tekstikildudel on ühine see, et need lahkavad armastuse eri külgi. Kas on võimalik armastada ja petta? Kas on võimalik teises inimeses lahustuda ja ikka väita, et mina teda armastan?

Tegelased on algul vaksalitöötajad ja tegevus läheb käima, kui üks kohvritest kogemata avaneb ning sealt pudenevad välja Haapsalu sall ja vana kaabu. Näitlejad vahetavad kostüüme, rekvisiite, võtavad poose ja seisukohti. Kohati on selles kujundikülluses raske orienteeruda, kuna fragmendid on kontekstist välja võetud ja uude järjekorda seatud lavastuse, mitte Tammsaare loogikast lähtudes.

Igal juhul see ei sega, vastupidi, loob seoseid üle Tammsaare teoste. „Elu ja armastuse“ fragmendis räägib Lonni (Maria Ehrenberg), et armastus algab mehe mustadest lokkidest – muud pole tarvis. Kui etendusel igav hakkab, sajandat korda kõlab sõna „armastus“, siis võib mõttes Lonni paari panna Molotoviga, kellel peale lokkide olid veel ka kulmud ja vuntsid süsimustad. Või madruse­särgis revolutsionääriga III osast. Või hoopis Ainoga „Noortest hingedest“. Sellegipoolest on „HSi“ lihtsam vaadata, kui Tammsaare tekste endid sõna-sõnalt ei mäleta.

„KSis“ on kõigil tegelastel oma kindel roll, millel pole mitte midagi liigset. „HSis“ on näitlejatel palju erisuguseid rolle, ainult sugu jääb samaks: mehed mängivad mehi, naised naisi. „KSi“ tegelased on kuivad, Kaivas on kuri, Naats kahtlev, aga üllas jne. Nagu pikamaajooksjad: luu, nahk ja lihased. „HSi“ tegelased on voolavad, aina muutumises. „KSis“ lahatakse suured filosoofilised probleemid lõpuni, „HS“ meenutab oma fragmentaarsuses eri mälestusi armastusest. „KSis“ kannab teemat tegelane, „HSis“ kannab teema tegelasi, esimene on asjalik, teine tundeküllane. Kõigi tunnete ja kujundite kiuste on „HSis“ siiski tajutav narratiiv: armastajate esimesed kohtumised, kooselu raskused, lõpuks surm, lävi, üle mille saab minna vaid üksi ja keegi peab siiapoole maha jääma.

Kumbagi lavastust ei ole lihtne vaadata. „KSi“ puhul hakkab ühel hetkel igav, kuna juba aimad ette, et loo struktuurist lähtudes peaks kohe tulema paha tegelane sisse ja panuseid tõstma – ja siis Kaivas tulebki. „HSi“ puhul ei käi enam kõigest Tammsaare filosoofiast üle. Aga „HSil“ on eelis, mida ei ole „KSil“: kui aju enam ei lahka, siis vaatad midagi muud, näiteks valgust, lavakujundust, rekvisiite või kostüüme.

Armastus. „HSil“ ja „KSil“ on omad struktuursed erinevused, kuigi räägivad need teatritekstid samast asjast: armastusest, mis sageli ei ole särav ega puhas, süütu ega hinge avardav. Inimene tahab armastades nõrk olla, ennast ära kinkida. Nõrk inimene on aga ettevaatamatu, rumal. „HSi“ naised ja mehed valetavad ja petavad, armastavad sellegipoolest, armastavad seda enam. „KSi“ noored mängumehed viskavad meelega korvist mööda. Miks? Armastus mängu vastu on võimsam kui iha võita.

Eraldi võetuna on emb-kumb teatritekst veidi liiga lihtne, liiga „suvine“. „KS“ banaalne, „HS“ ülevoolavalt tundeline. Vaadatuna paaris mõnepäevase vahega moodustavad aga erilise elamuse, kuna „HS“ täiendab „KSi“ kunstilise poolega, „KS“ aga lisab tervikliku narratiivse kulgemise. Mõlemat lavastust iseloomustab kenasti Tammsaare tekst novellist „Kärbes“, mille leiab „HSi“ kavalehelt: „Veel pole kõik möödas, veel pole elu otsas. Veel pole kõik mängud mängitud, veel pole kõik laulud lauldud, veel pole kõiki hingekeeli puudutatud, kui ikka veel võib kannatada, kui võib uneta öid unistustega kulutada …“