In memoriam Kalle Eller 7. V 1940 – 10. I 2023

Kalle Eller sündis Võrumaal Vahtsõ-Kasaritsa mõisas ehk Kitsõmõisas, nüüd uue nimega Verijärve külas. Elleri lapsepõlvest on teada, et repressioonide hirmus pidid vanemad tihti elukohta vahetama. Õppimine Tartu ülikoolis 1964–1970 andis inglise ja eesti filoloogi ning ka ajaloolise keeleteaduse tausta. 

Elleri perekondlik seotus sõjaeelse taarausuga, fennofiilia ja saksavastasus said tuntuks juba ülikooli ajal. Esseele „Maarahvast“ (1972) järgnes paratamatult sisepagulus 1970. ja 1980. aastatel metsniku kohal Karulas. Elleri võru keele ning rahvusliku ehituse ja puutöö tundmine arenes ja täienes just siin, Laanõ metsnikukohas, sellisele kujule, nagu seda tunti ja osati hinnata tema elu teisel poolel. Kalle Eller ei olnud aga pelgalt jäädvustaja-konservaator. Kuigi sõnades oli oskuste, teadmiste, maausu, keelenähtuste puhul tegemist millegagi, mis on veel säilinud kunagisest terviklikust, ilusamast, harmoonilisemast ilmast, võis kogu selgitust mõista ka teiselt tasandilt: asi on läbi mõeldud ja nii peab see olema. Tingiva kõneviisita, sest tingivas kõneviisis laused esitas Kalle alati markeeritult, vinguja jõuetust osatades.  

Kalle Eller ja Kaido Kama olid esimesed, kes ütlesid selgelt välja, et lõunaeesti keel on iseseisev läänemeresoome keel põlise kirjakeele traditsiooniga (Looming 1988, nr 9). Elleri võru keele kirjaviisi põhimõtted olid konservatiivsed: jätkama peab tartu keele traditsiooni parimat osa, mitte püüdma peegeldada kõiki võru häälduse erijooni eesti keelega võrreldes. 

Kaitseliidu taastamine 1990. aastal oli ajaloohetk, kus põhimõttekindlust üle kõige hindav Eller sattus olema parim mees õigel ajal õiges kohas. Eesti riikluse taastamisel oli Elleri õigusjärgsuse, kodanikkonna, Tartu rahu piiride ja ajalooliste halduspiiride taastamise ideaal komplekt, mille võtsid omaks paljud, millest osa teostus ja osa on jäänud tänini paremaid aegu ootama. Tähtis on Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu loomine 2004. aastal. See tänaseks küll kahjuks soikus organisatsioon oli esimene keeleliste vähemuste koondaja, mis näitas, et vähemuste huve saab kaitsta ka Venemaa mõjutustegevust eirates. 

Võru instituudis andis Kalle Eller oma panuse „Võru-eesti sõnaraamatu“ (2002), „Eesti-võru sõnaraamatu“ (2014) ja praegu teoksil võru keele kirjeldava grammatika loomisel. Sõnaraamatu ja grammatika koosolekute aastakümneid kestev kindel märk oli Kalle, kes saabus Tallinnast bussiga, vestles tasasel häälel mõnega kokkutulnutest, tegi endale kruusitäie kanget kohvi ja asus keeleilmast mõnu tundma. Tema ideaali, kuidas lahendada kirjaviisi, häälikuseaduslike vormide, liidete tähenduse, võõrsõnakirjutuse jpm küsimusi, ei saanud alati järgida, aga see oli justnagu kindel kallas, millest keelejõe muutlik peavool paratamatult mööda läheb. Murõtagu-ei, Kalle, su säetü hääpoolinõ kallas jääs iks paika, lätt taa keelejõgi kohe lätt! Tunnõmi sust puudust, a miä tetä, ku pidit är minemä!  

 Võru Instituudi ja Võro Selts VKKFi nimel Evar Saar