Eesti keelevaldkonna tulised teemad

Eesti keel erutab, eesti keelest hoolitakse – kõik need arutelud mõjuvad ju tegelikult eesti keelele hästi.

BIRUTE KLAAS-LANG

2022. aasta jõulude eel tsiteerin Eesti keelevaldkonna tuliste teemade analüüsimisel hakatuseks oma kirjutist ajakirjas Oma Keel täpselt aasta tagasi: „2021. aasta sügisel on teemad suhteliselt sarnased nendega, mis olid tähelepanu keskpunktis ka kaks aastat tagasi ehk siis uue Eesti keele arengukava 2021–2035 koostamisjärgus. Räägime endiselt (keele)poliitiliste otsuste ootusest, eestikeelsest üldharidusest kõigile lastele ja noortele kodukeelest sõltumata, eestikeelse kõrghariduse ja teaduse elujõust kui keele kestlikkuse tugisambast. Oleme läbimas lisaks ka keelekorralduse arutelu, kus ideoloogia sõlmub keeleteadusega, taustaks huvid, hoiakud, harjumused ja koolkondlikud erimeelsused“1. Kõik see on aktuaalne ka praegu. Lisandunud on keeleseaduse muudatusettepanekud, mis liigituvad samuti tuliste teemade alla. Viimane aasta on toonud arutelusse veelgi enam pinget, ka vastasseisu, mis on ehk seotud üleüldise vastandumistungi levimisega. Konsensus ja kompromiss leiavad küll tee näiteks koalitsioonilepingutesse, kuid enne lüüakse vastasel või ka lihtsalt sellel, kes arvab teisiti, nina veriseks. Rohkem tähelepanu probleemide (või ka väljakutsete) esilekerkimisel saab see, miks ei saa, aga mitte see, kuidas ikkagi saaks.

Eesti keelenõukogu on nendes Eesti keele-(ja ka haridus)poliitika tormides saanud rohkesti võimalusi tõsiselt arutada ja kaasa rääkida, lahendusi pakkuda. Võtangi siinkohal vaatluse alla hetkeseisu.

Üldhariduse õppekeel. Riigi tasandil on viimase aasta jooksul tempokalt edasi mindud üldhariduse ühise eesti õppekeelega, aga ka eestikeelse kõrghariduse kestlikkuse tagamisel. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, millega riik võimaldab 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist lõpuks ometi kõigile lastele ja noortele riigikeelse hariduse, on poliitiline kokkulepe, milleks ühiskond, ka venekeelsed pered, on olnud juba ammu valmis. „Eesti ühiskonna lõimumismonitooringu 2020“ järgi soovib ainult 11% vene emakeelega lapsevanematest oma lapsele täiesti venekeelset haridust ning järjest rohkem vanemaid eestikeelset.2 Eestikeelsele haridusele ülemineku oponendid toovad küll üsna raevukalt välja üleminekut takistavaid tegureid (pole õpetajaid, pole õppematerjale, pole metoodikat ja üleüldse – miks nii kiiresti), kuid esmaspäeval, 12. detsembril tehti riigikogus ajalugu ja võeti vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, mis loovad eestikeelsele õppele ülemineku seadusruumi. Kaheksa aastaga, s.t 2030. aastaks, peaksid kõik põhikoolid Eestis olema eestikeelsed. Selleni jõuda pole muidugi kerge, sest õpetajate, materjalide ja metoodika kõrval on ehk kõige olulisem küsimus, kuidas tuua samasse õpi- ja tegutsemisruumi eri kodukeelega lapsed ja noored, kuidas luua võimalusi ka kooliväliseks eesti keele kasutamiseks, et ka Ida-Virumaa lapsele ja noorele oleks eesti keele oskus vajalik koolitundidest väljaspoolgi. Keel omandatakse ikka seda kasutades. Ja kasutamiseks peab olema loodud vajadus ja võimalused. Kui aga loeme ja kuuleme valitsusliikmete seisu­kohti3, et eesti keele elementaarsetki oskust pole Eestis mõne klientidega suhtlemist eeldava ameti juures vaja, kahandab see ka eesti keele õpimotivatsiooni. Seda nii koolis kui ka täiskasvanueas.

Keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muudatused. Keelevaldkonna toimimise õiguslik raamistik on reguleeritud keeleseadusega, mille sisu ei ole muudetud viimased 11 aastat. Muudatuste eesmärk on eesti keele positsioonide kindlustamine, eesti keele kohaloleku suurendamine avalikus elus ja seda toetab ka Eesti keelenõukogu. Mida rohkem on võimalusi eesti keelt kasutada, seda kiiremini edeneb ka selle keele õppimine ja seda suurem on motivatsioon õppida. Oma kooskõlastuskirjas haridus- ja teadusministeeriumile on keelenõukogu märkinud, et „riigi väärikust ja keele kestlikkust näitavad tihti ka pealtnäha väikesed sammud keelepoliitikas, nagu riigiasutuste veebiaadresside riigikeelsus ning riigikeelse asjaajamise kohustus avalik-õiguslike juriidiliste isikute puhul; samuti peaks olema iseenesestmõistetav tagada kodanikele riigikeelne teenindus, mida käesolevates muudatustes käsitlevad näiteks täpsustatud nõuded sõidu- või toidujagajatele“. Keeleseaduse uue versiooni järgi ei kehtesta küll riik rahvusooperile ega ka rahvusülikoolile kohustust suhelda välismaise artisti ja professoriga ainult eesti keeles. Ka edaspidi tagavad avaõiguslikud asutused välisliikmetega infovahetuse ja asjaajamise osapooltele arusaadavas keeles. Ingliskeelsetel kavadel õppivate välisüliõpilaste ja külalisõppejõudude-teadurite puhul ei saagi see teisiti ju olla. Küll aga võiks asutus ergutada ka külalisi eesti keelt õppima, pakkudes neile (kindlasti tööajast!) selle õppimise võimalust. Nii on see näiteks Tartu ülikoolis, aga ka teistes avaõiguslikes kõrgkoolides, rõõmustav, et ka eraettevõtetes4.

Keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse eelnõus on enim vastandlikke seisukohti kogunud taksojuhtidele elementaarse eestikeelse suhtlemisoskuse nõude kehtestamine. Mingil põhjusel on taksojuhtide „keelelise diskrimineerimise“ vastase protestiga liidetud ka oletus, et toidukulleritelegi kehtestatakse B1 ehk suhtluslävendi ületamise nõue, kuigi seda viimast muudatus­ettepanekutes ei ole. Keegi ei eelda taksojuhtidelt ega toidukulleritelt, et nad oskaksid „ideaalselt eesti keelt“5. Küllap suudavad ka toidutoojad mõne elementaarse eestikeelse fraasi selgeks õppida. Taksojuht, sõltumata sellest, kas ta kutsutakse kohale veebirakendusega või istutakse autosse taksopeatuses, peab aga juba liiklusohutust silmas pidades oskama kliendiga eesti keeles rääkida. Kui riik on valmis loobuma teatud valdkondade eestikeelsusest, siis muu kodukeelega noorte motivatsiooni eesti keel selgeks õppida see kindlasti ei suurendaks.

Ülikoolide keelepoliitika ja eestikeelse kõrghariduse järelkasv. Kui kõrgharidusvaldkonna visioonidokumentides ja riigi suunavas tegevuses ülikoolide rahastamise osas pöörati aastatel 2015–2019 väga palju tähelepanu rahvusvahelistumisele ja võõrkeelsete õppekavade arendamisele, siis viimased aastad on ka siin toonud olulise muutuse. Eelmistel riigikogu valimistel peegeldasid erakondade keelepoliitilised seisukohad ühiskonnas kujunenud arusaama, et eestikeelsel kõrgharidusel on keele kestlikkuse ja eesti vaimsuse ja kultuuri seisukohast määratu suur tähtsus.6 Välisüliõpilastele on lisandunud kohustuslik riigikeele õpe, küll vähesel määral, kuid ehk aitab seegi tekitada huvi Eestisse tööle jäämise korral eesti keelt edasi õppida. Tähtajatute töö­lepingutega välismaistelt professoritelt ootavad kõrgkoolid atesteerimisperioodi lõpuks (ehk siis viie aasta jooksul) eestikeelse suhtlemisoskuse omandamist. Eriti oluline, et seda eeldatakse õppeaja jooksul ka välisdoktorantidelt, keda meie ülikoolides on juba ligi 40%. Ülikoolide eesti töökeele peaks kindlustama ka eelmainitud keeleseaduse muudatus­ettepanekud. Veel kord rõhutan: ülikoolid on mitmekeelsed (loe: põhiliselt eesti- ja ingliskeelsed) ja hea võõrkeeleoskus, eelkõige paraku inglise keele oskus, on kindlasti akadeemilises maailmas nii õppimiseks kui ka töötamiseks vajalik.7 Siiski eeldab akadeemiline väärikus ka väärikat keelepoliitikat, mis tagab eesti keele säilimise ja arengu kõrghariduses.

Keelekorraldus. Viimastel aastatel lahvatanud tüli keelekorralduse põhimõtete osas on kahetsusväärsel kombel viinud vastasseisu keeletoimetajad ja emakeeleõpetajad ühelt poolt8 ning Eesti Keele Instituudi teadlased ja keelekorraldajad teiselt poolt.9 „Eesti keele arengukava 2021–2035“ punktis 2.6 on selgelt öeldud, et „Arendatakse eesti kirjakeelt ja toetatakse keelehoolet. Kirjakeele kvaliteeti ja normi aitavad kindlustada keeleeksperdid, sh keeletoimetajad, -korraldajad ja -hooldajad ning keele eksperdiasutused ja -kogud. Kirjakeele arendamisel võetakse arvesse tegelikku keelekasutust ja keeleuurimise tulemusi“. Lisaks on arengukava punktis 1.13 kirjas, et „Väärtustatakse keelekorraldust ja keeletoimetamist, sh selge keele põhimõtete järgimist ja korrektset keelekasutust nii avalikus ruumis ja ametiasutustes kui ka meedias ja kultuurisfääris“10. Neid eesmärke pole küll keegi kehtetuks tunnistanud, ka mitte keeleteadlased. Eesti Keele Instituut on esitanud nende punktidega kooskõlas keelekorralduse tegevuskava, mis ei kaota ametlikult kasutatava kirjakeele normeerimist ja selle normingu jõudmist 2025. aasta „Õigekeelsuse sõnaraamatusse“, nii nagu praegu kehtib 2018. aastal kehtestatud norming ja samal aastal ilmunud ÕS. Ka jätkatakse keelenõuga (EKI teatmik veebis), mis suunab ja selgitab. Keele­kasutaja suunamine ja selgituste andmine on ka teiste, eesti keelest palju vanemate keelte korralduse aluseks, samuti keele­kasutuse seire ja muutuste lubamine keeles. Keel, ka eesti keel, ei ole ometigi riiulisse klaasi taha paigutatud asi, vaid elav organism, protsess, mille ilminguid jälgitakse ja vajadusel ka suunatakse.

Eesti keelel läheb kokkuvõttes siiski hästi, vaatamata sellele, et arutelud keelevaldkonna teemadel on põhjustanud ühiskonnas kohati keemistemperatuurini viivaid pingeid. Eesti keel erutab, eesti keelest hoolitakse – kõik need arutelud mõjuvad ju tegelikult eesti keelele hästi.

Birute Klaas-Lang on Eesti keelenõukogu esimees, professor


1 Birute Klaas-Lang, Keelevaldkonna tulised kohad. – Oma Keel 2021, nr 2, lk 97−100. https://www.emakeeleselts.ee/wp-content/uploads/2021/12/Klaas-Lang.pdf

2 https://www.kul.ee/media/3240/download

3 https://epl.delfi.ee/artikkel/120108256/kultuuriminister-piret-hartman-bolti-wolti-kullerite-keelenoue-on-absurdne-lukkame-eelnou-tagasi

4 https://arileht.delfi.ee/artikkel/120109922/bigbank-igale-valismaalasest-tootajale-voiks-olla-too-ajal-tasuta-ja-kohustuslik-eesti-keele-ope

5 https://epl.delfi.ee/artikkel/120108256/kultuuriminister-piret-hartman-bolti-wolti-kullerite-keelenoue-on-absurdne-lukkame-eelnou-tagasi

6 Birute Klaas-Lang, Keelepoliitikast valimisprogrammides. – Postimees 11. II 2019. http://https//arvamus.postimees.ee/6520040/birute-klaas-lang-keelepoliitikast-valimisprogrammides

7 Vt ka Eneli Kindsiko, Eestikeelse akadeemilise tööturu kriis. – Sirp 29. I 2021. https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/eestikeelse-akadeemilise-tooturu-kriis/

8 Hille Saluäär, Keelearendus kui elevant värvipoes. – Müürileht 6. X 2022. https://www.muurileht.ee/keelearendus-kui-elevant-varvipoes/

9 Birute Klaas-Lang, Meie ühiskonda ähvardab lõhestada keelekriis. – err.ee 19. X 2022. https://www.err.ee/1608756460/birute-klaas-lang-meie-uhiskonda-ahvardab-lohestada-ka-keelekriis

10 Eesti keele arengukava 2021–2035.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht