Kellele kuulub keel? ehk Kuus kildu Hando Runneli Wiedemanni auhinna puhul

Kas ei ole Runnelil just nimelt õnnestunud ületada see keelelõhe – projektkeel vs. rahvakeel ehk lobakeel – ja saavutada süntees, kui mitte mõtetes, siis igatahes luules?

TIIT HENNOSTE

„Kellele kuulub keel?“ küsib Hando Runnel oma 1978. aastal Tapa keelepäeval peetud kuulsas kõnes ja sellest ilmutatud essees. Ja pärast keeletarkade, kirjanduse ja keelt rääkiva rahva kõrvalejätmist pakub vastuseks lihtsa tõe: „.. inimese olu on elamine keeles, et inimene ja keel on kaksainsus, neid ei saagi lahutada ega vastandada, üht teisele eelistada“.¹ Sealt liigub luuletaja edasi keeleõiguse ja keelepoliitika juurde ning leiab, et keel määrab rahva, rahvas keelelisel alusel riigi ja riik peab keelt teenima, keelt kaitsma. Ehk siis: keel, rahvas ja riik on kolm­ainsus, kes/mis on olemas üksteise tõttu ja üksteise pärast.²

Orgaaniline ja bürokraatlik keelevaade

Runnel on enese eluvaateks öelnud konservatiivsuse-talupoeglikkuse. Aga mis on talupoeglik eluvaade? „See on põhiliselt orgaanilise elu seaduste vundamendiks võtmine. Teine eluvaade on bürokraatlik eluvaade: bürokraatia toetub tehnilisele maailmale, masinale“.³ Seesama orgaanilise ja masinliku eluviisi vastandus käibib ka Runneli keelemaailmas.

Eesti keelekorraldajad ja -uuendajad on keelt ikka vaadanud objektina, mida saab ja tuleb arendada ja parendada. Runnelil tõuseb selle töö sümboliks Johannes Aavik, „keeleuuendaja“ jutumärkides, ja tema keel-kui-masin-mõtlemine, millest saab Runnelile peaaegu keele hävitamise märk: „Suure hoobi andis emakeelele keeleuuendusliikumine – hakati keelt masindama. See vaesestab kogu keelt tervikuna. Keel saab kultiveerituks, aga on vaene, nagu suured kultuurpõllud.“⁴

Runneli ideaalis peab keel muutuma vabalt, orgaaniliselt. Ei ole raske näha siin sarnasusi ammuste keele loomuliku arengu pooldajatega eesotsas Kaarel Leetbergiga või ka teise suure luuletaja, Jaan Kaplinski keelevaadetega. Vahe on vaid selles, et polüglott Kaplinski kõneles estorantost, aga põllumees Runnel keele masindamisest, kultiveerimisest ja kultuurpõllust.

Luuletaja on inimene, kes elab keeles, keel on tema olemise kodu. Seda on öelnud vist tuhanded luuletajad. Ka Runnel mõtleb keelest kui luuletaja kodust, ennekõike sõnadest. Kui Aaviku sõnamasina seisukohalt ei olnud minevikul väärtust, siis Runneli jaoks on ajalugu sõnade olemuse tuum: „Sõna on aga olemuselt mineviku saadik, sõna on olevikus elav minevik ise“.⁵

Emakeel, emamurrak ja kirjakeel

Keel pole kunagi üks. Keel on alati kogum allkeeli, mida saab vaadata kolmest aspektist. On norminguline kirjakeel. On murded. On registrid ehk kasutussituatsioonide ja funktsioonide kaudu eristuvad allkeeled (suuline ja kirjalik, argine ja ametlik, teaduskeel ja kirjanduskeel jne). Mis on inimese emakeel? Kas kõik need kokku? Või ainult mõni nendest? Runneli vastus on lihtne: selleks on murre, murdekeel, kõige loomulikum keele eluavaldus.⁶ Ma olen öelnud: emamurrak. Ja kui sellest palju järel ei ole, siis emaaktsent.

Eesti keelekorralduse lugu on samasugune nagu mujalgi: luuakse murrete põhjale kirjakeel. Loojaid on muidugi palju, aga taas tõstab Runnel esile ühe: „Masinaleiutajaliku otsustavusega hakkas ta eesti keele tõulisest ollusest, n.-ö. puudulikust ja suisa vigasest rahvakeelest looma insenerlikku suurhoonet – eesti õigeimat kirjakeelt.“⁷ Jutt on muidugi jälle Aavikust.

See on võimas lause. Siit paistab sügav iroonia „õigeima kirjakeele“ suhtes. Tõsi see on, just õige keele nõudmine, õige keele sõnaraamatud jms on loonud tänaseni kestva ainsa ja õige eesti keele hulluse, teinud eesti keelele palju head, aga vähemalt sama palju ka halba.

Rahvakeel ja kirjakeel

Aga siin olen sattunud sõna otsa, mis Runneli keelest ja luulest lugedes kogu aeg kuklas kummitab. Rahvakeel. Mis see rahvakeel on? Rahvakeel on sama kui murded, vihjab Runnel ja on öelnud näiteks murdeuurija Karl Pajusalu. Seletav sõnaraamat pakub laiema määratluse: rahva kõnekeel (kaasa arvatud murded). Muuseas, seesama Aavik on sada aastat tagasi avaldanud „Üleskutse ja juhatuse eesti rahvakeele sõnade korjamiseks“. Temale oli rahvakeel üks osa vanavarast, vana maarahva murdekeel, mida kõrgkultuur ei ole veel rikkunud ja mille sõnu kirjakeel ei tunne või mis seal harva esinevad.

Niisiis, rahvakeel on suuline argielukeel, millesse on ühendatud murdekeel ja ehk veel midagi muud. Kuigi pole just selge, mis. Ja mis kindlasti ei ole norminguline kirjakeel. See kõlab üsna lihtsalt, kui puuduks üks sõna, „rahvas“. Miks on siin eraldi mainitud rahvas? Kes on see rahvas? Usutavasti talurahvas, kes XX sajandi algul kõneles just murrakuid? Aga veel? Külakoolmeister? Linnatööline? Apteeker? Ei tea. Igatahes tundub, et see ei ole kirjakeelne kultiveeritud haritlane, näiteks Aavik.

Luuletaja ja rahvakeel

Luuletaja Runnel aga on rahvakeelne, olemuslikult rahvakeelne. See on väide, mis kordub tekstist teksti nagu kinnis­epiteet. Mida see siis tähendab?

Runnel on murdeluulet kõrgelt hinnanud ja Hendrik Adamsonis oma olulist virgutajat näinud. Ta on kirjutanud mõnedki murdeluuletused („Ku ma Tartost Põlva lätsi“), aga ta ei ole kindlasti olemuselt murdeluuletaja. Tõsi, tema kodukoha murdekeel on ka kirjakeelele üks kõige lähedasemaid eesti murrakute seas.

Jah, tal on sõnavara, mis viitab maa ja madala poole, aga seal, kus vaja, muidugi ennekõike „Lauluraamatus“ (inise, inime, loll kui saabas). Aga sealsamas lähevad riidu kolm kolpa. „Kolp“ on teadupärast Aaviku sõna … Veel hullem, palju enam leiab Runneli luulest laia kaarega kõike muud. Ta paneb kokku madalat ja kõrget, rämedust ja pühalikkust, arhailist ja kaasaegset, sajandeid vana ja enda loodud uut. Tegelikult on Runneli keele võlu just selles liikumises, mille amplituud on väga suur, keele servast servani, ülevusest okseni: Mingem üles mägedele, / oksendagem orgudesse .. ilus on maa mida / armastan.

Luulekeel ja argiloba

Runnel on ise luulekeelt määratlenud nii nagu paljud enne teda, vastandina argi(loba)keelele. Lobisemine on teadupärast vestlemine ilma erilise sihita, vestlemise enese pärast. Luuletamine on kõnelemine erilistest asjadest, ühe Runneli terminiga projektkeel, „sellega räägitakse unistuste­keeles, sellega kõneldakse tuleviku­keeles, räägitakse selle ühiskonna keeles, mida loodetakse ja millest unistatakse ehitades.“⁸ Need kaks keelt, kaks registrit, lõhestavad keele ega ole Runneli enda sõnul sünteesitavad. Kirjanik peab valima.

Ma küsin siiski ettevaatlikult: kas ei ole projektkeel seesama Aaviku igatsetud tuleviku keel ja rahvakeel olemuselt seesama lobakeel, millele kirjanduskeel vastandub? Ja kas ei ole Runnelil just nimelt õnnestunud selle keelelõhe ületamine ja süntees, kui mitte mõtetes, siis igatahes luules?

1 Hando Runnel, Kellele kuulub keel. Rmt: Hando Runnel, Jooksu pealt suudeldud. Ilmamaa, Tartu 1998, lk 87.

2 Sealsamas, lk 89.

3 Hando Runnel, Isamaavajadus. – Loomingu Raamatukogu 1991, nr 33–35, lk 39.

4 Erik Kamberg, Tartus-viibija käekõrval. Rmt: Läbi äreva vere. Pühendusteos Hando Runnelile. HRS, Tartu 1999, lk 100.

5 Hando Runnel, Mütoloogiatest. Rmt: Hando Runnel, Ei hõbedat, kulda. Eesti Raamat, Tallinn 1984, lk 33–34.

6 Erik Kamberg, Tartus-viibija käekõrval, lk 100.

7 Hando Runnel, Kuidas Poe Edgar Adamsoni Hendriku vangi võttis. Rmt: Hando Runnel, Jooksu pealt suudeldud, lk 329.

8 Hando Runnel, Isamaavajadus, lk 33, 34.