Kus on keeletoimetaja piir?

Keeletoimetaja töö ei puutu ainult tekstidesse, vaid ka neid kirjutavatesse ja lugevatesse inimestesse. Milles toimetaja töö seisneb ja millistes piirides ta tegutseb?

HELIKA MÄEKIVI

Hiljutises Värskes Rõhus ilmunud kirjutis keeletoimetaja karjääri algushetkedest¹ lõpeb kahjuks toimetajatöö mõttes kõige põnevamal kohal. Seepärast ja teistestki kirjatükkidest ajendatult võiks minna kogemuse najal ajajoonel kaugemale ja anda toimetajatööst terviklikuma pildi.

Keeletoimetaja alustab õpipoisina²

Ülikoolilõpetanu on ikka tarkust täis ja tahab oma teadmisi hoogsalt rakendama hakata. Ka noor keeletoimetaja on innukas ja tulvil siirast soovi kirjutajatele appi minna. Nagu kõigi ametite õpipoisid, lähtub temagi esmajoones oma eriala alusteosest. Seega paneb ta ÕSi vöö vahele ja asub tööle.

Õigekirjaparandustega teeb ta tekstidele palju head, sõna-, lause- ja lõigu­tasandil võib aga mõnega juhtuda, et kirjakeelse asjaliku teksti käsulaudu järgides jäädakse puiseks ja kramplikuks. Tekstitasandile ei pruugita sel juhul jõudagi, sest loetakse ja parandatakse sõna- ja lausehaaval.

Selles staadiumis võib seesugune algaja omasõnade vastu välja vahetada nii palju võõrsõnu kui võimalik, muu hulgas näiteks asendada õigustekstis konventsiooni kokkuleppega või tehnikatekstis kontrolli vaatlemisega, sest tal on meeles, et võõrsõnad pole nii head kui omasõnad. Ta võib otsustada välja toimetada kõik lt-liitelised sõnad ja mine-vormid, sest ta on õppinud, et need on kantseliit. Rööpvormid ajavad ta segadusse, põhjendusi otsimata valib neist ühe (nt seaduseid, mitte seadusi). Tööd teeb noor toimetaja väga kiiresti, nagu konveieril ikka, ja tunneb end pärast parandustööd võiduka maailmaparandajana.

See etapp ei kesta tavaliselt väga kaua. Kõigepealt tõmbab pidurit tekst ise. Ühel hetkel satub ette kirjutis, kus mõne reegli, soovituse või nõuande eiramine või kallutamine teeb teksti paeluvamaks, vahel erakordsekski. Mõnda sõna on kasutatud hoopis muus tähenduses, kui sõnaraamatutes kirjas, ja see sobib ootamatult hästi. Aga mis siis, et sobib, mõtleb mõni õpipoiss, mina pean ikkagi ju selle ära parandama!

Vahele astub ka autor või tõlkija, kellele tundub, et sel moel töötav algaja kaotab masinlik-marionetlike töövõtetega ära tema omapära ja stiili. Autor väljendab rahulolematust ja esitab miks-sa-mu-stiili-muudad-küsimusi; teda tabab nördimus ja võib-olla isegi trauma, nii et ta võib toimetajaid suisa vihkama hakata.³ Kuidas siis nii, mõtleb heitunud toimetajahakatis – miks see raamatutarkus autorile ei sobi?

Eri laadi tekstid ja isikupäraste autorite tagasiside viivad eelkirjeldatud keeletoimetaja karjääri teelahkmele või mõnel juhul isegi kriisi ning tal tuleb otsustada, kuidas minna edasi. Kui ta seda takistust ei suuda ületada, vahetab ta ametit. Kui ta püüab masinana jätkata, jõuab ta veel mitu korda sise- ja väliskonfliktini ning loobub siis.

Enamasti pühitakse end aga pärast esimest kukkumist tolmust puhtaks ja mõeldakse järele, milles toimetaja töö seisneb ehk kust läheb piir autori ja toimetaja soovide, meelevaldsuse ja otstarbekuse, omapära ja arusaadavuse, stiili ja stiilituse, nõtkuse ja puisuse, selguse ja udususe vahel.

Keeletoimetajast saab sell

Tasapisi hakatakse taipama, et iga teksti ja sõnumi jaoks on oma keelevalikud. Ilukirjandus- ja tarbetekst ei ole üks ja sama. Omasõna tasub eelistada võõrsõnale siis, kui on võtta samaväärne selgem vaste: näiteks võõrsõna transport võib tähendada sõitu, vedu ja veondust ning kui autor räägib transpordikuludest, siis ei pruugi lugeja taibata, kas ta peab silmas nii sõidu-, veo- kui ka veondussektori kulusid või ainult mõnda neist. Tekib arusaamine, milliste vahenditega kantseliidist vabaneda: lause raamatupidaja poolt teostati valeandmete esitamine kasumi osas mõte jõuab kadudeta pärale, kui kirjutada raamatupidaja esitas kasumi kohta valeandmed. Kui kolmes lauses järjest on kasutatud sõna oluline, on mõttekas pakkuda sisust johtuvat vaheldust. Ja vastupidi: kui lepingus on kasutuselevõtu akt, kasutuselevõtmise akt ja kasutussevõtmise akt, on põhjust soovitada valida neist üks. Tehakse vaid neid parandusi, mida osatakse sisuliselt põhjendada, ja mõtestatakse iga liigutus.

Toimetaja õpib kuulama autori ja tõlkija tahet ja soove. Ta omandab oskuse olla paindlik, diplomaatiline ja kompromissialdis, kuid ka kindlameelne, kui näiteks õigekirjaviga vähendab arusaadavust. Temast saab nende koostööpartner ja kaitsja. Kui autoril on tähed sassi läinud ja ta on kirjutanud sõna paremaks asemel praemaks, ei lase toimetaja sellel kunagi lugejani jõuda. Kui väsinud tõlkija on lime tree tõlkinud laimipuuks, ehkki seekord on tegu pärnaga, kõrvaldab toimetaja selle vea. Ta tegutseb vaikselt ja poolnähtamatult, autori eest seistes ja selguse nimel.

Kogemuse kasvades avardub sõnavara ja silmaring. Nüüd tajub arenemishuviline toimetaja teksti mitmekihilise süsteemina, kus põimuvad õigekiri, sõnavara, fraas, lause, lõik ja kogu tervik, takkaotsa ka stiil ja autori isikupära. ÕSi kõrval on selge sõnumi teenistuses igapäevaste töövahenditena kasutusel arvukalt üks- ja kakskeelseid üld– ja oskussõnastikke, teoreetilisi ja praktilisi käsitlusi, keelenõuandeid ja -soovitusi. Ta loeb palju, täiendab end keeleüritustel ja suhtleb ametikaaslastega kas ühismeedias või erialaliidus.

Püsiklientuuri korral saab keeletoimetaja end süvitsi kurssi viia mõne valdkonna mõtteruumi ja sõnakasutusega. Kui töötada läbi tuhat lehekülge pangandustekste või viie hooaja jagu tee-ehitusajakirja, tekib arusaam ka asja sisust – sellega toob keeletoimetaja kaasa lisaväärtuse. Näiteks teeb pikemat aega metsandustekste toimetanu sisulist vahet jalakal ja pöögil⁴.

Pöördvõrdeliselt kogemuse ja teadmiste kasvamisega aeglustub sellipõlves töötempo. Põhjuseks on Heido Otsa sedastatud keeletoimetaja kreedo „dubito, ergo sum“⁵. Sama on öelnud üle 60 aasta keeletoimetajana tegutsenud Linda Tinnu Targo: „Olge alati väga kriitilised, kahelge kõiges ja kontrollige nii toimetatavat teksti kui ka iseennast!“⁶ Mõningase töökogemusega keeletoimetaja ei lakka kunagi kahtlemast, kahtluste hajutamine nõuab aga aega ja pingutust. Head kliendid mõistavad ja hindavad seda.

Piir tarvilike ja tarbetute paranduste vahel saab selgemaks: tekib oskus teha vahet isiklikel ja autori soovidel, töötada lugeja nimel, kuid autori ja tõlkija huvides.

Sellist meistriks

Ühel hetkel jõuab end pidevalt arendav keeletoimetaja tasemele, kus temast on saanud laiaulatuslike teadmistega praktik ning tal endal on juba midagi jagada. Mõni hakkab teisi koolitama, teine kirjutab keeleblogi või -artikli, kolmas asub tööle õppejõu või keelenõuandjana.

Keeletoimetaja, kes töötab sageli mitme tellija tekstidega, on esimene, kes märkab uusi (moe)sõnu, muutuvaid tähendusi ja korduma kippuvaid väljendeid. Seega tegeleb ta osaliselt praegu nii moodsa kasutuspõhise keeleuurimisega –
on ju uurimisobjekt ehk tegelik keele­kasutus tema ees iga päev.

Ta ei otsusta keelemuutuse üle üksikute juhuslike näidete põhjal⁷, vaid pikema aja jooksul ja eri tekste toimetades. Täiskoormusega keeletoimetaja loeb päevas 10 000 – 20 000 sõna, millest moodustub nädalate ja kuudega täiesti korralik kasutuspõhist uurimist võimaldav tekstikorpus. Selle pealt on näha, kas muutus rikastab keelt mõne uue nüansiga, on kasulik ja sobib eesti keele struktuuriga. Kui see on nii, läheb toimetaja muutusega rõõmsalt kaasa või isegi sellest ette, soovitades seda ka veel teadmatuses kirjutajale. Nii on muu hulgas tänu keeletoimetajate innustusele võetud kiiresti omaks sõnad taristu ja tehisaru.

Peale andmete kogumise keelepraktik ka analüüsib, järeldab ja soovitab, sest selleks on ta oma ametisse kutsutud ja seatud. Tegelikku ja loomulikku keelekasutust jälgides märkab ta, kui mõni keelemuutus läheb üle võlli. Näiteks praegu levivad inglise sõna social mõjul väljendid sotsiaalne läbikäimine, sotsiaalkiht ja sotsiaalsed normid, mille asemel sobivad olenevalt olukorrast suhtlemine/suhtlus või seltskondlik läbikäimine, seltskonnaelu või seltsielu, ühiskonnakiht või -klass ja suhtlusnormid. Samuti sekkub ta nõuannetega, kui tarbekeelde jõuavad mitmemõttelised toortõlked adresseerima, indikeerima või protsessima⁸. Üheülbastamine ei tee tekstile head, mitmekesistamine aga küll.

Õigekirjas ja vormiõpetuses on reeglid aga reeglid ning kirjakeelse teksti selguse huvides tasub neid järgida nii palju kui võimalik. Meistertoimetaja oskab reegleid mõistagi põhjendada, tunneb keeleajalugu, murdetausta, soome-ugri lähteandmeid, keele­korralduspõhimõtteid, seni antud keelenõuandeid ning nende taga peituvat süsteemi. Kui reeglid on vesiselged, võib neid mõistagi ka eesmärgipäraselt rikkuda, kui vaja.

Toimetaja on õppinud nüüd tajuma ka teksti rütmi ja takti, rõhku ja stiili. Talle meeldib sõnu maigutada ja maitsestada: korrata sama lauset kaheksas variandis, seitsme sünonüümiga, kolme tagasõnaga ja sootuks tagasõnata, liht- ja liitlausena, kogu lõigu vaatenurgast ja teksti kui terviku osana. Selline läbimängimine võtab aega, ent tulemusega jääb autor enamasti rahule. Keeletoimetajast on saanud asendamatu proovilugeja, kelle peal katsetada, kas mõte jõuab ikka lugejani.

Keeletoimetaja ümber koondub aastate jooksul spetsialistide ring, näiteks jurist, arst või linnuteadlane, kellelt nõu küsida. Tuttava keemiku teadmistest võib olla kasu, kui tuleb anda soovitusi inglise termini carbon otsetõlke süsinik asendamiseks süsinikdioksiidiga.⁹ Toimetajast võib saada ka terminilooja, kui muu eriala spetsialistid kutsuvad ta kampa terminite keelelist külge sättima. Nii luuakse üheskoos terminipaare, sõnastatakse definitsioone ja korrastatakse mõistepesi. Just sel viisil sündis koroonaajal haridus- ja keelespetsialistide tihedas koostöös süsteemne sõnakolmik kaugõpe, lähiõpe ja põimõpe.¹⁰

Kas aastakümnete järel teab keeletoimetaja täpselt, kust läheb tema piir? Ei, aga ta on selgeks saanud, et see sõltub teksti sõnumist, selle autorist, tõlkijast või tellijast, tekstiliigist, avaldamis­kohast, sihtrühmast, parasjagu kehtivatest keelekorralduspõhimõtetest¹¹ ja vahel ka stiilijuhisest. Piir on alati erinevas kohas: tellijate seas on nii pimesi usaldajaid („Ära pane neid träkke peale, ma niikuinii aktseptin kõik korraga“), õppijaid („Tahaksin oma teadmisi täiendada ja paremini kirjutada“) kui ka loova väljenduse soovijaid („Kas sa saad selle teksti nii ümber kirjutada, et tädi Maali ka aru saab?“). Keeletoimetaja jääbki oma tööelus seda piiri otsima, kuid saab seejuures nautida viljakat, põnevat keele­elu, mis on täis avastamisrõõmu ning vastastikku õpetlikku ja tulemuslikku koostööd autoriga. Küllap on rahul ka lugejad.

1 Lydia Risberg, Metamorfoos. Mälestuspilte neliaastakust Värske Rõhu keeletoimetajana. Lydia Risbergi päevik. – Värske Rõhk 2023, nr 83. https://va.ee/metamorfoos-malestuspilte-neliaastakust-varske-rohu-keeletoimetajana-lydia-risbergi-paevik/

2 Kujundiuurijatele: õpipoisi, selli ja meistri kujund on laenatud Päevakera 21. III 2012 blogikandest „Mis vahe on korrektoril ja toimetajal“, https://www.paevakera.ee/blogi/mis-vahe-on-korrektoril-ja-toimetajal.

3 Tiit Hennoste, Miks ma vihkan keeletoimetajaid? – Eesti Keeletoimetajate Liidu aastaraamat 2022, lk 15–24. https://keeletoimetajateliit.ee/wp-content/uploads/2023/05/Keeletoimetajate-liidu-aastaraamat-2022.pdf.

4 Alex Davies, Indrek Reiland, Keel ja selle ametlik korraldamine. – Akadeemia 2023, nr 4, lk 638–639. http://www.akad.ee/wp-content/uploads/2023/05/akadeemia_sisu_2304_01.pdf.

5 Heido Ots, Tehnilise teksti erijooni ja selle toimetamise põhialused. – Eesti Keeletoimetajate Liidu aastaraamat 2019, lk 21. https://keeletoimetajateliit.ee/wp-content/uploads/2020/01/Eesti_Keeletoimetajate_Liidu_aastaraamat_2019.pdf

6 Linda Targo: kahtluse vaim olgu teie ustav teejuht. –
Eesti Keeletoimetajate Liidu aastaraamat 2020, lk 33. https://keeletoimetajateliit.ee/wp-content/uploads/2021/02/EKL-2020.pdf

7 Lydia Risberg, Liina Lindström, Eesti keeleteaduse ja keelekorralduse areng verbirektsiooni näitel. – Keel ja Kirjandus 2023, nr 3, https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/34978

8 Airi Kapanen, Keelesäuts. Adresseerimine. – Vikerraadio, 17. III 2022. https://vikerraadio.err.ee/1608536149/keelesauts-adresseerimine; Maire Raadik, Võõrad võõrsõnad. – Keelenõuanne soovitab 4, 2008, lk 57–63. https://keeleabi.eki.ee/pdf/043.pdf; Helika Mäekivi, Kas ikka protsessime? – Eesti Keeletoimetajate Liidu rubriik „Keeletoimetaja soovitab“, 26. X 2022. https://keeletoimetajateliit.ee/kas-ikka-protsessime/

9 Helika Mäekivi, Kuidas tõlkida sõna carbon? – Universitas Tartuensis, aprill 2023. https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/4459.

10 Vt https://digipadevus.ee/sonastik/#digioppe-terminid.

11 Reili Argus, Keeletoimetajate õpetamisest õppejõu pilgu läbi. – Keel ja Kirjandus 2023, nr 4. https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/35125.­