Sel reedel Sirbis

„Mart Kangro pühitseb suhtelisust“, Kaja Kann vestles Mart Kangroga Teele Tõnismann, „Teadusrahastuse reformid Balti riikides“ Tanel Mällo, Jaanika Puusalu, Paloma Krõõt Tupay, „Personaalne riik – mõtleme veel“ Andrei Liimets, „Eesti kinode väike välimääraja“ Gustav Kalm, „Saksa mälupoliitika. Demokraatlikust eeskujust tsensuurini“ Olaf Mertelsmann, „Uut Baltikumi majandusajaloos“ Juhan Raud vestles kanada-briti ulmekirjaniku Cory Doctorow’ga Jaak Tomberg, „Üks tont käib ringi mööda Utoopiat“ Tõnis Hallaste, „Utoopia nimega Kultuur“ Riho Paramonov, „Järgmine kord pisut pikemalt, palun!“ Esiküljel Mart Kangro. Foto Piia Ruber

Mart Kangro pühitseb suhtelisust. Kaja Kann vestleb Mart Kangroga
Tantsija, koreograaf ja lavastaja Mart Kangro: „Kõige suhtelisus on minu ideoloogia. Aga see ei tähenda, et kõik on ükstaskõik. Igal asjal on tähendus ja igal teol tagajärg.“
Märtsi lõpus tõi tantsija, koreograaf ja lavastaja Mart Kangro Ekspeditsiooni egiidi all Sakala 3 teatrimaja kammersaalis välja lavastuse „Inimese anatoomia“, kus mängivad Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Katariina Tamm. „Julgemise mõte tulebki sellest, et ma lavastan ainult publiku pealt, mõtlen, kuidas inimene ennast ruumis tunneb, mis üldse toimib ning kui palju ma võin ja saan hea maitse vastu eksida, et loodu publikut ikkagi kõnetaks,“ selgitab Kangro. „Ebatäius ei ole eesmärk omaette, aga selles tahumata vahealas juhtuvad põnevad asjad, küsimus pigem ongi, kuidas seda raamida, et see mingilgi määral oleks publikule ligipääsetav.“

TANEL MÄLLO, JAANIKA PUUSALU, PALOMA KRÕÕT TUPAY: Personaalne riik – mõtleme veel
Aasta alguses sööstis esimese ereda poliitikasündmusena avalikkuse tähelepanusfääri korraks – aga intensiivselt – Eesti personaalse riigi visioondokument. Tähelepanu oli igati õigustatud, ent kahjuks tingis suurema osa poleemikast mõttepildile iseloomulikult optika. Nimelt ei olnud „valge raamatuna“ esitatud visioon saadud normaalse jumaliku ettekuulutuse ega endale teed igavikku otsiva selle maa keelena, vaid idee esitanud partei suurrahastaja ettevõtte samasugust pildialbumit kopeerides. Teisalt oli plaan valitsuse pragmaatilisematele liikmetele alles poolküps , sest praktilise väärtuse (põhjendamaks 200 miljoni laenueuro investeerimist) osas ei olnud „digiriigi edulool” kommunikatsiooni jätkamise ja kodanikele veel suurema e-teenuste mugavuse pakkumise hädavajalikkuse argumentide kõrvale midagi käegakatsutavat pakkuda.

TEELE TÕNISMANN: Teadusrahastuse reformid Balti riikides
Kuidas on rahvusvahelistumine ja euroopastumine mõjutanud teadusrahastuspoliitikat? Milline on reformide mõju olnud teadusvaldkondadele sotsioloogia näitel? Need olid peamised küsimused minu väitekirjas „Teadusrahastuse reformid Balti riikides: institutsionaalne pärand, rahvusvahelistumine ja konkurents perioodil 1988 kuni 2010-ndate keskpaik“.

ANDREI LIIMETS: Eesti kinode väike välimääraja
Eesti film kipub vaatajate arvu põhjal arvestades ühes muu maailma väärtfilmiga teisejärguliseks jääma. Lisaks levile ja reklaamile on selle muutmisel suur roll kohalikel kinodel.
Möödunud aasta lõpus kõlas üksjagu hädahüüdeid Eesti filmide kahvatutest tulemustest kinolevis.

Võimusuhted on tehnoloogia puhul kõige olulisem asi. Juhan Raud vestles Cory Doctorow’ga
Kirjandusfestivali „Prima vista“ üks tänavusi peaesinejaid on Cory Docotorow, kanada-briti ulmekirjanik, blogija ja tehnoloogiaaktivist. Doctorow käsitleb oma teostes enamasti lähitulevikku ning sealseid tehnoloogilisi ja sotsiaalseid probleeme, mille juured asuvad praegustes kriisides. Doctorow’l on IT-taust, ta tunneb tehnoloogiamaailma ja teab nii seda, kuidas tänapäevane digitehnoloogia on üles ehitatud, kui ka seda, kuidas erinevad sotsiaalpoliitilised jõud sellega seonduvat enda huvides ära kasutada püüavad.
Cory Doctorow’ teoseid on tõlgitud mitmetesse keeltesse. Ta on kirjanikuna väga kriitiline autoriõiguse seaduste suhtes ning kõik tema teosed on saadaval Creative Commonsi litsentsi all.

JAAK TOMBERG: Üks tont käib ringi mööda Utoopiat
„Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.“ Lev Tolstoi „Anna Karenina“ avalause on pakkunud tummist tõlgitsusainest XIX sajandi lõpust tänapäevani välja. Keskmine, n-ö klassikaline (aga ka omajagu kodanlik) tõlgendus ütleb vist, et on kindel hulk tarvilikke tingimusi, mis kõigil õnnelikel perekondadel on ühtviisi täidetud, ning kui mõni neist pole, siis teeb see perekonna nii õnnetuks kui ka ainuliseks. Kirjandusega seonduvalt viib see teise klassikalise mõtteni, et õnnest on keeruline huvitavaid lugusid jutustada. Häid lugusid kannustavat ikka mõni põnev puudus või probleem, huvitav ja ainulaadne olevat ikka pigem õnnepüüdlus kui õnn ise oma suhtelises ühetaolisuses.

GUSTAV KALM: Saksa mälupoliitika. Demokraatlikust eeskujust tsensuurini
Eesti ei peaks minema kaasa Saksamaa moodi pimesi Iisraeli toetamisega. Iisraeli riigi ja selle poliitika kritiseerimine ei ole antisemitism.
Saksa kodanikuühiskonna organisatsioonid olid 12. aprilli nädalavahetuseks planeerinud konverentsi Palestiina toetuseks. Sarnaseid konverentse, miitinguid ja sõnavõtte on toimunud mitmel pool Euroopas, kuid Saksa võimud tegid kõik endast oleneva, et antud üritus võimatuks muuta. Esiteks ei lubatud riiki Glasgow’ ülikooli rektorit dr Ghassan Abu-Sittah’d. Tegu on maailmakuulsa kirurgiga, kes pidanuks esinema ettekandega oma tööst Palestiina sõjaohvrite ravimisel. Ilma ühe peaesinejata algas konverents siiski reedel. Lõuna ajal tungis aga Saksa politsei loengusaali, lülitas voolu välja ning ajas osalejad laiali. Kõike selleks, et endine Kreeka rahandusminister Giánis Varoufákis ei saaks videosilla vahendusel esineda.

OLAF MERTELSMANN Uut Baltikumi majandusajaloos
Majandusajalugu peetakse pigem igavaks – palju arve ja statistikat. Sellest hoolimata sisaldab majandusajalugu ühiskonna arengu seisukohalt olulist teavet selle kohta, kuidas inimesed on elanud ning miks on tänapäeva majanduslik ja sotsiaalne olukord selline, nagu ta on. Indikaatoritena on arve siiski vaja, olgu siis tegu SKT, laste suremuse või lehmade piimaanniga. Iseseisvuse taastamisest peale tegutsevad Balti riikides tõhusad statistikaametid. Tänapäeval saab igaüks nende andmebaase veebis kasutada ja andmed ka soovitud kujul alla laadida. Teabe leidmine pole siiski alati lihtne ja otsimisega tuleb veidi vaeva näha.

RIHO PARAMONOV: Järgmine kord pisut pikemalt, palun!
Minu sõber, laia lugemusega vana kooli intellektuaal räägib mõnikord, et vaatab peaaegu igal õhtul vene kultuurisaateid. Põhjendab ta seda asjaoluga, et meie oma kanalid ei kõneta, sest nende tase jätab tugevalt soovida. Mitu korda on ta toonud näiteks mälumängud, mis pidavat Eestis olema suisa lapsikud. Kõige rohkem meeldivad minu sõbrale vene kultuuri-vestlussaated, mis on tema hinnangul säravad ja vaimselt stimuleerivad.

TÕNIS HALLASTE: Millest mõtled? Utoopia nimega Kultuur
Jaak Tombergi hiljuti ilmunud monograafia „Kuidas täita soovi“ on ootamatult pessimistlik siiraste utoopiate suhtes. Võrreldes Andrei Tarkovski „Stalkerit“ vendade Strugatskite jutustusega „Väljasõit rohelusse“, millel film põhineb, täheldab Tomberg: „.. kahtlustan, et „Stalker“ peegeldaks hästi ka nüüdisaega, mil düstoopiate küllus on samavõrra märgatav kui utoopiate puudus.“ Tõepoolest, kui mõnes raamatus, filmis või sarjas kujutataks pesueht idülli, suureneks ilmselt iga leheküljega õõvatunne, millise ebaõigluse või brutaalsuse najal see kõik seisab. Mida rõõmsam on elu Omelases, seda suuremad peavad olema keldrisse topitud lapse kannatused.

Arvustamisel
ideevõistlus „Linnahalli võimalikud tulevikud“
Keila lauluväljak
XXXV Tallinna rahvusvaheline festival „Jazzkaar“
EMTA festival „Commute“
kontsert „Eesti sonaadid“
Karin Tuule autorikontsert „Vaata ja sa näed“
Balti nüüdisooperi võrgustiku kohtumine Vilniuses
Veneetsia LX kunstibiennaali peanäitus „Võõrad kõikjal“
näitus „Päästik“
Ekspeditsiooni „Inimese anatoomia“
Schmidt&Kafka „Miljard aastat enne maailmalõppu“
fotonäitus „Noor Andres Sööt dokumentalistina Antarktikas“
Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival