Eesti kirjanduse sõbrad Ukrainas

Kiievis asutati aasta algul Ukraina Friedebert Tuglase nimeline Kirjandusselts.

ELLE-MARI TALIVEE

Sõna on õhk, ning ometi võib ta õigel hetkel öelduna maailma pahupidi pöörata.¹

2016. aasta juulis tuli Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonda külastama Juri Kossenko (Юрiй Косенко) Ukrainast. Talle maja näidates mõistsin üsna pea, et kiievlane teab Friedebert Tuglase eluloost ja loomingust ebatavaliselt palju, on lugenud ilmselt läbi kõik kättesaadava ukraina ja vene tõlgete kaudu ning tunneb üldse elavat huvi kogu eesti kirjanduse ja kultuuri vastu. Vihmane õhtupoolik lõppes kokkuleppega, et kui võimalik, lähen peagi Kiievisse Tuglasest ettekannet tegema.

Oktoobris sain kutse esineda Kiievis Ukraina riiklikus kirjandusmuuseumis Tuglasele pühendatud ettekandepäeval. Publiku hulgas olid ka Kiievi eestlased, keda koondab Ukraina Eesti Selts Mare Litnevskaja eestvedamisel. Juriga koos näitas mulle Kiievit teine tulihingeline Eesti-huviline, Karpaatidest pärit Olga Tõmtšõšõn (Ольга Тимчишин). Mõlemad käivad kogu Ukrainas pidamas loenguid ukraina kirjanike, aga viimasel ajal ka eesti omade loomingust – ja üldse eesti ajaloost ning tähtsatest sündmustest. Nii meenutati aprillis Avdijivkas ja Bahmutis Juhan Liivi, räägiti Krõvõi Rigis Eesti Vabadussõjast, Underi sünniaastapäeval oli taas ettekandepäev Kiievi kirjandusmuuseumis. Minu külaskäigu ajal oktoobris andsid Juri ja Olga laiemalt teada plaanist asutada Ukraina Tuglase Selts ning jaanuarist 2017 on see ka olemas kui Ukraina Friedebert Tuglase nimeline Kirjandusselts ehk Украïнське Лiтературне Товариство iменi Фрiдеберта Тугласа, mille esinaine on Olga. Selts püüab muu hulgas leida võimalusi, et tõlkida eesti kirjandust ukraina keelde ning süvendada Eesti ja Ukraina kultuurikontakte.

Mais 2017 Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ja Eesti Kirjanike Liidu ühisel ettevõtmisel teoks saanud juubelikonverentsil „Siuru 100“ esinesid ka Juri ja Olga. Nad rääkisid Ukraina kirjanduselust Siuru asutamise ajal ja paralleelidest kahe maa kirjanduse ja kirjanike vahel. Mõlemad esinejad õpivad eesti keelt ning meie keeles kõlasid ka mõlema ettekande avasõnad.

Kust on pärit teie huvi Eesti vastu?

Juri Kossenko: Huvi Eesti vastu on mul juba lapsepõlvest. Minu isa sõbrustas ajateenistuse ajal eestlastega ning ma kuulsin tihti tema jutte sellest, kui positiivsed on eestlased, et nad kogunesid vabal ajal ja lugesid ajalehti emakeeles. Koolipoisina tutvusin Lydia Koidula ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loominguga. Pärast hakkasin tundma huvi Eesti ajaloo vastu, uurisin Toivo Ülo Rauna raamatut „Eesti ja eestlased“ („Estonia and the Estonians“, 1987), lugesin ja kogusin materjali eesti kultuuri kohta. Minust sai vähehaaval estofiil ning tahtsin jagada oma teadmisi kaaskodanikega. Olen veendunud, et Eesti kogemus on Ukrainale äärmiselt kasulik. Otsisin tuge Eesti saatkonnalt Ukrainas ja nii algas mu koostöö Mare Litnevskajaga, kes juhib Viktor Kõrveli nimelist Eesti Seltsi. Kuni selle hetkeni ei olnud ma eestlasi kunagi elus näinud, mistõttu võib öelda, et mu huvi Eesti ja eesti kultuuri vastu on omamoodi metafüüsiline: ma ei hakanud ühe riigi vastu huvi tundma mitte sellepärast, et olin seal käinud või et mul oleks olnud mingeid sidemeid eestlastega, vaid vastupidi – käisin Eestis ja sõbrunesin eestlastega sellepärast, et mul oli iseeneslikult tekkinud sügav huvi eesti kultuuri vastu. Sellest ajast peale olen nii iseseisvalt kui ka koos Eesti kolleegide ja sõpradega korraldanud Eesti teemal Ukraina linnades kümneid kultuurilis-harivaid üritusi. Oma suurimaks saavutuseks pean kümneosalist loengutsüklit pealkirjaga „Eesti fenomen“, mille pidasin 2016. aastal Tarass Ševtšenko nimelises (Тарáс Шевчéнко) Kiievi Riiklikus Ülikoolis Eesti Instituudi egiidi all.

Olga Tõmtšõšõn: Mingi teadmine Eestist on mul olnud juba ammu. Minu sugulane Roman Vinartšuk on Eesti diplomaat ning mu tädi elab Eestis. Kuigi kohtume harva, on mul siiski meeles, mida nad on Eesti kohta rääkinud. Pärast seda, kui olin tutvunud kolleeg Juri Kossenkoga – oleme mõlemad bioloogid – ja kuulanud paari tema Eesti-teemalist loengut, sain aru, et oleme mõttekaaslased. Hakkasin hoolega uurima eesti ajalugu ja kultuuri, lugema eesti kirjandust ja õppima eesti keelt. See on olnud ülimalt põnev ja haarav protsess. Minagi olen veendunud, et teadmised Eesti kohta toovad suurt kasu Ukrainale, samuti Eestile. Peab tõdema, et Ukraina riigi edukas jaluleseadmine tugevdab ka Eesti julgeolekut. Pärast Eesti külastamist olen veendunud oma sümpaatias selle riigi vastu ning mul on nüüd lisastiimul tegutseda Eesti-Ukraina kultuurisidemete tugevdamise nimel.

Kes on ukraina kirjanduse Juhan Liiv, Marie Under, Friedebert Tuglas?

Tõmtšõšõn: Paralleelid on alati tinglikud. Võib siiski öelda, et tähenduse ja mõju poolest teistele kirjanikele on Juhan Liivi koht eesti kirjanduses selline, nagu on Tarass Ševtšenkol ukraina omas. Ka nende eraelus on mõndagi sarnast. Kummalgi klassikul ei olnud õnne isiklikus elus ega võimalust luua perekonda: tsaarivõimud arreteerisid Ševtšenko ja saatsid ta asumisele, Liiv oli aga tõsiselt haige. Ševtšenkol on rohkem teoseid, kus ta mõistab kompromissitult hukka ukraina rahva rõhujad ning kutsub üles vabadusvõitlusele, kuid ka Liivi loomingus on patriootiline lüürika olulisel kohal. See ei ole sugugi vähem sügav ja kutsub lugejas esile tugevaid tundeid.

Kossenko: Mulle meenub, millise mulje jätsid mulle Liivi luuletuse „Sinuga ja sinuta“ viimased read, mis on esitatud Sofi Oksaneni romaanis „Puhastus“: „Isamaa! Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma sinuta!“.² Lugesin selle raamatu ukrainakeelset tõlget 2014. aasta algul, kui Ukraina väärikuse revolutsiooni sündmused olid jõudnud haripunkti. Mind vapustas, kui lihtsate sõnadega on väljendanud luuletaja oma siirast ja loomulikku armastust isamaa vastu. Sisult sarnaseid sõnu leiab ka Tarass Ševtšenko loomingust.

Rääkides Marie Underist, võib öelda, et Natalja Livõtska-Holodna (1902–2005, Натáля Лiвицька-ХолÓдна) looming on stiililt Underi omaga väga sarnane. Isegi selle ukraina luuletaja elutee meenutab jahmataval kombel Underi oma. Kui lugeda Sirje Kiini kirjutatud monograafiat³ ning seejärel Livõtska-Holodna biograafiat ja mälestusi, võib avastada terve hulga kokkusattumusi, näiteks varasema loominguetapi luule peen erootilisus ja patriootilise lüürika sünd küpsemas eas. Mõlemad luuletajad jäid truuks oma riigile ning olid elu teise poole sunnitud elama emigratsioonis. Mõlemad elasid väga kaua, kuid ukraina luuletaja jõudis ära oodata Ukraina taasiseseisvumise. Ja veel – nii nagu oli Tuglas armunud Underisse, oli ka üks suuremaid ukraina luuletajaid ja mõtlejaid Jevgen Malanjuk (Євгéн Маланюк) armunud Nataljasse ning pühendas talle mitmed luuletused.

Friedebert Tuglasega on lood natuke keerulisemad. Tema loomingul on palju tahke. Oma pika elu jooksul kirjutas ta teoseid, mis kajavad justkui vastu mitme ukraina kirjaniku ja luuletaja loomingus. Nende seas on Vassõl Tšumak (Василь Чумак) ja Oleksandr Oless (Олександр Олесь), mõnes mõttes ka Ivan Franko (Iван Франко).

Siuru rühmituse liikmete elukäik peegeldab justkui ajanihkega teie ettekannetes mainitud ukraina kirjanike saatust. Tundub see teilegi nii?

Kossenko: Eesti ja ukraina kirjanduse arengus on XX sajandil tõepoolest palju sarnast. Mis puudutab ajanihet, siis iseseisvat Ukraina riiki – Ukraina Rahva­vabariiki – ei olnud kauaks, vaid 1917. kuni 1921. aastani. Peaaegu kogu selle aja sõdis Ukraina oma vabaduse ja sõltumatuse eest. Kahjuks minetas Ukraina eri põhjustel tollal oma vabaduse, kuid selle lühikese ajalõigu tähendus on ülisuur – toonast võimsat impulssi on tunda siiamaani. Sisuliselt ei ole meie vabadus­võitlus veel lõppenud, kuna ka praegu võitleb Ukraina oma vabaduse eest. Eesti riigil õnnestus 1918–1920 saavutada edu ning sellele järgnes paar aastakümmet rahu. Kindlasti jätkus ka Eestil probleeme, nii poliitilisi kui ka majanduslikke, kuid eesti kultuur, sh kirjandus, elas läbi vaba arengu ja tõusu perioodi. Vabariigi okupeerimisega 1940. aastal sattusid eesti kirjanikud samasse olukorda nagu ukraina kirjanikud 1920. aastate algul.

Hulk ukraina kirjanikke ja kultuuritegelasi (Dmõtro Dontsov, Jevgen Malanjuk, Oleksandr Oless, Valeria O’Connor-Võlõnska, Natalja Livõtska-Holodna, Volodõmõr Võnnõtšenko, Lesja Petljura, Roman Bžeskõi) sõitis välismaale. Nad ei reetnud oma tõekspidamisi ja keeldusid aktsepteerimast kodumaa okupeerimist, igaüks võitles omal viisil Ukraina iseseisvuse taastamise eest.

Tõmtšõšõn: Oli ka neid, kes jäid nõukogude propagandat uskuma ja rivistusid kommunismi lippude alla: nad soovisid siiralt luua sisult kommunistlikku, kuid vormilt rahvuslikku kirjandust. Üsna pea mõistsid nad, et see on utoopia. Sellegipoolest loodi 1920. aastail suur hulk kirjanduslikus mõttes väärtuslikke teoseid, paljusid neist taastrükitakse siiani. Kõige hirmsam oli see, et nõukogude kord hävitas füüsiliselt sadu ukraina kirjanikke, kirjamehi, teadlasi ja intellektuaale – kõik, kes võtsid puhta kullana vene kommunistide valelikku propagandat, kuid arvasid end kuuluvat just nimelt ukraina kultuuri kandjate hulka. Seda musta perioodi nimetatakse Ukrainas „maha lastud renessansiks“. Sajad tuhanded ukrainlased küüditati Siberisse ja teistesse Nõukogude Liidu piirkondadesse, miljonid ukraina talupojad hukkusid vene kommunistide ja nende veriste kaasabiliste tahtlikult korraldatud golodomor’i tõttu 1932. ja 1933. aastal. Nõnda püüti hävitada ukraina rahvust, teha nii, et see assimileeruks teiste Nõukogude rahvastega. Neil aastail oli Eesti iseseisev riik. Repressioonid, küüditamised, tagakiusamised tabasid eestlasi alles esimese ja teise Nõukogude okupatsiooni ajal.

Muidugi oli meil ka Semperi ja Vares-Barbaruse vaadetega kirjainimesi. Semperi saatus meenutab luuletaja Pavlo Tõtšõna (ПавлÓ Тичина) saatust, Vares-Barbaruse oma sarnaneb luuletaja, tõlkija ja nõukogude funktsionääri Mõkola Bažani (МикÓла Бажáн) saatusega. Nagu Tuglaski sunniti kauaks vaikima Vassõl Sõmonenko (Василь Симонéнко), Maksõm Rõlskõi (Максим Рильський) jpt.

Eesti on väike riik, Tuglaski pidas omariiklust omamoodi imeks. Ukraina ajaloost on näha, et suurus ei olegi määrav: oma riiki on ikka raske rajada ja hoida. Juri Kossenko, alustasid oma ettekannet sõnadega, et kirjandus on iga rahva ühiskonna ja poliitilise elu peegelpilt. Kas see on eesti ja ukraina kirjanduses ka praegu nii? Ega meie siin ole juhtumisi unustanud, et omariiklus on ime?

Kossenko: See ei ole lihtne küsimus. On palju riike, mis on pindalalt väiksemad, kuid mis on edukad, täisväärtuslikud, sõltumatud riigid – kas või Singapur või Brunei. Ime – Eesti fenomen – on fakt, et eesti rahvas, kes pole saanud XIII sajandist kuni 1918. aastani ehitada oma elu üles nii, nagu on ise õigeks pidanud, on siiamaani alles etnilises ja keelelises mõttes – ning on osutunud tõeliselt hämmastava kultuuri loojaks, leidnud endas vaimset jõudu sihipäraseks ja kindlaks liikumiseks progressi rajal. Eesti rahvas on andnud maailmale palju kuulsaid teadlasi, kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid ning vastu pidanud kõigile XX sajandi karmidele katsumustele – te pole mitte ainult saavutanud iseseisvust, vaid olete üles ehitanud eduka riigi. Teie kogemust uuritakse nüüd mitmel pool üle maailma. Kunagisel ärkamisajal esitas Jakob Hurt retoorilise küsimuse, kas eesti rahvas saab kord suureks, ning vastas, et saab: kultuuri, teaduse ja vaimu, mitte territooriumi suuruse või sõjalise jõu poolest. Me näeme, et tema sõnad on tõeks saanud. Mida rohkem eesti kultuuri uurida, seda enam see köidab …

Ukraina olukord kinnitab, et territooriumi ja elanikkonna suurus pole eduka riigi ülesehitamisel otsustavad näitajad. Oluline on rahvusteadlikkuse tase, kodanikuühiskonna küpsus, ühiskonnas valitsev konsensus rahvusriigi väärtuse osas. Jääme Eestist selles osas küll maha, kuid liigume oma eesmärgi – eduka Ukraina riigi ülesehitamise – poole. Meie puhul on ime see, et ukrainlased ei assimileerunud Nõukogude okupatsiooni tingimustes teiste rahvastega. Seda väärtuslikum on meile Eesti kogemus. Meie Eesti-teemaliste ürituste vastu tunnevad Ukrainas muuseas tohutut huvi igasuguse sotsiaalse staatusega inimesed.

Tõmtšõšõn: Mis puutub väitesse, et kirjandus on ühiskonna ja poliitilise elu peegelpilt, siis see nõuab mõningast täpsustamist. Muidugi on sisutiheda ja sügava ilukirjanduse kujunemise olulisim tingimus loominguvabadus. Kui rahvas on surve all ja satub silmitsi selliste väljakutsetega, nagu on Vene agressioon tänapäeva Ukrainas või oli Nõu­kogude okupatsioon Eestis, siis mõjutab see möödapääsmatult ka loomingut. Oletan, et kui Eestis poleks olnud okupatsiooni, poleks Marie Under kirjutanud sügavuse ja pinge poolest niivõrd vaimustavat luuletust kui „Me ootame“. Ukraina kirjanikud omakorda ei mõtiskleks oma teostes vabadusvõitluse eba­õnnestumise põhjuste üle, kui võitlus oleks päädinud vabadusega.

Kui palju, kuidas ja mis keele kaudu jõuab teieni eesti nüüdiskirjandust?

Tõmtšõšõn: Kahjuks ei tõlgita nüüdisaegset eesti kirjandust ukraina keelde peaaegu üldse. Harva erandina võib tuua esile mõned Arvo Valtoni teosed: näiteks on ukraina keeles ilmunud tema novelli­kogu pealkirjaga „Isaõnn“,⁴ kirjanik ise külastas raamatu ilmumise puhul Ukrainat ja tal oli siin mitu loominguõhtut. Üht-teist saab lugeda vene keeles. Mõned tekstid on saadaval inglise keeles. Kasu on ingliskeelsest ajakirjast Estonian Literary Magazine, mis avaldab ja aitab leida ingliskeelseid tõlkeid ning hoiab uudistega kursis.

Kossenko: Mina loen ka eesti kirjanike teoste prantsuskeelseid tõlkeid, juhul kui õnnestub mõni saada. Näiteks olen lugenud mõnd Indrek Hargla raamatut prantsuse keeles.

Loodame lähitulevikus tekstide kätte­saadavuse probleemi alatiseks lahendada. Lugeda lemmikkirjanike teoseid originaalis tähendab palju paremini mõista nende sisu. Seetõttu asusimegi õppima eesti keelt. Eesti Seltsi organiseerimisel ja Eesti Kiievi Suursaatkonna toel õnnestus 2016. aastal koguda kokku hulk inimesi ning alustada keelekursusega. Meie seas on muide kursuslane, kes sõidab eesti keele tundidesse teisest oblastist – ta peab edasi-tagasi läbima umbes 500 kilomeetrit, et tundidest osa võtta. Eesti kultuuril on tohutu külgetõmbejõud!

Mis teile eesti kirjanduse juures imeline tundub?

Kossenko: Püüan vastata lühidalt. Eesti kirjandus on imeline selle poolest, kui harmooniliselt on ühildunud seal rahvuslikkus ja üldinimlikkus. Eesti kirjandus on läbi imbunud tõelisest humanismist, armastusest looduse vastu, patriotismist, mis on liigse paatoseta kohal kui mitte tekstis, siis kontekstis.

Miks valisite eesti kultuuri patrooniks just Tuglase?

Tõmtšõšõn: Kui korraldasime esimese Friedebert Tuglasele pühendatud ürituse, tuli meie juurde üks kohalviibinu ja ütles, et Tuglas on küll huvitav, kuid „liiga eesti kirjanik“. Tõsi, ta on sügavalt rahvuslik kirjanik, kuid tema looming avab rahvusliku prisma kaudu väga hästi ka üldinimlikke probleeme. On ka üks üsna sümboolne põhjus: teadu­pärast loodi 1982. aastal Soomes Tuglas-seura ning see selts aitas Eestil võidelda taasiseseisvumise eest. Me loodame, et Friedebert Tuglase nimeline Ukraina Kirjandusselts elavdab Eesti ja Ukraina kultuuri­sidemeid, aitab Ukrainal õppida Eesti kogemusest, tuues seeläbi kasu mõlemale rahvale, ning kindlustada eestlaste ja ukrainlaste sõprust ja vennalikke suhteid. Meile tundub, et Friede­bert Tuglas sobib üsna orgaaniliselt selle protsessi patrooni rolli.

Tõlkinud Mare Litnevskaja

1 Need Friedebert Tuglase sõnad seisavad Ukraina Tuglase seltsi vapil.

2 Sofi Oksanen, Puhastus. Tlk Jan Kaus. Varrak, 2009, lk 108.

3 Sirje Kiin, Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt. Tänapäev, 2009. Monograafia 2. trükk ilmus 2011. aastal pealkirjaga „Marie Under. Elu ja luule“ ning selle tõlge vene keelde „Марие Ундер: жизнь и поэзия“ 2015. aastal.

4 Arvo Valton, Батькiвське щастя. Tlk Mõkola Antonenko ja Ivan Petrovtsi. Užgorod, 2007.