Pidukõne asemel

Teadmised, oskused, riigimehelikkus ja lugupidamine on küll palgatud, kuid kinni seotud.

KAAREL TARAND

Riigi sünnipäeva eel – ja küllap lootuses, et see suurema tähelepanuta pidu­kärasse upub – laskis riigikantselei välja sõnumi, et kavatseb avaliku teenistuse tippjuhte poole miljoni euro eest senisest veel paremaks ja oskajamaks koolitada. Koolitus on nimetatud „radikaalse innovatsiooni arenguprogrammiks“. Koolitaja ei ole veel teada. Kas sellist üldse leidub, kui eeldada, et ta peab juhtimis- ja koostööoskuse alal kantsleritest ja asekantsleritest, ametite ja inspektsioonide peadirektoritest, riigiarhivaarist ja koguni kaitseväe juhatajast veelgi targem olema? Sest mida ta muidu õpetaks, isegi kavandatud aktiiv­õppe meetodil, mis tähendab seltskondlikku mängu põhireegli „ise küsin, ise vastan“ alusel?

Erinevalt mikroettevõtjatest ja leibkondadest ei ole pool miljonit eurot sadu miljoneid kamandavates riigiasutustes märkimisväärne raha, kuid esimestele see-eest paras kont närida, nagu uudise kommentaaridest vastu vaatabki. Mõistagi tehakse mõnelegi tippametnikule nii liiga ja ma ei kavatse sellega kaasa haukuda. Kuid uudis ahvatles mind süvenema kogu kirjavarasse, mida avaliku teenistuse juhtide leidmist ja nende põhiomadusi kirjeldavas „Tippjuhi konkursiveebis“ lugemiseks pakutakse.

Üllatusi sealt ei leia. Iseseisvuse aastakümnetega on ametnike salakeel täiuslikkuseni lihvitud: sõnad võivad seal tähendada korraga kõike ja mitte midagi, väljend ühes lausepooles häirimatult tühistada teises pooles väidetu mõtte ja võimalikkuse. Aga mis sest, kui just selline keel ongi nende meelest kooskõlas peenemate kantseleide väärikusega ning ainuvõimalik riigiasjade kosmilise suuruse (ehk elukauguse) kirjeldamiseks.

Avaliku teenistuse tippjuhiks pääsemise eelduseks on vastavus „tippjuhi kompetentsimudelile“. Organisatsiooni juhtimises tähendab see, et juht seab valdkonnale pikaajalise sihi, teeb plaani sihi saavutamiseks ning hangib selleks vajalikud vahendid. Viimasest kinni hakates võib öelda, et kõik ligi sada tippjuhti tuleks päevapealt vallandada, sest ükski peale kaitseväe juhataja ei ole „vajalike vahendite“ hankimisega hakkama saanud. Ei ole avalikus sfääris rahapuuduseta valdkonda, küllus ei vaata vastu kuskilt, nagu kinnitavad valitsuste regulaarselt luhtuvad kärpeplaanid.

See-eest on igas ministeeriumis ja ametis ootel pikk ja kallis ning valitsemis­ala allasutustes summaarselt veelgi pikem ja kallim edasi lükatud ostude-investeeringute nimekiri, mille rahaga katmiseta ühiskond soovitud heaoluni ei jõua. Need nimekirjad ei ole mingi uitmõtteline udu, vaid jõustatud valitsuses või parlamendis heaks kiidetud strateegiadokumentidega. Miks asekantslerid ja peadirektorid ometi ei ole rahva tahet esindavate võimuorganite kinnitatud soovide ja suuniste täitmiseks vahendeid hankinud? Kas nad ei tea, kus asub rahandusministeerium?

Asi ei ole siiski rahas, täpsemalt selle ebapiisavuses määramata ajani, mil poliitiline võim on riigirahanduse korda teinud. Kompetentsimudelis ette nähtu täitmise võimatus avaldub varasemas faasis, hetkel, mil juht asub pikaajalist sihti seadma. Nimelt on mudelis kirjas, et sihti seadma peab juht „keskkonda analüüsides ning poliitilise tahtega arvestades“. Esimene ülesanne on lihtne. Mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas on teadmisi ja andmeid keskkonna analüüsimiseks rohkem kui kunagi varem. Seetõttu on ka ennustusvõime ajaloo parim. Aastakümnete peale on ette teada, kuidas muutub kliima, milline on rahvastiku olukord ning mis saab Venemaast ja Hiinast.

Aga „poliitiline tahe“ on imeloom, mille käitumist ei suuda ennustada teadus ega tehisaru. Ainult üks on kindel: ta käitub nagu vikerkaar. Ilmub ja kaob ootamatult ning tema eluiga on lühike. Eesti oludes palju napim kui riigikogu korraliste valimiste toimumise järgi defineeritud nelja-aastane poliitikatsükkel, milles reeglina üks poliitiline tahtetus (võimukoalitsioon) vahetub teisega mitu korda tsükli jooksul. Kuid on valdkondi, kus vikerkaart ei nähta kordagi mitu tsüklit järjest. Näiteks põhiseadusliku endastmõistetavuse ehk eestikeelse üldhariduskooli tekke otsustamiseks vajaliku poliitilise tahte saabumist pidi ühiskond ootama kolmkümmend aastat. Sama kurbi lugusid leiab igalt alalt.

Kuigi kompetentsimudel sellele ei osuta, on avaliku teenistuse tippjuhi ametisse sisse kirjutatud suitsiidsust soosiv konflikt kohustusliku plaani­tegemise ning töö paratamatu luhtumise vahel. Jääb vaid imestada, kuidas veel leidub inimesi, kes ettevaatamatult neile ametikohtadele kandideerivad ja teenistus­lepingu allkirjastavad. Kahtlustan, et värbajatele on olukorra skisofreenilisus siiski teada, mistõttu lähevad irvhammaste rõõmuks töö­kuulutused aina poeetilisemaks.

Näiteks otsitakse praegu majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile (MKM) digiarengu asekantslerit, kelle seitsmest põhitööst kolme on võimalik mõista ja mõõta vaid muusade allikaist juues. Asekantsleri ülesandeks on „digiriigi uuenduste hoo tõstmine, sideühenduste üle-eestilise hea kättesaadavuse arenguhüppe nügimine ja eri poliitikavaldkondade ühte sammu käima seadmine“. Pole vaja filmirežissööri kujutlusvõimet nende tööde visualiseerimiseks. Õukonnaskulptorid, pange meislid valmis! Monumendil „Asekantsler arenguhüpet nügimas“ on kõik eeldused leida kunstiloos võrdne koht „Vaskratsanikuga“.

Iseseisvuse taastanud riigi noorpõlves 1990ndatel piisas tulemuslikuks kantsleriameti pidamiseks, kui olid läbi lugenud pilaraamatu „Jah, härra minister“ ning osalesid riigisekretäri iganädalasel „klassijuhataja tunniks“ kutsutud koosolekul, kus paari tunniga ja väikese viskilonksu toel kõik nädala riigiasjad ära aeti ja kokku lepiti. Mudeleid ei olnud, lihtsalt otsustati ja vastutati, riik arenes tormiliselt ja valdkonnad käisid ühte sammu salakeelse eeskirjaga tagant tõukamatagi.

Veel sajandivahetuse paiku hüüdis peaminister Mart Laar üle maa: „Tulge kõik ja pakkuge valitsusele hullumeelseid ideid!“ Rahvas kuulis ja pakkus. Nii sündisid näiteks ID-kaart ja geeni­varamu. Aga katsu sa nüüd ministeeriumisse oma ideega minna! „Personaalriigi“ projekt saab ajakirjanduse, poliitilise opositsiooni ja justkui millestki ette ilma jäänud ekspertide käest üksmeelselt kaigast just seetõttu, et ei pärine mõne asekantsleri turvalisest, puhtast ja neutraalsest ametnikupeast, vaid on tulnud mujalt. Ametnik on aga mattunud vastukäivaid ootusi, võimalusi ja kohustusi sisaldavate eeskirjade alla, torm on asendunud vaikusega ning iga uus ideetapp kahandab lootust, et tuul võiks jälle puhuma hakata.

Ühekaupa pisiasjad, aga kokku sillutis valesse suunda viival teel. Kaasama peab, aga kuulata ei tohi. Kavatsema peab, aga tegutseda ei või. Initsiatiiv on kohustuslik, ent karistatav. Nii maalib kodanikuühiskond endale riigist pildi, mis ei ole autoportree. Pildil on keegi teine, võõras. Riik, mis peab appi tulema, ent ei tohi midagi teha. Imetleme ja usume seda pilti ise ja näitame teistelegi. Ka nemad usuvad, aga ei imetle, sest näevad, et Eestis demokraatia kuidagi ei taha täielikumaks areneda.

The Economisti riikide demokraatia indeks näitab Eesti osas kümmet aastat paigalseisu. Kõrgliiga kohta ei paista. Ja ei maksa solvuda, kui naabrite ajaleht pealkirjastab loo valimistest Indoneesias „Maailma suurim muslimimaa on demokraatiaindeksis USA ja Eestiga samas klassis“. See ei ole pahatahtlikkus, vaid fakt. Kui õige hakkaks sellega midagi pihta? Ja mitte valele mängule lisareegleid juurde luues, vaid segavaid pabereid ära visates. Ah, õige, ei saa ju, sest kõigepealt peab end ilmutama poliitiline tahe. Aga teda ei ole kunagi kodus.