Alumiste ridade mäss

ANDERS HÄRM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Hiljaaegu näidati uudisteportaalides fotosid läbitilkkuva laega EKKMist. Pole midagi imestada, et ruberoidkate, mille 2010. aastal ise katusele panime, on 2023. aastaks vananenud. 2010. aasta paiku algas ka EKKMi ilmselt igikestev võitlus oma eksistentsi eest. Kolmteist aastat hiljem on mõne töötajaga institutsioon alles ja tegutseb rahvusvaheliselt kõrgel tasemel, kuid ikka veel ei ole see võimalik EKKMi inimeste meeletu võitluseta looduse stiihia vastu.

Telepildis sai imetleda ka selle aasta kultuurivaldkondade rahastamistabelit: kunsti rahastustulp oli 4,5 korda väiksem kui etenduskunstidel ja kultuurimeedial (sh ERRil) ning ligi 6 korda väiksem kui spordil ning muinsuskaitsel ja muuseumidel. Isegi müstiline ja avalikkuses nähtamatu rida „lõimumine“ on rahastatud paarisaja tuhande võrra paremini kui kujutava kunsti valdkond.

EKKM on aastaid üritanud jõuda selleni, et riik ja linn paneksid raha kokku ning EKKMist saaks aasta ringi talutava sisetemperatuuri ning tule­ohutu elektri­süsteemiga kunstiasutus. Keegi ei ole himustanud ERMi tühjusest õõnsalt vastu kumisevat luksust ega Tallinna Linnateatri kullatud kraanidega vanne, vaid elementaarseid töötingimusi. Oleme olnud kannatlikud, mõistvad, teinud ise kõik, mis võimalik, ja kogu aeg oodanud … midagigi.

EKKMi aastatel 2010–2015 juhtides kohtusin kahe võrdlemisi vastandliku maailmavaatega erakonna ministriga, kes mõlemad soovitasid heatahtlikult patroneerival moel mõista olukorda ja mitte võrrelda oma võimalusi teiste kultuurivaldkondadega. Retooriline tasalülitus käis stiilis: ei saa ju teile anda, kui nendelgi on nii vähe. Meis üritati tekitada süütunne, et üldse midagi julgesime tahta: „Vaata, millises seisus on teised kunstiasutused ja kunstnikud, ja sina julged veel tulla midagi küsima! Häbi sul olgu!“

Tallinna Kunstihoone, Eesti suurima kunstiasutuse eelarve oli tookord poolteist-kaks korda väiksem kui kahel riiklikult rahastatud erateatril, kes kurtsid üksteise võidu vähese rahastuse üle. Suurematest pole üldse mõtet rääkida – käärid olid ulmelised. Ometigi on kunsti­asutuste juhtimine, kunstiprojektide kureerimine, produktsioon ning kunstnike looming ja sellesse panustatud aeg samavõrd ressursimahukad kui teatris. Tänu Airi Triisbergi ja tema kaasvõitlejate meeletule ponnistusele on hakatud kunsti eksponeerimist juba pisut tööna käsitlema. Keegi ei eelda, et teatris lavastajad-näitlejad või kontserdil dirigendid-muusikud esinevad tasuta. Kuigi avalikkuses valitseb siiani romantiline kujutelm „külmetavast kunstnikust“, kes ei olegi ju heades tingimustes võimeline looma (isegi üks minister on nii totra väitega välja tulnud), siis ei eeldata ehk enam ka näitusel esinevalt kunstnikult tasuta sooritust. Tuleb aga möönda, et paljudes kunstiasutustes on makstava honorari ja tegelike töötundide suhe ikka veel karjuvas disproportsioonis.

Pole kahtlustki, et teater on olnud läbi aegade Eestis privilegeeritud kunsti­liik, kus on nauditud korralikku rahastust ja avalikkuse tähelepanu. Teatrid on olemas kõigis Eesti suuremates keskustes, nüüd ka Narvas.

EKKMile öeldi, et raha ei ole, teatrite lisarahastuseks tõmmati vajalik summa aga välja, nagu jänes kübarast. Võib-olla väänati sealjuures kellegi käsi, aga välja tõmmati. Huvitav, kuidas peaks toimetama puuduliku taristu, rahastuse ja ebaadekvaatsete eelarvamuste rägastikus kunstiväljal? Sellise suhtumise juures on mõttetu nõuda, et kunst oleks ühiskonnas ja meedias nähtavam ja mõjukam, rahastuse ebaproportsionaalset jaotumist silmas pidades on kunst kvalitatiivselt palju paremas seisus kui teater, eriti pärast rahvusvaheliselt arvestatava teatri NO99 lõppu. Kelle käsi peaks EKKM väänama?

Teeks nüüd nii, et eelarve ülemiste ridade rahastus jääb vähemalt kümneks aastaks nii, nagu see on praegu, ning edaspidi suunatakse eelarvekasv alumistele ridadele.

PS. Jõudsin just arvamusloo viimase rea valmis saada, kui saabus Kinoteatri teade, et nad loovutavad 10 000 eurot oma eelarvest EKKMi katuse remondiks. Tegemist on ilmselt läbi aegade kõige kõvema valdkondadevahelise solidaarsusžestiga Eesti kultuuriväljal. Pisarateni liigutatult, minu igikestev lugupidamine ja austus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht