Minu kodu 

ERKKI LUUK, kirjanik, kunstnik ja teadlane 

Erkki Luuk

Erakogu

„Minu keha“ on ses mõttes hea teema, et saab ajada täpselt sama juttu, mida „Minu koha“ ja „Minu kodu“ all. Defineerisin kunagi inimese nii: inimene on koht, kus inimene näeb inimest (võib teda silmata, aga ka kuulda, kompida jne). Koht, kus inimest nähakse, on muidugi inimese keha, täpsemalt selle väliskuju (eidolon) – kui paranähtused ja metafoorid välja arvata, ei näe ju keegi inimese vaimu vms. Kusjuures oluline on ka see, kes näeb, ja et seda teeb just nimelt inimene. Kuna me ei saa kunagi teada, kuidas näeb inimest masin, tulnukas või loom (või isegi taim?), ei saa öelda ka seda, et see, mida tema „inimese kohas“ näeb, oleks inimene. Hea näide on Tesla, mis näeb seina asemel (millele on joonistatud teatud esoteerilised kujundid) kiirteed vms, lisab gaasi ja kihutab vastu seina. 

Minu keha (nagu iga muugi) erineb. Ühtpidi triviaalne (sest mis seda ei teeks), teisalt erineb ta erinevalt peagu kõigest muust kolmekordselt: esiteks taustast, teiseks igast muust kehast ning kolmandaks erineb minu ja teiste jaoks. Viimase puhul loob kõige suurema erinevuse mu kuues meel (kehatunnetus), millele kellel tahes peale minu vahetu ligipääs puudub. 

Olendil on tavaliselt mitu kodu (tähesüsteem, planeet, riik, linn, tänav, maja, korter, toanurk või tuba, sageli midagi veel n versioonis), aga esimene ja viimane neist on tema keha. Kui öelda (ja pärast seda, kui on öeldud) „minu kodu on mu keha“, näivad kõik muud eluasemeprobleemid võrdlemisi tühised. 

Minu keha on, lisaks kõigele muule, ka vabaduse valdkond. Pean silmas seda, et igasugune vabaduse tunne(tus) on paratamatult kehaline, seostudes (kusjuures isegi unes, kus oma kehast justkui mingil määral vabaneda võiks) liikumise, lendamise, sirutumise, hingamisega vms. Ehk siis inimese (ja küllap ka teiste olendite) kehasse on vabadus – vabaduse tunne – sisse ehitatud. Võib kahelda vabas tahtes (ja isegi selle olemasolus), aga ei saa kahelda vabaduses kui sellises, sest keha ütleb, kui see on.