Tarkuse kurnamisest ja kasutamisest

Eesti on läinud liiga palju tarkade kurnamise ja neile päitsete pähe panemise teed. See on üks kriisidest, milles praegu oleme.

TARMO SOOMERE

Eesti kõige olulisem ressurss on meie rahva ajud. Neid ei ole võimalik ei arendada ega rakendada ilma looduse rikkust pruukimata. Teisalt, loodusvarade mõistlik kasutamine eeldab suurt tarkust, hoolikat ajastust ja maailma arengu põhjalikku tunnetust. Aga ka riigi­mehelikkust ja vastutustund­likkust.

Asju saab õigesti ajada mitut viisi. Sageli vaid ühel konkreetsel moel. Valesti aga lõpmatul arvul viisidel. Selle poolest on matemaatikal suur eelis: saab teha vaid kolmel moel. Teooria või teoreem on kas õige, vale või irrelevantne (ehk ilma sisuta). Veel raskem on tehnikateadustes. Masin või tehnoloogia kas töötab või ei tööta.

Sellest saab varsti tähelepanuväärsed 250 aastat, kui 1775. aastal Prantsuse Teaduste Akadeemia lõpetas igiliikurite konstruktsioonide vaatlused. Seda tüüpi katsed ei lõppenud, ainult et need liikusid valdkondadesse, kus sai ilma spetsiifilise ettevalmistuseta inimesi kergesti mõjutada. Leidus ka nähtusi ja keskkondi, kus igiliikur näis olevat siiski võimalik. Olgu see ülijuhtivus, kus elektrivool võib teoreetiliselt püsida lõpmata kaua ja hoida näiteks enda kohal hõljumas mingit eset. Või siis unistus Maxwelli deemonist, mis korjab ühte kaussi või ruumi ainult kiireid molekule ja selle kaudu toodab kasutuskõlblikku energiat. Lihtsalt vaadates, kui kiiresti molekul lendab ja siis tehes otsuse, kas lasta see sisse või mitte. Sellestki mõttest läks rohkem kui 100 aastat, et mõista, et informatsioonil on nii hind kui ka mass ja et vajaliku informatsiooni saamiseks kulub rohkem energiat, kui kiire molekul meile pakub. See tähendab, et tarkusel on kõrge hind.

Tarkus kui universumi juhuslik naeratus

Isaac Asimov on märkinud, et tarkus ehk intelligents on pigemini evolutsiooniprotsessi juhuslik naeratus ja mitte tingimata konkurentsieelis. Tarkuse olemasolu eest tuleb maksta. Omal ajal ülikoolide pidamise eest ja tarkadele palga maksmise kaudu. Nüüd järjest rohkem informatsiooni hoidmise kulutuste kaudu. Andmepilved kulutavad energiat rohkem kui üks tüüpiline Euroopa väikeriik. Võrreldes raamatukogudega kasvab nende maksumus kiiresti. Narkoäri ja inimkaubanduse kõrval on üks suurima kasumimarginaaliga ärisid teaduskirjastamine. Selle tegevuse mõte on mitte uue teadmise loomine, vaid uusima ja hästi kontrollitud informatsiooni asetamine kindlasse formaati.

Need on paar aspekti, kus saame tarkuse hinda veidi mõõta. Aga ainult selle hoidmise ja juurdepääsu võimaldamise kontekstis. Seda, mis maksab tarkuse loomine või kasutusvalmis hoidmine, ei oska me veel aimatagi. Siiski õige natuke ehk haridussüsteemi kulutuste ja teaduse finantseerimise kaudu, aga see teeb ühe tüüpilise teadlase või inseneri hinnaks pelgalt mõnisada tuhat eurot.

Seegi raha tuleb kuskilt leida. Nii seina sisse, pangaautomaati kui ka riigieelarvesse tuleb see põhimõtteliselt ühest allikast – tööstusest. Täpsemalt, töötlevast tööstusest. Kohtadest, kus luuakse kättesaadavatest ainetest ja energiast uut väärtust. See rahavoog võib teha kümneid keerdusid, vahepeal võimenduda või hääbuda. Asja olemus ei muutu. Targad inimesed kasutavad loodusvarasid ja loovad uut väärtust. Mida väiksema ressursi- ja energiakasutusega ja mida targemalt, seda parem.

Mudaliigast tippu

Tarkuse rohkendamisega on meil hästi. Oleme mudaliigast jõudnud absoluutsesse tippu. Kolleeg Jüri Alliku rehkendus näitab, et Eesti teaduse mõjukus, muidugi riigi suurust arvestades, on maailmas neljandal kohal, s.t on jõudnud meie haridussüsteemi tasemele. Väike ajaline viivitus sellele tasemele jõudmisel on loogiline, sest teadustöö on olemuselt aeglasem. Nii et tarkust jagub. Oleme osanud selle eest ka üsna odavat hinda maksta. Kulu Eesti teadlaste iga korraliku teadusartikli kohta on kolm korda väiksem kui Soomes.

Pikalt kestnud majanduslangusele mõeldes tiksub kuklas, et seda tarkust ei ole Eesti majanduse arengus kuigivõrd näha. Nii et peame valjusti küsima: kus ja millal tarkust tarvitatakse? Kas näiteks suurte strateegiliste otsuste tegemisel? Või hoopis nende peatamisel? Kus on seda eriti tarvis?

Rohepööre on üks neid strateegiaid, mis on liiga paljudes aspektides läinud mitte tuleviku rööbastele, vaid mudasesse rattarööpasse. Miks on paljud targad vait, teadis Isaac Asimov: „Ajal, mil lollust peetakse patriootiliseks, on ohtlik tark olla.“

Eesti on läinud liiga palju tarkade kurnamise ja neile päitsete pähe panemise teed. See on üks kriisidest, milles praegu oleme. Lihtsaim viis probleem lahendada on seda lihtsalt eitada. Kahjuks ei toimi see valijate ja ühiskonna puhul. Nähtuse selle aspekti kehv tajumine on viinud paljud juhid, aga ka rahva liidrid, allakäigutrepi esimesele astmele. Võib-olla kriis ei olegi veel käes? Nagu on öelnud Isaac Asimov: „Iga lollpea saab aru, kui kriis on käes; tõeline tugi riigile on aga mõista, et see on kohe saabumas.“ Sinna juurde märkis ta: „Ajaloos ei ole õnnelikke lõppusid. On vaid kriisid, mis on läinud mööda.“ Ometi ei tasu loota, et näiteks kriis demokraatliku maailma ja Venemaa suhetes läheb niisama lihtsalt mööda.

Väsitamise mustmiljon palet

Kurnamine on olemuselt lihtne tegevus. Su aeg süüakse sul käest ära. Riigikogus hüütakse seda obstruktsiooniks ja algne mõte oli tuua sisuline diskussioon saali tagasi. Seda kasutati võimalusena seadusandlik süsteem pausile panna adumata tagajärgi. Isaac Asimovi sõnadega öelduna: „Erinevalt malest läheb elu edasi ka pärast seda, kui oled vastasele mati teinud.“

Riigi süsteemis nimetatakse seda kaasamiseks. Algne hea mõte on arenenud kabinetivaikuses sündinud ideede läbisurumise ja performance’i-kunsti koosviljelemise kombinatsiooniks. Inimesed saavad frustratsiooni väljendada ja peaministrit inetult rünnata, aga järjest rohkem saab kaasamine ettevõtmiseks, millesse enda ja teiste aega hindavad mõistlikud inimesed katsuvad mitte sekkuda. See on äärmiselt kurb. Sest – jälle Isaac Asimovi sõnadega – mõistlikes otsustes peab nüüd arvesse võtma mitte ainult seda, milline maailm on, vaid ka seda, milliseks maailm otsuse tulemusena kujuneb.

See dimensioon jääb puudu, kui mõistlikud inimesed on otsustanud kaasamisest kõrvale jääda. Siis võib ju arvata, et jälle on Isaac Asimovil õigus, et „ühiskonda on palju kergem rahustada kui oma südametunnistust“. Südametunnistusega on muidugi selline probleem, et see piinab vaid neid, kellel see on, aga mitte neid, keda peaks.

Ülikooli senatis ja teaduste akadeemia üldkogus hüütakse seda tüüpi kurnamist diskussiooniks, mille keskne idee on: kui minu lahendus või ettepanek ei võida, siis peatan kogu protsessi. Pole vahet, milline on rahvaesindajate või akadeemia liikmete häälte jagunemine. Nõue lihtne: „Kui mina olen kategooriliselt vastu, siis ei tohi minu soovi vastaselt toimida!“

Targa inimese kurnamine on veel lihtsam. Ta tuleb panna vastama sadadele alusetutele interpretatsioonidele, nõudes tema käest nüüd ja kohe täpset selgitust, miks oli meil aprillis mitu tavapärasest külmemat päeva.

Raamist välja

Tarku inimesi peaks ideaalis rakendama seal, kus king kõige enam pigistab. See ei pruugi alati võimalik olla. Seesama Isaac Asimov on märkinud: „Meie aja üks kõige kurvemaid omadusi on, et teadus loob uus teadmisi kiiremini kui kasvab ühiskonna tarkus.“

Vaataksime, mida teevad teised tarkusega. Tsemendi tootmine annab 7% maailma CO₂ heitmest. Loeme lehest, kuidas Saksamaa suurfirma Thyssen­Krupp AG ehitab tsemenditehaseid, kus kogu protsessis eralduv süsihappegaas kinni püütakse. Tegelikult on oluline tõsiasi, et ta müüb tehnoloogiat (mitte tsementi!) kolmandikule maailmast.¹ See on lahendus: müüa tehnoloogiat, mitte maavara ega ka väärindatud maavara.

Selliseid taibusid, kes midagi maailma muutvat välja töötavad, ei ole palju. Eestis vaevalt käputäis. Aga nende mõju on suur. Eesti teaduse mõju maailmaareenil on ulmeliselt suur. Nagu mainitud, akadeemik Jüri Alliku arvutuste kohaselt oleme maailmas neljandal kohal. Aga investeeringud sõidavad. Näiteks Lätti. Nagu Fibenol.²

Tallinna tehnikaülikooli teadlased Jarek Kurnitski ja Dmitri Vinnikov on valmis saanud samasuguse potentsiaaliga tehnoloogiad. Üks hoonete „betooni“ renoveerimiseks, teine innovatiivseteks lahendusteks elektroonikas. Aga meil peavad nad endiselt kirjutama oma töö jätkamiseks taotlusi ja ametnike armeele ette kandma, kuidas täpselt on nad riigihanke nõudeid täitnud. Kui see pole kurnamine ja nende võimekuse väärkasutamine, siis mis see on? Miks peaksid nad ise rajama firma, mis seda tehnoloogiat müüb? Ikka ja jälle tõestama, et see on innovatiivne, haakub „TAIE2035“ eesmärkidega jne, viimati alles möödunud aastal teaduse tippkeskuste konkursi voorus. Võideldes ühe miljoni euro eest aastas terve konsortsiumi peale? Naljanumber, aga mitte Eesti teaduse potentsiaali rakendamine. Isaac Asimov oleks selle kohta märkinud, et „kui uus teadmine tekitab meile probleeme, siis neid ei saa lahendada lolluste abil“.

Tarkuse turule viimisest

Eestis osatakse leiutisi müüa. Olgu see Eesti Nokia Skype, rahaülekannete süsteem Wise või sõidujagamissüsteemid hellitusnimega Bolt. Meil on fantastilised müügimehed kogu maailma mastaabis. Aga need kaks, tarkus ja turg, saavad üliharva kokku. Realiseerub Soome ja Eesti fundamentaalne erinevus: soomlased ei räägi, aga eestlased ei räägi üksteisega.

Teadlane ei ole üldiselt hea müügimees, aga see pole ka välistatud. Võtame või Andi Hektori oma GScani tehnoloogiaga. Teadlane on koolitatud ja treenitud muuks otstarbeks. Kui talle panna müümise kohustus, siis seda teeb ta üldiselt kehvasti. Pealegi jääb tal oma tööks vähem aega.

Rahast parem üldse ei räägi. Vaid üks tsitaat: „EASi ja Kredexi liitmisel tekkinud ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse (EISA) töötajate arv kasvas mullu 392 inimeseni ning keskmine palk oli 3616 eurot ehk 380 eurot suurem kui eelnenud aastal.“³ Loogiline, et EISA rahvas oleks meie teadussaavutuste müügimehed ja -naised. Tegelikkus on teistsugune. Nemad jagavad teadlasele raha, et see saaks müüki korraldada. Märksa suurema palgaga, kui on teadlasel. Loomulikult. Sest nemad vastutavad ju raha eest. Teadlasel on vaid vastutus raha õigesti kasutamise eest. Ja kui EISA-l on juba riigi mandaat kontrollida, kas teadlane teeb kõik õigesti, siis loomulikult peab kontrollija olema paremini makstud kui teadlane. Vähemalt enda arvates. Isaac Asimov öelnuks selle kohta, et „kurjad asjad on tegelikult vähkkasvajaks muutunud head asjad“. Võib-olla ka lisanud: „Inimesed mõtlevad, et haridus on miski, mida nad suudavad omandada.“

Vastutuse kahe teraga mõõk

Leninlikku printsiipi „usalda, aga kontrolli“ on mõttekas rakendada siis, kui eksimusi on palju ja neid esineb süstemaatiliselt. Inimlikke eksimusi tuleb ette igaühel, olgu see ministeeriumi asekantsler või teadlane. Näiteks dokumentide kandmine vastavasse registrisse. Juhtub ka selliste dokumentidega, mille puhul võib tõusta lobi-, toimingupiirangu rikkumise või isegi korruptsioonihõngulise situatsiooni küsimus.

Kohapeal mõistetakse seda muret üpris erinevalt. Asekantsleri puhul piisas selgitusest.⁴ Igati loomulik: minister võttis vastu ja ajakirjandus kinnitas oma templiga, et „ametniku kirjavahetuse registreerimine sõltub tema ajast ja heast tahtest“.⁵ Poliitik Lauri Laats lisas: „Mis puudutab kirjade registreerimata jätmist, siis sellelegi pole mõistlik ülearu tähelepanu pöörata.“⁶ Mõistetav. Lobikirjade registreerimata jätmine oli majandusministeeriumis tavaline.⁷

Teadlase vastutus on teistsugune. Ülikooli dekaan Raul Eamets mitte ainult ei vallandatud selle eest, et tema uus abi jättis dokumendi registrisse kandmata, vaid purustati kogu tema elutöö, sest talle sai inkrimineerida veel teaduseetika rikkumise. Selle aasta kevadel tuli (väidetavalt) samalt ülikoolilt lausa enneolematu mastaabiga idee uude teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni korralduse seadusse: teeme seda tüüpi rikkumiste eest trahvi 100 000 eurot! Jälle meenub tahtmatult Isaac Asimov, kelle mõtte siin kasutamine võib olla ebaõiglane, aga mitte täiesti vale. Nimelt: „Vägivald on ebakompetentsete viimane pelgupaik.“

Millisest tarkusest sünnib kasu?

Räägime korraks ideaalmaastikust. Kus tarkust kasutatakse. Hästi ära kasutatakse. Põhjalikult ära kasutatakse. Möödapääsmatute arvude keeles.

Kõigilt teadlastelt ei tule lahendusi, millest saaks teha uudse toote. Või sellise asja, mis ühiskonnas traagelniite kõrvaldab. Või veel mingil moel otseselt kasulik on. Saame aga mõõta, mitu sammu kulub teadustulemusest patendis kasutamiseni.⁸ See ei ole veel tootmine, aga sealt edasi on raske leida mõistlikult interpreteeritavaid arve.

Varasematele teadussaavutustele toetumine realiseerub enamasti mitmeastmelise ketina. Patenditaotlustes viidatakse sageli vaid varasematele patentidele ja alles üsna mitmes keti lüli on algallikas ehk teadustulemus.

Enam kui 60% kõigist USA 4,8 miljonist patendist aastatest 1976–2015 viitavad kas otse või maksimaalselt läbi kahe patenditaotluse viimase 70 aasta teadustulemustele. Sellistele, mis on kajastatud Web of Science’i (nüüd Clarivate Analytics) andmebaasis, teisisõnu, avaldatud korralikes ajakirjades.

Mõnikord on ahel pikem. Mõne teadusharu puhul isegi viis-kuus sammu ja paarkümmend aastat. Kui keti lülide arvu mitte piirata, siis kõigist neist rahvusvahelises teaduskirjanduses avaldatud artiklitest, millele on keegi üldse kunagi toetunud, olgu siis oma uurimistöös või tehnoloogia arendamisel, oli 2015. aasta seisuga 80 protsenti juba leidnud otsest või kaudset kasutamist USA viimase poolsajandi patentides.

Teisisõnu, peaaegu kogu kvaliteetne teadus jõuab varem või hiljem nendesse lahendustesse, mis meie elu paremaks teevad. Ka selline teadus, mis näib lootusetult elukauge. Kõige lühem (vähem kui kaks sammu) on kett nanomaailma uuringutest, materjaliteadusest ja arvutiteadusest patentidega kaitstud rakendusteni. Kõige pikemat ahelat pidi liigub info matemaatikast tootmisse. Puhta matemaatika teoreemist kommertsialiseerimiseni on keskmiselt kuus sammu. Iga samm kestab kaks-kolm aastat. Peame ootama terve inimpõlve, et fundamentaalsed teoreetilised edusammud jõuaksid meie elu uueks looma. Aga nad jõuavad kindlasti, ütleb statistika.

Tarkuse mõõdetav kasu

Mida varem teadus tootmisse jõuab, seda parem, kinnitatakse selle aasta märtsis üles pandud täpsemas uuringus.⁹ Mida lühem on see ahel, seda suurem tuleb lisaväärtus. Mõõdetuna näiteks firmade börsiväärtuse lisandumise kaudu. Patendid, mis tuginevad otse teadusele, on 5–18% väärtuslikumad kui muul moel loodud lahendused. Kui sellistega kaasneb firma strateegia muutumine, kasvab väärtus kuni 42% kiiremini. Teisisõnu: teadmine ja teadus on kullaauk.

Veel üks, ilmselt mitte eriti üllatav tähelepanek ühest kiiresti arenevast valdkonnast, mis kaitseb ka teadlaste ja nende publikatsioonide tsiteeritavuse mõõtmist. Nimelt: need kunstmõistuse alased teadustööd, millele patendid toetuvad, on mõjukamad ka klassikalise bibliomeetria ehk viidete ja kurikuulsa mõjuteguri kontekstis.¹⁰ Enamgi veel: „et jõuda tehnoloogiat mõjutama, peavad valdkondadevahelisi uuringuid kajastavad publikatsioonid ületama teatava mõjukuse läve“.¹¹

Lihtsas eesti keeles: vaid parimad teevad ilma. Need, kelle töid maailmas märgatakse. Uute toodete loomisel tasub eelkõige neil silm peal hoida. Sama käib teadlaste tsiteeritavuse kohta. Teised on kindlasti vajalikud, aga pigem vundamendina. Teadus peab olema mitte kui lillekimp, mida on ilus vaadata, aga millega peab hoolikalt ümber käima, et see ümber ei kukuks.

Teadus peab olema kui laiale alusele toetuv tugev püramiid, mille tipp on nii terav, et see torgib valusalt kõiki asjaosalisi. Pean siin silmas veel kaht Isaac Asimovi mõtet. Esimene neist on veidi poliitilise maiguga: „Teaduslik teadmine on väljaspool lojaalsuse või mittelojaalsuse kategooriaid.“ Teine on ratsionaalne: „Usul teadusesse on hea põhjendus: see töötab.“

Vana kuld

Tark ei torma, ütleb vanarahvas. Tark on ka see, kes vaatab süvitsi. Paljud nähtused tulevadki esile alles pika aja pärast. Liitium-ioonakude loomisel, mis meid igalt poolt ümbritsevad, oli 80% kriitilisest teabest rohkem kui 11 aastat vana.¹² Seega juba mainitud andmebaasi, Web of Scienceʼi kümne aasta pikkune ajaaken kõige mõjukamate publikatsioonide väljaselekteerimisel sobib vähestele väljavalitutele kindlas teadusvaldkonnas. Isaac Asimovi meelest on aeg vägagi suhteline mõiste. Nagu ta on kirjutanud: „50 aastat võib tunduda pikk aeg. Aga mitte siis, kui suudad selle võrra tagasi vaadata.“

Ekseldes barjääride vahel

Teadus on akadeemilise maailma funktsioneerimise lahutamatu komponent. Avalikus sektoris tehtud teadus on riigi, kõrghariduse ja kogu kultuuri vältimatu osa. Eestis on seda jämedalt 90% kogu teadusest. Võib-olla on see proportsioon veidi üle hinnatud, aga suurusjärk peaks olema õige. Tegelikult ei ole see hea, sest avalikus sektoris tehtud teadus on ettevõtlusele vähe väärt. Eriti vähe pakub see lisaväärtust tehnikateadustes.¹³ Põhjus lihtne: see on avatud kõigile, eriti praeguse Euroopa Liidu avatud teaduse filosoofia rakendamisel. Koore riisub aga see, kes teab esimesena. Isaac Asimovil on ka selle kohta mõte: „Kui tahate teha jänesepraadi, siis esimese asjana tuleb jänes kinni püüda.“

Sellest arvust ja talupojatarkusest tuleneb paar olulist järeldust. Kõigepealt see, et Eestis annab lõviosa teadustulemustest avalik sektor, ei ole meie konkurentsieelis. See on tragöödia. Olukorda ei leevenda arvestataval määral see, et ülikoolid teevad rohkem rakendustöid. Teadustöö peab kasvama tööstuse sisse. See, kes teeb esmaklassilist toodet, peab tegema suure osa vastavast teadusest ise.¹⁴ Kummaline küll, aga tugev teadus Eesti erasektoris on mitte ainult kogu riigi, vaid ka akadeemilise teaduse parimates huvides. Sest vaid siis saame liikuda sinnapoole, et meie ettevõtted riisuksid koore, mida saab teadust kasutades tekitada.

Pole ju keeruline. Üks eeltingimus on, et teadlased mitte ainult peaksid, vaid ka tahaksid liikuda eri sektorite vahel. Sel hetkel lõpeb akadeemilises maailmas tarkus otsa. Mõnes ministeeriumis ka. Pole normaalne, et tuleb jälle ja jälle ja jälle poliitikuid ja ametnikke veenda, et teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadus ei tohi pärssida tugeva teaduse viljelemist erasektoris. Täpselt samuti ei tohi selle kaudu kinnistada ülikoolide monopoli teadusele ja teaduses kasutatavatele kategooriatele. Sest nomen est omen, teadsid juba vanad roomlased. Kõnesoleva seaduse puhul jõudis teadus- ja arendusnõukogus see sõnum kohale alles peaministri pilgu all. Ehk sellest tasemest nüüd piisab.

Kas helge tulevik on võimalik?

Ideaali saavutada oleks põhimõtteliselt lihtne: kõik teevad seda tööd, milleks nad on treenitud ja mida kõige paremini oskavad. Teadlased mõtlevad välja lahendusi, mille varal maailma kõigi jaoks paremaks muuta. Ettevõtjad korjavad need üles ja teevad valmis tooted. See ametnike armee, nt EISAs, kes teadlaste iga sammu jälgib, nende rahastamist reguleerib, taotlusvoore korraldab, taotlusi kontrollib ja lahtritesse paigutab, retsensente otsib, paremusjärjestuses kuhugi punase joone tõmbab, aruandevormid koostab, aruanded arhiivi paneb (sest aru ju nagunii ei saa), töö heaks kiidab, edusamme hindab jne, jne, saab teise funktsiooni – ületada surmaorg teadusliku lahenduse ja tootmise vahel.

Loobume sellest, et teadlane patenteerib, kirjutab järjekordse taotluse, otsib tootjat ja teeb müügimehetööd. Teisisõnu, seda tööd, milleks teda ei ole koolitatud.

Loobume paberil kenana paistva efektiivsuse tagaajamisest. Pean siin silmas, mida on kirjutanud iiri filosoof Charles Handy: „Kerge on ennast ära kaotada efektiivsuse taotlusse, käsitledes efektiivsust kui asja iseeneses ja mitte teiste asjade saavutamise vahendit.“

Joondume selle järgi, mida kirjutab Isaac Asimov: „Kui tahad õnnestuda, ei piisa heast plaanist. Pead ka improviseerima.“ Toome EISAle appi müügiesindajateks näiteks poole neist, kes praegu riigiasutuste ja -ametite kommunikatsioonisüsteemis töötavad.¹⁵ Nende tööst usalduse hoidmisel ei ole väga palju kasu olnud. Sätime nemad kirjatuvideks teadlaste ja tööstuse vahel.

Julgustame, et teadlane ise hästi palju oma tööst ja tulemuste mõttest räägiks. Mõtlen vaid neid, keda pidas silmas Asimov, kes on „piisavalt head teadlased, et aru saada, et nad eksivad“.

Paneme selleks tööle tehisaru, mis on küll veel lapsekingades, aga mille potentsiaal on tohutu. Tehisarul on veel üks Asimovi märgitud omadus. Nimelt robotite ja ka tehisaru üks erinevus inimesest seisneb selles, et kui robot on arukalt programmeeritud ja töötab korralikult, on ta läbi ja lõhki aus ja otsekohene.

Loodusressursside aastakonverentsil „Tõde või tegu“ 10. V peetud ettekande „Tarkus kujundab loodusressursside väärtuse“ ainetel.

1 Maailma esimene. Saksamaal käivitub tsemenditehas, millest ei lendu piiskagi CO₂e. – Postimees 24. IV 2024.

2 BNS, Kirjanen viib 700 miljoni eurose investeeringu Lätti. – Postimees 15. III 2024.

3 EISA keskmine palk tõusis 3616 euroni. – ERR 22. IV 2024.

4 Liina Laks, Särav ERRile: me ei ole tahtlikult varjanud kirjavahetust Boltiga. – Postimees 24. IV 2024.

5 Madis Hindre, Ametniku kirjavahetuse registreerimine sõltub tema ajast ja heast tahtest. – ERR 29. IV 2024.

6 Lauri Laats, Bolti Eestist ära kolimine oleks tõsine löök meie ettevõtlusele ja riigikassale. – Postimees 5. V 2024.

7 Madis Hindre, Lobikirjade registreerimata jätmine oli majandusministeeriumis tavaline. – ERR 30. IV 2024.

8 Tarmo Soomere, Kuus kukesammu. – Postimees 30. IX 2017.

Mohammad Ahmadpoor, Benjamin F. Jones, The dual frontier: Patented inventions and prior scientific advance. – Science 2017, 357(6351).

9 Joshua L. Krieger, Monika Schnitzer, Martin Watzinger, Standing on the shoulders of science. – Strategic Management Journal 25. III 2024.

10 Xingyu Gao, Qiang Wu, Yuanyuan Liu, Ruilu Yang, Pasteur’s quadrant in AI: do patent-cited papers have higher scientific impact? – Scientometrics 2024, 129(2).

11 Bing Li, Shiji Chen, Vincent Larivière, Interdisciplinarity affects the technological impact of scientific research. – Scientometrics 2023, 128(12).

12 Sida Feng, Huajiao Li, Yabin Qi, How to detect the sleeping beauty papers and princes in technology considering indirect citations? – Journal of Informetrics 2023, 17(3).

13 Ashish Arora, Sharon Belenzon, Bernardo Dionisi, First-mover advantage and the private value of public science. – Research Policy 2023, 52(9).

14 Nathan Rosenberg, Why do firms do basic research (with their own money)? – Research Policy 1990, 19(2).

15 Karin Koppel, Riigiasutuste mainet kujundab sadu palgalisi kommunikatsioonitöötajaid. – ERR 26. IV 2024.