Rahvusülikoolist eestikeelseks ülikooliks

Erki Tammiksaare raamat Tartu ülikoolist on kohustuslik kirjandus kõrgkoolide juhtidele ning kõrgharidus- ja teaduspoliitikaga tegelejatele.

TÕNIS LIIBEK

Rahvusülikooli sajandaks aastapäevaks kavandatud teos ilmus mõningase viivitusega, andes sellega aimu teema mahukusest, keerukusest ja autori põhjalikkusest. Pikaajalisem ainesesse süüvimine tuleb kasuks igale teosele, Erki Tammiksaare „Eestikeelse Tartu ülikooli esimene aastasada“ on selle ilmseks tunnistuseks.

Poleks liigselt üle jõu käiv olnud seni ilmunud käsitlused värske pilguga üle vaadata ja sobilik koondada. On ju Tartu ülikool, ajaloolaste peamine kasvulava, Eesti üks kõige põhjalikumalt läbi uuritud ajalooga õppeasutus, mille tegutsemisaja jooksul on ilmunud arvukalt kitsama või laiema haardega minevikukäsitlusi. Nõnda on 1970. aastast peale ilmunud kolm üldkäsitlust, viimasena alles 2007. aastal Toomas Hiio ja Helmut Piirimäe toimetatud ning mitmete autoritega üle 800-l leheküljel mahukas uurimus. Rahvusülikooli juubeliteose autor on siiski valinud käänulisema raja – seni käsitlemata lähenemisnurga ja (arhiivi)allikatesse kaevumise.

Huvipakkuv on juba teose pealkirjas loobumine rahvusülikooli mõiste kasutamisest, millesse on kätketud Eesti olulisima ja parima ülikooli konnotatsioon. Eestikeelse ülikooli tiitliga saavad ju pärjata end mitmed Eesti kõrgemad õppeasutused, rahvusülikooli nimetusega vaid Tartu ülikool. Nõnda on rahvusülikooli mõiste jätkuvalt aukohal ka Tartu ülikooli seaduses ja põhikirjas.

Rahvusülikooli mõiste kasutamise traditsioon pole seejuures kuigi pikk. Enne Teist maailmasõda puudus selleks vajadus, kuna 1936. aastani oli üheselt arusaadav, et Eestis on vaid üks ülikool. Alles 1989. aastal, mil ülikooli nimetusest kadus okupatsiooniga kaasnenud sõna „riiklik“, tegi akadeemik Hans Trass ettepaneku asendada see sõnaga „rahvuslik“. Samal aastal toimunud rahvusülikooli 70. aastapäeval rõhutati, et Tartu ülikool on rahvusülikool ja rahvuslik eesti ülikool.

Erki Tammiksaar on seevastu kõigiti põhjendatult selgitanud, et oma olemuselt pole Tartu ülikooli eesmärk kunagi olnud olla üksnes rahvusülikool, vaid õppe- ja teadustöö tegemist võõrkeeltes ja välisteadlaste kaasabil on soositud kogu eestikeelse Tartu ülikooli ajaloo vältel. Ka ülikooli arengut oluliselt mõjutanud akadeemik Jaak Aaviksoo on püüdnud seda vastuolu mõtestada: rahvusülikooli mõiste on laiem kui rahvuslikkus, rahvusülikooliks nimetamine osutab eelkõige kvaliteedinõudele. Sellest mõttekäigust hoolimata on autor eelistanud sõnastust „eestikeelne ülikool“.

Küll on ka eestikeelsest Tartu ülikoolist selle algusaastatel rääkimine tinglik. Nagu ära toodud, alustas eestikeelne ülikool oma tegevust väga kirju ehk eesti, soome, saksa, vene ja rootsi õpetlaskonnaga. Esimesel semestril peeti eesti keeles vaid 41% loengutest, enamjagu õppetööst käis vene keeles, 1920. aastatel kasvas saksa keele osakaal 40%ni. Eestikeelseks sai ülikool alles 1930. aastatel, millele peatselt järgnesid okupatsiooniaastad ning seejärel hoogne rahvusvahelistumine.

Rahvusülikooli ümbermõtestamine ei piirdu üksnes teose pealkirjaga. Lähteülesandena on sõnastatud püüdlus uurida eestikeelse Tartu ülikooli rolli kõrghariduse ja teaduse arengus, kõrgharidus- ja teaduspoliitikas. Ülikooli ajalugu on analüüsitud eelkõige ülikooli juhtimise vaatenurgast, jättes tagaplaanile teadlased ja teadussaavutused, struktuuri ja õppekavad. Avaneb uudne pilk institutsionaalsele ellujäämistaktikale, karmile olelusvõitlusele, õnnestumiste ja tagasilöökide võimalikele põhjustele. Teose lehekülgedel avanevad telgitagused niiditõmbamised, otsuste ajendid ja juhtide iseloomuomadused. Juhtmotiivina läbib teost autonoomia küsimus: ühel pool valitsus-ühiskond oma sekkumiste ja ootustega, teisel ülikool oma huve kaitstes ja oma eesmärke seades.

Läbivalt on keskendutud konteksti mõistmisele ja suurema pildi loomisele, mis on tervitatav lähenemisnurk väga faktirohkele ainesele. Arvukad mälestuskatked, tsitaadid inimeste isiklikust kirjavahetusest, protokolliviited jt arhiiviallikad annavad aga teosele inimliku mõõtme. Tasakaalustatult on esitatud juhtide, eelkõige rektorite nii kriitilisi kui ka hindavaid iseloomustusi. Ajalooteosele sobilikult ei ilmne seejuures selgelt autori enda sümpaatia ja antipaatia.

Teos on traditsiooniliselt kronoloogiliselt liigendatud, järgides iseseisvuse ja okupatsioonide vaheldumist. Eraldi on vaadeldud vaid pöördelisi aastaid 1987–1995, aega enne ja pärast riigi iseseisvuse taastamist. Kõige põhjalikumalt on ootuspäraselt käsitletud Nõukogude okupatsiooni perioodi, mis moodustab ka ajaliselt ligi poole vaadeldavast minevikust.

Eestikeelse Tartu ülikooli Teise maailmasõja eelne arengulugu kajastub raamatus kui okkaline rada. Esmalt ühiskondlik eufooria ehk kuni 1930. aastate keskpaigani väldanud kõrghariduskultus, kui võeti õppima kõik keskkooli lõputunnistusega huvilised. Ülikooli astujaid oli liiga palju, nende ettevalmistus kehv ja õpingud venisid. See­juures oli piisava kvalifikatsiooniga eestikeelsetest õppejõududest tollal puudus, ent valitses vastumeelsus võõrkeelsete õppejõudude suhtes. Ülikoolis õppimise vaimustusele järgnes mure kõrgharitute üleproduktsiooni ja ülikooli vähese efektiivsuse pärast.

Ülemaailmse laastava majanduskriisi tuules vähenes professori palk 1931. aastal 15%, päädides 1933. aastal olukorraga, et isegi lätlane ja leedulane imestavad, kuivõrd väike on töötasu Tartu ülikoolis. Seejuures on aktuaalne meenutada, et ülikooli eelarve püsis 1920. ja 1930. aastatel stabiilselt 1,2–1,4% mahus riigieelarve kuludest.

Hädad ei piirdunud aga õppejõudude põua, püsiva ruumikitsikuse ja alarahastusega. Puudujääke oli ka ülikooli juhtimises. Nõnda on Johan Kõppu (ametis aastail 1928–1937) hinnatud kui alalhoidlikku rektorit, kes ei suutnud ennast kehtestada, ning tema järglase Hugo Kaho (1938–1940) valimise ühe põhjusena on esile toodud ootus, et ta ei tekita ministrile tüli. Kui üldjoontes jäädi rahule pikale­veninud kempluse tulemusega, et 1918. aastal asutatud Tallinna Tehnikumi ei tunnustata kõrgkoolina, ja 1934. aastal avati tehnikumi baasil tehnikateaduskond Tartu ülikoolis, siis strateegilise ebaõnnestumisena tajuti sellele järgnenud Tallinna Tehnikainstituudi/ülikooli asutamist Pätsi dekreediga 1936. aastal. Konkureeriva ülikooli asutamine Tallinnas oli olnud sõdadevahelisel ajal tartlaste peamisi hirme.

Siinkohal ei nõustu ma teose autori hinnanguga, et nii poliitilistes ringkondades kui ka ajakirjanike hulgas juurdus kiiresti seisukoht, et Eesti suudab ülal pidada ainult üht ülikooli. Pikka aega olid mitmed teadlased, ajakirjanikud ja poliitikud eriarvamusel. Ühtlasi ei tundu liiga veenev autori osutus, et tehnikainstituudi/ülikooli asutamise üheks peamiseks ajendiks olid põlevkiviuuringud ja salastatud leping Saksa majandusministeeriumiga sealsele mereväele põlevkiviõli tarnimiseks.

Põhjuste spekter, tehnikaülikooli profiil ja argumentatsioon oli laia­põhjalisem ning sama tähtsaks võib pidada hariduspoliitilist joondumist eduka Euroopa traditsiooniga koondada tehnikaharidus tehnikakõrgkoolidesse. Esmatähtsaks peeti vajadust siduda tehniline kõrgharidus pealinna koondunud tööstusega ja tõhusamalt edendada riigi industrialiseerimist, millist seisukohta toetasid nii Päts kui ka Laidoner. Küll mõeldi tehnikaülikooli asutamisel ka sellele, kas soodsam ja tulemuslikum poleks saata eesti noori õppima juhtivatesse Euroopa tehnikakõrgkoolidesse. Eestikeelse tehnikahariduse edendamise vajadus kaalus kaasneva rahalise väljakutse siiski üle.

Natsionaalsotsialistlikku ja stalinlikku võimuperioodi Tartu ülikooli ajaloos illustreerivad hästi teoses ära toodud markantsed näited. Nõnda rakendati 1942. aastast tudengikandidaatide vaimse ja füüsilise tervise, samuti rassikuuluvuse kontrolli, sest „oluliste tervise­rikete ja haiguste korral pole ülikooli vastuvõtt lubatud nende summade pärast, mida kulutatakse iga ülikooli lõpetanu peale“. Stalini aja akadeemilist absurdi ilmestab loomaarstiteaduskonnas sõnastatud uurimisteema „Eesti musta-valgepeaga lamba aretamisest sm Stalini teose „Marksismist keeleteaduses“ valguses“. Sellega kaasnesid ulatuslikud repressioonid, teadlaste vaimne muserdamine ja üldine hirmuõhkkond. Sõjajärgset majanduslikku kitsikust näitlikustab terav puudus paberist ja pliiatsitest ning ülikoolisöökla menüü, kuhu pudru ja juurviljade kõrvale ilmusid vorst ja liha alles 1948. aastal. Sellelt võrdluspostilt vaadates olid sõjale eelnenud keerulised algusaastad ikkagi vaid kui üks ilus hetk eestikeelse ülikooli arenguloos.

Stalini-järgset Nõukogude perioodi iseloomustab kõikehõlmav kohanemuslik käitumine. Jätkuvalt võib vaid hämmastuda, kui kiiresti on võimalik ühiskond ümber kujundada. Hruštšovi-aegset vabamat õhkkonda kajastab humoorikalt ajaloolase Richard Kleisi kiri 1959. aastal endisele rektorile Hans Kruusile: „Meie teaduskonnas arendatakse hoogsat isetegevust: kes ehitab maja, kes harrastab autosporti, kes ajab naisi (või mehi) taga või soetab lapsi, kes harib aeda ja kasvatab lapselapsi; muidugi loetakse vahel sekka ka mõni hädapärane loeng ja kirjutatakse isegi mõni sügavmõtteline (kuid nõrk) „teaduslik artikkel““.

Üldpildis iseloomustasid Nõukogude aega loomulikult mastaapsed muutused ülikoolielu kõigis spektrites. Hoolimata vene keele ja meele soodustamisest jäi ülikool selle ajajärgu lõpuni valdavalt eestikeelseks ja -meelseks. Eestlaste osakaal üliõpilaste hulgas oli väikseim 1950. aastatel, kuid ulatus ka siis 86%ni üliõpilaskonnast. Uue omalaadse murekohana tõstatus tollal naisüliõpilaste osakaalu kiire kasv, mis jõudis 1965. aastaks 72%ni. Sellega kaasnesid mitmed püüded vältida Tartu ülikooli muutumist täielikult naiste ülikooliks. Ülikooli üleüldist edukust tõendab aga asjaolu, et 1970. aastateks kuuluti NSV Liidu ülikoolide seas esikümnesse. Nagu mujal maailmas tekkisid sel ajal massiülikoolid ning ka Tartus kasvas kiiresti üliõpilaste arv, tipnedes Nõukogude aja vaates 1982. aastal 5634 õppuriga.

Viimast kolmekümmend aastat ülikooli arengus on olnud autoril tõenäoliselt kõige vaevalisem läbi kirjutada ja analüüsida. Materjali selle perioodi kohta on tohutult, kuid lähiajale hinnangut anda on keeruline johtuvalt nii horisondi lähedusest kui ka pieteeditundest.

Teoses on hästi edasi antud ajastute meeleolu ja välja toodud olulisemad muutused. Detailselt on jälgitud, kuidas, millal, kes ja mis põhjusel tegi tähtsamad juhtimis- või hariduspoliitilised otsused ning milline oli nende mõju ülikoolile või ka ühiskonnale. Seejuures tuleb arvestada, et Eesti kõrghariduspoliitikat pole seni põhjalikult uuritud. Ulatuslikumalt on läbi uurimata ka NSV Liidu ja Eesti hariduspoliitika 1950. aastate keskpaigast kuni 1980. aastateni. Nõnda on tegemist hariduspoliitilise käsitlusega, mis rikastab senist institutsiooni- ja persoonikeskset lähenemisviisi. Suurt tähelepanu on pööratud ka rahastamisele ja ülikoolide omavahelisele konkurentsile, tõdedes, et ülikooli areng sõltub mainest üliõpilaste silmis ja rahastusest.

Raamatu retsensentidena on tunnustatud ja kogenud lähiajaloolased Ago Pajur ja Tõnu-Andrus Tannberg verifitseerinud esitatud faktide ja järelduste õigustatuse. Ka teose autor Erki Tammiksaar on oma mitmekümneaastase Tartu ülikooli ja teadusajaloo uurimise kogemuse tõttu omanud väga head lähtekohta uurimuse kirjutamiseks. Sellest annab tunnistust juba erialaste ja ajalooliste mõistete selge kasutus ja nende tähenduste selgitamine ka lugejatele. Teose valmimisse on olnud kaasatud terve plejaad auväärseid akadeemikuid, ajaloolasi jt erialaspetsialiste, nõnda et arvustajate lootus vigu ja eksimusi leida on üsna kasin.

Teost rikastab õnnestunud ja läbimõeldud, põhjalike pildiallkirjadega fotovalik, muljetavaldav on kasutatud kirjanduse ja allikate maht, lisaks kohalikele on kasutatud ka Berliini ja Moskva arhiive. Eeldada võinuks ehk võõrkeelset resümeed ja arengudünaamika jälgimise kergendamiseks peatükkideüleseid graafikuid, tabeleid ja üldistusi. Ka raamatu kokkuvõte on pigem lakooniline.

Kuigi autor on teost tagasihoidlikult hinnanud kui luustikku, millele edasistes uurimustes tugineda, võib julgelt öelda, et kontidel on juba piisavalt liha ja omajagu rasvagi. Teos jutustab haaravalt eesti lugu läbi ühe keskse institutsiooni prisma. Igal juhul on tegemist kohustusliku kirjandusega vähemalt kõrgkoolide juhtidele ning kõrgharidus- ja teadus­poliitikaga tegelejatele, kuna mitmed probleemid, millega on tulnud rinda pista viimase sajandi jooksul, on praegustega küllaltki sarnased.

Käsitlus pakub hea lähtekoha ka teiste Eesti kõrgkoolide ajaloo uuesti kirjutamiseks, sisaldades rikkalikult uut informatsiooni viimase saja aasta hariduspoliitika, otsuste tagamaa ja konteksti kohta. Mitmeid uudseid aspekte on välja toodud nii tehnikaülikooli kui teiste kõrgkoolide ajaloost. Eelkõige annab raamat hea ülevaade Eesti ja NSV Liidu hariduspoliitiliste otsuste mõjust siinsele hariduselule. Järgmine samm oleks võrrelda NSV Liidus, Eestis ja Tartus toimunut mujal maailmas aset leidnu ja hariduspoliitiliste otsustega ning analüüsida ühe või teise süsteemi või lähenemisviisi positiivseid ja negatiivseid tulemeid.

Mis tahes institutsiooni ajalugu on üldjuhul üsna igav lugemine, kuna kubiseb faktidest, nimedest, allüksustest ja daatumitest – harva loetakse neid kaanest kaaneni. Pigem on tegemist käsiraamatutega, mis pakuvad suuremat huvi eelkõige asutusega isiklikult seotud ringkonnale. Samuti kiputakse seda tüüpi, enamasti asutuse enda tellitud ja rahastatud käsitlustes rõhutama saavutusi ja õnnestumisi. Kõnealuses teoses on kajastatud objektiivselt ka raskusi ja tagasilööke ning teksti üldistusaste on nõnda hea, et seda saab lugeda nagu jutustust.

Raamat on hariv lugemismaterjal kindlasti kõigile Tartu ülikooli töötajatele ja seal õppinutele. Kuigi kõik pole enam elavate kirjas, ulatub ülikooli vilistlaste arv juba ligikaudu 100 000ni. Kirjapandu pakub rohket äratundmisrõõmu ning võimaldab isiklike mälestustega kõrvutamisel oma õpiaega tollaste hariduspoliitiliste otsuste valguses meenutada ja ümber mõtestada. Tutvustatakse, milliseid võtteid kasutati vastuvõtu suurendamiseks, terade sõkaldest eraldamiseks, miks vahel reageeriti eksimustele rangemalt kui teinekord. Näiteks spikerdamisele läbi sõrmede vaatamine ei tarvitsenud taanduda õppejõu humaansusele, vaid tema kuklas tiksuvale teadmisele täitmist vajavatest kvootidest ja kaasuvatest preemiatest. On vähe üliõpilasi, kes õpingute ajal aduvad ülikooli toimemehhanisme ja vaevuvad tutvuma riigi või kooli haridusstrateegiate, kavade, eesmärkide ja nende saavutamiseks astutavate sammudega. Otsene kokkupuude ülikooli juhtkonna ja poliitikaga on enamasti minimaalne. Ülikoolis aga eksperimenteeritakse erinevate võtetega, kuidas saada õppima paremad tudengid, edendada õppeedukust, motivatsiooni jms. Tavapärase õpingukogemuse taustal toimub aktiivne askeldamine, häälestamine ja meetodite tõhususe kontrollimine.

Raamatus ilmnevad hariduspoliitiliste otsuste mõjud indiviididele, selgub, et nii mõnigi süütu eksperiment võib mõjutada hulka elusaatusi. Üliõpilaste isiklikku kogemust ja käekäiku mõjutavaid otsuseid kohtavad selle teose kaante vahel kõik ülikoolis õppinud. Paljudki olulised otsused ei olnud tingitud aegade muutumisest, vaid tegemist oli juhtkonna teadlike valikutega, mis oleksid võinud teostuda ka teisel kujul, hiljem või teostumata jääda. Näiteks 1990. aastate alguses vähendati teiste suurte muutuste tuules loengute kaalukust ja lubati kohustuslike eksamite sooritamist loengutel käimata. Samal ajal õppima sattununa oli mulle nii mõnegi, enamasti eaka õppejõu üsna vähe paeluvat loengut kohates see võimalus tänuväärseks päästerõngaks. Seega oleks ilma selle väikese hariduspoliitilise õigeaegse muudatuseta võinud õpingu­kogemus jääda palju vähem nauditavaks. Ning kui mitte hariduspoliitilised otsused, siis vähemalt üliõpilaste olmetingimuste kajastamine pakub vilistlasest lugejale ohtralt äratundmisrõõmu.

Autor on lati seadnud kõrgele ning konteksti mõistmiseks ja loomiseks läbi töötatud materjali hulk on muljetavaldav. Ainest on põhjalikult mõtestatud ning tekst ladusalt kirjutatud. Teos on ka kontseptuaalselt tugev, sest lähtutud on uuematest kõrghariduse ja teadusloo uurimise suundumustest. On põhjust huviga ootama jääda autori järgmisi uurimusi ning paistab, et üks käsitletavaid on Eesti põllumajandusvaldkonna kõrghariduse ja põllumajandusteaduste ajalugu.