Vaimne vägivald trummeldab vastu koduseinu

Endla teatri lavastaja Laura Jaanhold: „„Nukumaja“ keskne teema on vaimne vägivald: hoopis varjatum ja väljastpoolt raske märgata, eriti kui sellega ei kaasne füüsilist vägivalda.“

TAMBET KAUGEMA

Laura Jaanhold toob 2. novembril Endla Küünis välja Henrik Ibseni „Nukumaja“¹, mille keskne teema on vaimne vägivald. Kümme aastat tagasi pärast EMTA lavakunstikooli lõpetamist asus Jaanhold Endla teatrisse tööle lavastajana ning on selle ajaga teinud seal tosin lavastust („Nukumaja“ on kolme­teistkümnes), mille seas on olnud nii dokumentaalsel ainesel põhinevaid töid, nüüdisdramaturgia lavaleseadeid kui ka klassikalavastusi. „Kui vaadata minu tehtud lavastuste nimekirja, siis paistab sealt välja, et pigem lähtun ma materjale valides mulle parajasti huvi pakkuvatest teemadest, mitte niivõrd autoritest,“ põhjendab Jaanhold seda mitme­kesisust.

Võib eeldada, et Endla teatri loominguline juht Ingomar Vihmar annab lavastajatele materjali valikul küllaltki vabad käed. Mis äratas Henrik Ibseni „Nukumaja“ puhul lavastamishuvi? Millised teemad sellele teele juhatasid?

Eks ikka oli seda näidendit üle lugedes kõhklusi ja kahtlusi, kuid „Nukumaja“ poole suunas mind minu üle-eelmine Endla teatris tehtud lavastus „Kurjus“² – nende temaatika on omavahel seotud. „Kurjuses“ leiab käsitlemist füüsiline vägivald, räägitakse sellest, kuidas kodus kogetud vägivald muudab teismelise elu. „Nukumaja“ keskne teema on vaimne vägivald: hoopis varjatum ja väljastpoolt raske märgata, eriti kui sellega ei kaasne füüsilist vägivalda. Sinikaid pole politseile ette näidata, saab vaid kirjeldada, kuidas vägivallatseja ütles seda või teist, kuid mis olukorras ja millise intonatsiooniga, on tagantjärgi raske tuvastada. Liiga palju on muutujaid, mida saab eri moodi tõlgendada.

Seega on „Nukumajal“ „Kurjusega“ ühendav niit ja sealt tekkiski huvi. Ühes räägitakse füüsilisest vägivallast, mis on nähtav, ja teises vaimsest vägivallast, mis pole üldse nähtav. Ibseni teksti puhul on huvitav täpsus, millega ta on tabanud loo olemust, samuti kokkukõla tänapäevaga. Meisterlik, millised käike ja pöördeid on ta osanud näidendisse tuua.

Lavastaja peab enne lavastama asumist endalt küsima, miks on seda lavastust just siin ja praegu tarvis. Kuidas olid selles valguses lood „Nukumajaga“?

Statistika kinnitab, et 39% naistest ja 32% meestest on koduses keskkonnas kogenud vaimset vägivalda. Lugesin hiljuti uuringut³, milles selgitatakse välja just kodus toime pandava vaimse vägivallaga seotud probleeme. Oma peidetuse tõttu räägitakse sellest liiga vähe. Ka „Kurjuse“ puhul tekkis enne esietendust jutuajamistel tihti küsimus, et meie heaoluühiskonnas on ju kõik hästi, kas need on üldse teemad, millest tasub rääkida. Vaimne vägivald jääb enamasti koduseinte vahele, mistõttu need, kellel pole sellist muret, seda ei märka, ning kellel on, neil on keeruline oma murest märku anda. Sageli kipub see olema olukord, kui õnnetus ei hüüa tulles. Inimene, kes teisega vaimselt vägivallatseb, on tihtipeale väga kena ja hurmav, isegi sellele paarile väga lähedased inimesed ei pruugi märgata tema tegusid, ei näe neid. Vaimne vägivald on peidus, mistõttu ühiskond peaks sellega rohkem tegelema.

Kas äsja räägitu põhjal aiman õigesti, et lavastuse tegevus on toodud tänapäeva?

Ja, mängime tänapäevas, me ei ole Ibseni ajas. Kuigi me ei rõhuta seda tänapäeva eriti tugevalt. Ka on Ibseni teksti nüüdisajastatud.

Kas see, et „Nukumaja“ jõuab nädalase vahega kahes Eesti teatris lavale⁴, pakkudes nõnda palju võrdlus­võimalusi, oli teatritel kooskõlastatud või puhas juhus ja saatuse vingerpuss?

Ei, ma ei ole Hendrik Toomperega sellest sõnagi vahetanud, seega puhas juhus. Aga võib-olla see, et kahe lavastaja teekond jõudis samal ajal „Nukumajani“, on märk, et mingid teemad on õhus. Kindlasti teeb Toompere seda lugu hoopis teistmoodi, selline kontrast ongi väga põnev.

Kui tähtsal kohal asetseb Ibsen sinu kujuteldaval raamaturiiulil?

Ma ei ole sedasorti lavastaja, kes ütleks, et just need ja need klassikud on mulle põhilised. Kui vaadata minu tehtud lavastuste nimekirja, siis paistab sealt välja, et pigem lähtun materjale valides mulle parajasti huvi pakkuvatest teemadest, mitte niivõrd autoritest. Valin teema välja ja hakkan sellest lähtudes edasi liikuma.

Dokumentaallavastustega on olnud samamoodi. Kevadel esietendunud „Lillemüüjatel hakkas külm“⁵ puhul jõudsin esiti tõdemuseni, et Pärnu lillemüüjatest on tarvis teha lavastus, ja kuivõrd selle teemaga polnud keegi varem tegelenud ega sellest näidendit kirjutanud, siis tuli see endal koos Ott Kiluskiga ette võtta ning seejärel teha dokumentaallavastus. Nii et pigem sedapidi.

Mati Unt tegi ligi kolmkümmend aastat tagasi lavastuses „Nukumaja ehk Norbert“⁶ Norast Norberti. Kui tähtis on sinu „Nukumajas“ see, et vaimse vägivalla all kannataja on just naine?

Vaimse vägivalla dünaamika jääb lõppkokkuvõttes samaks, et kuidas seda tehakse ja millised on nõksud. Nii et otseselt pole sool tähtsust. Erinevus võib sisse tulla ehk vaid mehe ja naise jõu­vahekorrast – naise hirm füüsilise jõu ees, isegi kui lööki ei tule, on ehk suurem. Aga muidu on küsimus ikka üldisem, kuidas inimesed oma lähisuhteid korraldavad. Mis on neile normaalne ja mis mitte.

Normaalsus on selle teema puhul üldse oluline mõiste. Kodune elu on isiklik ja intiimne, tihti on juba lapsepõlves kujunenud arusaam, kuidas elu käib, mis on normaalne. Väljast kõrvutades näeme, et kui ühele on normaalsus kodu, kus teise inimese puudutus on hell ja pehme, siis teine elab teadmises, et on tavapärane, kui õhtusöögilauas kõrvakiil antakse. Normaalsust on erisugust. Seetõttu ei oska inimene alati ka abi otsida – see ongi talle tavapärane elu, nii nagu alati on olnud.

Nende teemade käsitlemine teatris loodetavasti aitab inimestel kõike seda mõtestada ja ka iseendas selgusele jõuda. Kui neid küsimusi ei tõstatata, siis on nii nagu on ja midagi ei muutu.

Kuidas oled kümne Endla teatris töötatud aasta jooksul Pärnuga kohanenud ja kuidas on Pärnu publik kohanenud sinuga? Milline teatrilinn on Pärnu?

Pärnu on natuke salapärane teatrilinn. Siia tulles ei tundnud ma tõesti mitte kedagi. Siiani mulle tundub, et pärnakad on teatri suhtes pisut ära­ootavad ja pelglikud. Ent seda põnevam on olnud näiteks dokumentaallavastustega „Lillemüüjatel hakkas külm“ ja „25 °C ja päike“⁷ katsetada ja katsuda seda suhtumist muuta. Ingomar Vihmari lavastused on minu meelest toiminud samamoodi. Asjaolu, et ma pole Pärnust pärit, annab vahest kõrvalpilgu, laseb märgata seda, millega pärnakad ise on harjunud ega pane enam tähele.

Pärnu linna ülesehitus on samuti küllalt kummaline: väike linn, aga suurel maa-alal laiali. Võib-olla ka sealt tuleb see mõnetine eemalehoidmine. Ent keskkonnana on Pärnu väga huvitav koht.

On sul Endla teatrimajas mõni lemmikkoht?

Kui näitlejatel on oma garderoob, siis mul on oma tuba. Või pigem toake. Seal on selline hingetõmbekoht. Aga väga mõnus ja käivitav on proovide käigus olla ka teatrisaalis, eriti siis, kui valgus- ja lavakujundus hakkavad juba paika saama.

Nooremapoolsed näitlejad-lavastajad kipuvad hakkama vabakutseliseks ega hoia teatris kahekümne küünega palgalisest töökohast kinni, sest nõnda on rohkem vabadust. Oled sa mõlgutanud samasuguseid mõtteid?

Veidral kombel ei tunne ma ennast nooremapoolse inimesena ega käitu ka vastavalt sellele. Mitte kunagi pole ma igatsenud olla igavesti 20aastane, pigem on tore iga minu praegused 33 eluaastat ning ka 40aastaselt on kindlasti elu huvitav. Ma ei ole vist tõesti see inimene, kes tahaks noorusetuhinas minna ja kõik maha lammutada.

Samade inimestega järjest sügavamale minemises on oma ilu ja vabadus. Seda ehk tihti alahinnatakse. Palju räägitakse vabakutselisuse headest külgedest – äkki kunagi tuleb mulgi tuhin seda avastada –, aga praegu ei tunne puudust. Ma olen vist rohkem süveneja. Pigem meeldib sama asja juures leida sada huvitavat aspekti kui järjest ühe uue asja juurest teise juurde tormata.

Oskad sa kirjeldada oma lavastajakäekirja?

Nagu juba jutuks oli, algab mul lavastamine teema valikust: proovin leida teema, mis oleks mulle praeguses ajas tähtis ja sütitav. Samuti võiks eesootav töö olla vormilt huvitav ja panna proovile. Olen oma meeskonnaga teinud tehniliselt hästi keerulisi lavastusi – mitte et see keerukus oleks omaette eesmärk, aga see võiks olla üks tagant tõukav komponent. Ei taha, et tulemus oleks koltunud ja museaalne.

Oled sa lavastaja, kellele tuleb lavastus kergelt ja kiiresti kätte või pigem vaevleja ja kahtleja?

Vist mõlemat. Ma ei ole tegelikult üldse julge inimene. Aga kui leian tähtsa teema ja tunnen, et seda on vaja teha, siis see annab ka julguse. Kui see julgus on olemas, ei ole enam midagi kahelda. Enda sees ma muidugi kõhklen ja kahtlen, aga oma headelt partneritelt – kunstnikult, dramaturgilt, valguskunstnikult, helikujundajalt jt – otsin ma mingil hetkel peegeldust, kuidas nemad seda kõike kõrvalt näevad ja kuidas see läheb kokku minu pildiga. See teeb lavastaja töö lihtsamaks. Olen püüdnud tekitada proovides õhkkonna, et sinna oleks hea tulla ja seal hea olla. Proov ei pea olema tehtud hirmuvärina saatel ja näitlejaid ei pea seal painama pidev pinge. Pigem olgu vastupidi.

Ühe osa sinu lavastajateest moodustavad dokumentaalsel ainesel valminud lavastused: „45 339 km² raba“⁸, „Issanda loomaaed“⁹, „25 °C ja päike“ ning „Lillemüüjatel hakkas külm“. Kuivõrd erineb dokumentaallavastuste tegemine nendest, mis põhinevad juba valmis näidendil, kus näitekirjanik on kõik välja mõelnud?

Kõigepealt on see erinevus, et kui mul on lavastajana näidend ees, siis on tekst varakult juba olemas ja on näha, mis on asja mõte ja kuhu kanti hakkab lavastus tüürima. Dokumentaalsel ainesel põhineva lavastuse puhul on üksnes teema, aga enne materjali kogumiseks tehtavate intervjuude lindilt mahakirjutamist ei tea, millises suunas liikuma hakkame. Ammugi ei tea, milline tuleb tekst, mille kogutud materjalist kokku kirjutame, ja mis seal avaldub. Protsess on hoopis teistsugune. Ma ei saa varakult otsustada, et see lavastus räägib sellest või tollest, sest suur osa tekstist valmib ja saab viimistluse lavastusprotsessi käigus. Lühikese ajaga tuleb teha kiireid ja sageli murrangulisi otsuseid, kõik on hüplik, koostöö dramaturgiga hoopis teistsugune kui valmis näidendi korral.

Dokumentaallavastuste tegemine on hästi tempokas, ent ma olen sealt õppinud ka teadlikku aeglustamist. Dokumentaallavastuste tarvis olen palju salvestatud intervjuusid maha kirjutanud, mis on aeglane ja vaevarikas, kuid väga vajalik tegevus: lähed intervjueeritava mõttemaailma sisse, mõtiskled, miks ta siin just neid sõnu kasutab, paned tähele, millised on tema parasiit­sõnad, kus ta mõte hüppab või ta naerab imelikult. Kõik see annab väärtuslikku lisa­informatsiooni, mida on niisama teksti sirvides või kiirelt kuulates võimatu saada. Olen vahel seda meetodit kasutanud ka valmis näidendite puhul: kirjutan need läbi, et aeglustada oma lugemist.

Dokumentaalnäidendite võlu seisneb ka selles, et seal on tegelasteks inimesed meie ümbert, mitte keegi John ja Jane Iirimaalt, kellega juhtunud loo on näitekirjanik otsast lõpuni välja mõelnud.

Kas asjaolu, et dokumentaallavastuste algmaterjal põhineb inimeste lugudel ja need inimesed istuvad vahel ka teatrisaalis, kuidagi kammitseb lavastajat? Kas see paneb talle suurema vastutuse?

Jah, muidugi on dokumentaallavastuse tegemine alati väga vastutusrikas. Tahad ju ikka teha seda usus, et tegelaste prototüübid saavad pärast öelda: jah, seal oli tõesti midagi meie elust. Dokumentaalteater on ka õpetanud mind hindama repliiki, väärtustama seda, kuidas inimene midagi ütleb. Inimeste juttu on võimatu välja mõelda, nende jutt on nii elus. Mulle meeldib dokumentaallavastuste puhul, kuidas oma kõnepruugiga karakter saab seal välja paista ja särada, sest tal on selleks ruumi. Võluv, kui keegi esitab pika monoloogi tulbikasvatusest, sest see on tema elus väga tähtis. Võiks ju öelda, et Ibsen nii ei kirjutaks, aga tegelikult on ka „Nukumaja“ kirjutatud Ibseni sõbra Laura Kieleri elusündmuste põhjal. Nii et ka see on mõnevõrra dokumentaalne.

Milline sinu senistest lavastustest on sulle kõige olulisem? Mis on olnud suurim õnnestumine?

Ma vist ei oska neid kõrvutada. Muidugi saab öelda, et mingid tööd on pälvinud tunnustuse ja mingid on meeldinud publikule, aga ise liigun lavastajana ju kogu aeg edasi, aina pusin ennast sügavamale. Kogu aeg on nii, et see töö, mida parajasti teen, mis ees ootab, on ka kõige tähtsam.

Kas mõni Eesti teatri praegune suundumus teeb sulle eriti rõõmu?

Rõõmustab, et dokumentaalteatrit on hakatud rohkem avastama ja lavastama. Võtame või Eesti Draamateatri suvise „Rahamaa“¹⁰, mis oli sisuliselt ju dokumentaallavastus. Enamasti tehakse dokumentaalteatrit väikestel lavadel, aga „Rahamaas“ oli mastaapi ja laia joont, see nägi visuaalselt lahe välja, oli nutikalt lavastatud ning Mehis Pihlal väga hästi kirjutatud – tõesti äge.

Tore, et enam ei kardeta dokumentaalteatriga katsetada. Pikka aega oli nii, et see, mida Merle Karusoo teerajajana tegi, oli nii võimas, et keegi ei julgenud sinna kõrvale enam midagi teha. Nüüd ollakse neist kammitsatest vabanenud, õpitud nägema selle meetodi võlu. Dokumentaalteater on ju hästi lai ja liigirikas. Üldse on teatri paljusust, erilaadseid otsinguid tore vaadata.

1 Esietendus 2. XI 2024 Endla teatri Küünis. Autor Henrik Ibsen, lavastaja Laura Jaanhold, kunstnik Illimar Vihmar, koreograaf Rauno Zubko, valguskunstnik Karmen Tellisaar, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, videokunstnik Mikk-Mait Kivi. Mängivad Märt Avandi, Liis Karpov, Karl-Andreas Kalmet, Karin Tammaru, Meelis Rämmeld, Lii Tedre ja Maarit Juhkamsoo.

2 Esietendus 29. XI 2023 Endla teatri suures saalis. Autor Jan Guillou, dramatiseerija Anne-Ly Sova, lavastaja Laura Jaanhold, kunstnik Illimar Vihmar, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, videokujundaja Mikk-Mait Kivi, valguskujundaja ja videooperaator Ivar Piterskihh. Mängivad Nils Mattias Steinberg, Karl-Andreas Kalmet, Carita Vaikjärv ja Janek Joost.

3 Seni suurim ja terviklikum suhteuuring paljastab: Eesti inimene kogeb enim vägivalda just paarisuhtes. – Eesti Statistika 11. X 2023.

4 Lisaks Endla teatri „Nukumajale“ esietendus see 26. septembril ka Vanemuises, lavastaja Hendrik Toompere sen.

5 Esietendus 13. IV 2024 Endla teatri Küünis. Autorid Ott Kilusk ja Laura Jaanhold, lavastaja Laura Jaanhold, kunstnik Illimar Vihmar, muusika autor Feliks Kütt, valguskujundaja Ivar Piterskihh. Mängivad Ireen Kennik, Kadri Rämmeld, Karin Tammaru ja Tambet Seling.

6 Esietendus 29. I 1995 Eesti Draamateatris. Autor Henrik Ibsen, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Mati Unt, kostüümikunstnik Ivo Uukkivi, valguskunstnik Kristjan Enno. Mängisid Viire Valdma, Andrus Vaarik, Maria Avdjuško, Ivo Uukkivi ja Kristel Leesmend.

7 Esietendus 5. IV 2023. Lavastaja Laura Jaanhold, lavastusdramaturg Paul Piik, kunstnik Illimar Vihmar, muusikaline kujundaja Taavi-Peeter Liiv, videokujundaja Mikk-Mait Kivi, valguskunstnik Ivar Piterskihh. Mängivad Liis Karpov, Kadri Rämmeld, Tambet Seling ja Sander Rebane.

8 Esietendus 21. XI 2015 Endla teatri Küünis. Autor Andra Teede, autor ja lavastaja Laura Mets, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, videokunstnik Terina Tikka. Mängisid Kadri Adamson, Ireen Kennik, Meelis Rämmeld ja Tambet Seling.

9 Esietendus 2. IV 2022 Endla teatri Küünis. Lavastaja Laura Jaanhold, lavastusdramaturg Anne-Ly Sova, kunstnik Illimar Vihmar, muusikaline kujundaja Taavi-Peeter Liiv, valguskunstnik Kristen-Kalev Lina. Mängisid Fatme Helge Leevald, Kadri Rämmeld, Liis Karpov, Ago Anderson ja Nils Mattias Steinberg.

10 Esietendus 6. VI 2024 Tartu kammivabriku tehasehoones. Autor Mehis Pihla, lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Priidu Adlas, helilooja Maria Faust, helikujundaja Lauri Kaldoja, videorežissöör Ove Musting, peaoperaator Ivar Taim, operaator Péter Kollányi, koreograaf Eve Mutso. Mängisid Tõnis Niinemets, Viire Valdma, Gert Raudsep, Markus Luik, Karmo Nigula, Inga Salurand, Nikolai Bentsler, Märten Metsaviir, Taavi Teplenkov, Christopher Rajaveer, Hanna Jaanovits, Helena Lotman, Kersti Heinloo, Raimo Pass jt.