Unenäoliselt plastilised iirlased

Linna pole iiri näidendites asja, elu kvintessents destilleerub ikka talus, milles kui veepiisas suurt maailma näidata.

ANDRUS KARNAU

Endla teatri „Mullingari kandis“, autor John Patrick Shanley, tõlkija Martin Algus, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Ivar Piterskihh, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Jaan Rekkor, Karin Tammaru, Sten Karpov ja Carmen Mikiver. Esietendus 14. X Küünis.

Madis Kalmeti lavastatud ameerika-iiri kirjaniku John Patrick Shanley näidend „Mullingari kandis“ on olemuselt koomiline armastuslugu, mida oleks õige lihtne mängida nii, et sellest saaks lääge ja klišeedest küllastunud küladraama. Õnnestumiseks tuleb leida õige viis, kuidas lavastada ja mängida. Võite vastu vaielda ja väita, et ma pole millestki aru saanud, aga kirjutan ikka: minu meelest on Endla teatris hakkama saadud just sellisel kombel, et lavastus pole mage ega kulunud kujunditest tiine, otse vastu­pidi. Sealne „Mullingari kandis“ on lõbus ja üllatav.

Shanley näidendi tegevus toimub, nagu pealkirigi ütleb, Iirimaal. Mullingaris elas viimati ligi 23 000 inimest. Aga linna pole iiri näidendites asja, elu kvintessents destilleerub ikka talus, milles kui veepiisas suurt maailma näidata. Kokkuvõtvalt: kaks naabertalu, mille vahel väike vimm, ning loosse on põimitud ka suur armastus. Surm külastab neid, isegi mitu korda. Kõiges selles ei ole ega tohiks olla midagi üllatavat. Pint tumedat õlut loomulikult ka, seda ei saa joomata jätta, ikkagi Iirimaa.

Kalmet armastab näitemänge meestest, kellel on raskusi mehe rolliga hakkama saada. Ilmselt tunneb ta lavastajana sealt iseennast killukesena ära, nagu minagi kriitikuna märkan esimesena laval tükikest enesesarnast. Kalmeti viimaste lavastuste „Audients“ (R.A.A.A.M, 2022) ning „Karateka ja salasamurai“ (R.A.A.A.M, 2023) mehed on just sellised, kellel on iseendaga, oma kohaga ühiskonna ootustes raske toime tulla. Sellised näitemängud ei räägi kindlapiirilistest kangelastest nagu Macbeth või kuningas Lear, vaid üsna igapäevastest meestest. Selliste meeste vastu on Kalmetil nõrkus.

Kuna lavastajale ja ka näidendite autoritele on need ebamäärased suure saatuseta mehed ilmselgelt sümpaatsed, siis on nad ka vaatajale huvitavad. Nad on kohe kuidagi sellised, et tahaks neist rohkem teada ning neile pöialt hoida ja kaasa elada. Et kuidas teil küll läheb? Kas saite lõpuks hakkama? Kui meenutan neid näidendeid, siis mõned mehed saavad ja mõned ei saanudki. Mullingari loo peategelane Anthony Reilly (Sten Karpov) saab omadega mäele pärast piinlemist ja rähklemist. See on õnneliku lõpuga lugu.

Aga nagu öeldud, oht kukkuda klišeede libedasse kiletorru on ohtlikult suur. Kui näitlejail ei oleks olnud nii suurt enesekindlust, et olla põrgulikult täpselt kohal, aga seejuures näidata publikule, et pole seda mitte, vaid on justkui kusagil mujal, siis oleks näidend kolinal läbi kukkunud. Vajunud kuhugi õhetav-õhkavasse roosasse või, kui soovite, rohelisse mulli ning mõjunud kokkuvõttes igavalt nagu surm.

Tennessee Williams kirjutab „Klaasist loomaaia“ lavastamisjuhendis, et tema eesmärk on luua plastilist teatrit. Ta võrdleb traditsioonilist realistlikku näidendit akadeemilise maastikumaaliga, tema meelest on fotograafilise sarnasuse otsimine ammendunud ja ees ootab uus plastiline teater, mis inim­kogemuse tõlgendamisel jõuab tõelisusele lähemale kui realistlik.

„Klaasist loomaaed“ on ju peaaegu igivana, 89 aastat esietendusest. „Mullingari“ ilmavalguse ette tulemisest möödub tuleva aasta jaanuaris kümme aastat. Võimalik, et see paralleel on vägivaldne, aga paralleelid tekivadki vaataja kogemustest. Ent Tennessee Williamsi eesmärk hägustada reaalsust ja jõuda sellega sügavamale inimolemusse sobib oivaliselt ka Kalmeti lavastajatöö kirjelduseks.

Millegipärast arvan, et kui Kalmet oleks püüdnud realistlikku külaarmastuslugu teha kusagil mujal kui Endla teatris, poleks see niimoodi õnnestunud. Kui olete näinud Ingomar Vihmari „Kolme õde“ Endlas, siis teate neid pateetikata, emotsioonideta, tundepuhanguteta, justkui karakterit loomata sündivaid rolle. „Kolmes ões“ nihestatuse puudutus minuni ei jõudnud, ilmselt ootasin liiga palju traditsioonilist lähenemist, aga „Mullingaris“ tuli see pärale, mõjus võluvalt. Ilmselt põhjuseks ka see, et ega ma oodanud midagi.

Minu meelest ongi eriti äge, kui laval justkui midagi ei toimu. Räägitakse vähe, juhtub veel vähem, kusagil lauselõppudes heliseb igatsus kättesaamatu järele. Nii need lood veerevad, keegi sureb, keegi joob pindi õlut või kruusi kohvi. Juhtuda saab ja võibki vaid selles viisis, kuidas näitlejad mängivad, kuidas lava on kujundatud – ühesõnaga, kuidas näidend on lavastatud.

Karin Tammaru mängitud eba­loomulikult rahuliku tooniga armastaja Rosemary Muldoon, justkui häbeneb iseennast, ning tema partneri Sten Karpovi samasugune, pealtnäha peaaegu ükskõikne ja eriliste tunneteta tegelaskuju lükkavad näitemängu aga rööpmeile, mis muudavad selle millekski enamaks kui üheks tavaliseks ameerika-iiri näitemänguks.

Kui sellele liita Kristiina Põllu rõhutatult realistlik lavakujundus, siis ring sulgub ja „Mullingar“ hakkab elama oma lavaelu. Minu absoluutne lemmik oli vihmuti, mis vajalikes kohtades hakkas piserdama imepeent vihma. Kui romantiline! (Igaks juhuks olgu öeldud: see oli iroonia.) Ja siis vihmasaju lõppedes veetorust kukkuvate veetilkade täiesti ebaromantilised potsatused.

Ja kaabu Aoife Muldooni (Carmen Mikiver) peas. Kaabu ja vihmavari ning lohutu iiri naine, kes seisab silmitsi surma ja rumala naabriga. Kõige kroon Tony Reilly (Jaan Rekkor), oranžides sokkides surev mees, kelle suurim mure on, et pojast pole ikka seda õiget meest saanud. Milline see õige peaks olema, ega seda ta täpselt tea, aga tal kulub terve elu, et alles surivoodil mõista, et see õige on kogu aeg tema poeg olnudki.

Oh, juba läkski mu ümberjutustus odavaks komöödiaks. Päris nii ma seda ei mõelnud, aga midagi pole parata, „Mullingari kandi“ unenäolist plastilist realismi pole lihtne kirjalikult korrata. Seejuures võib see olla ka eksitus, kuidas laval nähtust aru sain, aga paraku midagi muud ühel inimesel võtta pole, kui ainult isiklik tunne, arusaam ja seosed.