Vanaisa ja torm 

KAAREL TARAND, väikemetsnik 

Kaarel Tarand

Piia Ruber

Kõvas tormis vastutuult seistes võib end tuule suunas kaldu lasta, peaaegu planeerida ja end linnuna tunda, kujutluses puulatva tõusta või drooni kombel metsa kohal lennelda. Metsaomanik saab kehalise kogemuse alles siis, kui tuul on vaibunud. Tormi tagajärg on murdunud oks või puu. Halvemal juhul laastab maru tukakaupa, muutes läbimatuks teed ja sünnitades esialgu läbimatuid häile. 

Päästeamet õpetab – ja õigesti –, et igaüks peab loodusjõu ootamatute vägivallasööstude vastu valmistuma, varuma toitu ja energiat, makarone ja generaatoreid, joogivett ja meelekindlust. Aga kuidas saaks tekitada inimkeha sisse varu vaba valge aja ja toore jõu kujul, mis oleks võtta metsatööks pärast tormi? Üks puu – lapsemäng. Kümme puud – teed ja nutad. Või ei nutagi, saed lihtsalt järgmiseks kevadsuveks lapselaste saunapuude lõhkumisnormi varakult ette valmis. 

Aga kümned või sajad puud on üle ühe mehe jõu ka täiusliku tehnilise varustatuse puhul. Ja tööks vaba aega oleks piisavalt vaid pensionipõlve pidajal. Läinud nädala torm looderannikul just selle seisu ette hulga metsaomanikke pani. Suurte teede ääres langenud ja juba tükeldatud puud, mis möödasõitjatele silma jäävad, on näpuotsatäis kogukahjust. Muidugi jäi seekordne sügistuul veel kaugelt alla 1967. aasta augustitormile, mis tegi kilomeetrite kaupa lageraiet. Aga nüüd ei ole ka kuskilt võtta võõrtööjõudu, nagu toona. 

Ühesõnaga, pääsu pole. Saag käima ja hakkad pihta. Maadled vähemalt tonniste tüvedega, jõusaalil jääb raha saamata, lihaseid-konte valutad täitsa tasuta. Kõige rohkem siiski südant. Kuid nemad, kes mulle inimtekkelisse kliimamuutusse püsipanustajatena tormi ja töö kaela toonud, ei näe ega kuule mu lihase- ja hingevalu.