Kui surnud, siis surnud

Kultuurkapitali venekeelse autori kirjandusauhinda tulnuks juba ammu reformida, samuti enamikku siinseid vene kultuuri ja haridusega seotud institutsioone. Teeb rõõmu, et asi on käsile võetud.

MIHHAIL TRUNIN

Alustan sealt, kus lõpetasin 2023. aasta märtsis: „Venekeelne kirjandus Eestis – see on väike ring inimesi ja väike valik tekste. Tundub aga, et isegi kultuurimaastiku väiksedki alad vajavad aeg-ajalt tõsist ümberkorraldamist. Kas ei ole aeg see ette võtta?“.¹ Aeg jõudiski kätte ja reform tehti ära: minu Tallinna ülikooli kolleeg professor Piret Viires, kes on tänavu Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esiisik, on selgitanud paari kuu eest intervjuus Sirbile, milliseid muudatusi on tehtud kirjanduspreemiate määramise korras. Muu hulgas on venekeelse autori kirjandusauhinnast saanud Eesti võõrkeelse kirjanduse auhind ning seda ei anta enam välja igal aastal, vaid kord kahe aasta jooksul.²

Seesugune otsus tulnuks teha juba ammu, sest on võimatu mitte märgata, et viimastel aastatel on venekeelsete autorite niigi väike ring veelgi ahenenud. Mainin kas või seda, et tänavu õnnestus tavalise kuue kandidaadi asemel kokku saada vaid neli. Selle preemiaga on seotud ka muud probleemid, millest olen rääkinud ka varem, kuid mille siinkohal käsitlemise põhjuseks sai Kalle Käsperi hiljutine artikkel „Hüvasti, vene autori preemia!“³. Autor mitte ainult ei heida kultuurkapitalile ette reformide alusetust, vaid süüdistab seda ka poliitilises angažeerituses: „Niisiis tuleb teha järeldus, et venekeelse autori preemiat kitkuti muu hulgas põhjustel, mida võib nimetada poliitilisteks: Venemaa on meie vaenlane, järelikult on meie vaenlane ka vene kultuur“.

Käsperi artikkel koosneb moonutustest ja insinuatsioonidest. Ülal tsiteeritud passaaž on vaid täpp i peal. Proovin selle sasipuntra lahti harutada, keskendudes oma analüüsis küll ainult ilukirjandusele. Käsperi pahameelepuhangus leidub ka etteheide, et auhinna uus formaat sulgeb ukse vene keeles ilmunud mälestuste ja kirjandusteaduslike uurimuste autorite ning ka entusiastide ees, kuigi nood on pühendanud oma elu kirjandusele näiteks ajakirju välja andes või festivale korraldades. Olen alati olnud seisukohal, et kultuurkapitali kirjanduspreemia peaks antama siiski just ilukirjanduslike teoste eest. Eestis vene keeles kirjutavate uurijate, memuaristide ja kultuurikorraldajate kaasamine nominentide hulka on minu hinnangul alati olnud ilmne sümptom, et venekeelsete autorite ring on siin tegelikult kitsas.

Statistikat

Käsperi artikli esimene tees puudutab ühtede ja samade nimede kordumise sagedust kandidaatide hulgas. Autor on seisukohal, et „„ühed ja needsamad nimed“ on tegelikult üks nimi – Andrei Ivanov. Kõigi teiste [venekeelsete autorite] sagedus pole kaugeltki nii suur“.

Kas see ikka on nii? Otsustasin uuesti üle vaadata venekeelse autori kirjandusauhinna kandidaatide viimase viie aasta (2019–2024) nimekirjad ning võrrelda neid eestikeelse proosa ja luule auhinna kandidaatide nimekirjadega.⁴ Mu statistika ei hõlma kõiki kategooriaid, sest valisin proosa ja luule kui kõige põhilisemad ja esinduslikumad, kuid isegi nende põhjal saab palju järeldada. (Eraldi auhind on esseistikale, näitekirjandusele jm.)

Viie aasta jooksul olid proosa kategoorias kaks korda nomineeritud Mudlum (2020. ja 2021. aastal), Meelis Friedenthal (2021, 2024) ning Piret Raud (2021, 2023). Kõik ülejäänud autorid olid proosa kategoorias nomineeritud viie aasta jooksul vaid korra. Kolmest mainitud autorist on saanud sama auhinna kaks korda vaid Mudlum – ja tegi sellega ajalugu, sest kunagi varem ei ole ühtki eesti autorit pärjatud sama auhinnaga kaks korda järjest. Ka hiljem ei ole seda juhtunud. Friedenthal ja Raud on saanud proosaauhinna ühe korra.

Luule kategoorias on pälvinud kolm nominatsiooni Hasso Krull (2019, 2021, 2022), kaks nominatsiooni Kristjan Haljak (2019, 2021), Kruusa Kalju (2019, 2024), Jüri Kolk (2022, 2024) ning Piret Põldver (2021, 2024). Loetletud autoritest sai mainitud kategoorias ühe preemia Krull ja ühe Kolk. Teised ei ole vaatamata korduvale nomineerimisele siiani luulepreemiat saanud. Hasso Krulli puhul saab esile tuua ka nominatsiooni esseistika kategoorias, kuid auhinda talle seal ei määratud.

Lisaks leidub kolm kirjanikku, kelle teosed on olnud viie aasta jooksul nomineeritud nii proosa kui ka luule kategoorias, ent kummaski vaid üks kord: Jürgen Rooste (2019, 2023), Carolina Pihelgas (2023, 2020) ning Peeter Sauter (2022, 2021). Rooste ja Pihelgas said kumbki auhinna luule kategoorias, Sauter sel perioodil auhinda ei saanud. Ja lõpuks: Igor Kotjuh oli ühel korral vene keeles kirjutavate autorite preemia nominentide loetelus (sai selle 2021. aastal) ja teisel korral luule kategoorias (2024). Samamoodi on Jaan Kaplinski olnud nii vene keeles kirjutavate autorite auhinna puhul (2019) kui ka parima eestikeelse proosateose autorina kaalumisel (2021), kuid jäi mõlemal korral auhinnata.

Peaaegu kõik loetletud autorid on tänapäeva eesti kirjanduse absoluutne tipp. Nende teoste harva korduv nomineerimine ja veel harvem korduv laureaadistaatus ei ärata küsimusi auhinna õiguspärasuses.

Mis toimus samal ajal venekeelses sektoris? Ei ole liialdus öelda, et seal ei ole korduv nomineerimine kaugeltki erand, mis kinnitab nomineeritud literaadi kõrget staatust kultuurimaastikul või tema loodud teose väljapaistvat kvaliteeti, vaid reegel. Andrei Ivanov oli oma teosega nomineeritud aastail 2019–2024 neli korda ja preemia kõigil neljal aastal ta ka sai (kolm tükki viimasel kolmel aastal järjest). Jelena Skulskaja oli nominentide hulgas kolm korda (üks preemia), Larissa Joonas samuti kolm korda (üks preemia). Sel ajavahemikul ei saanud preemiat, kuid olid korduvalt nomineeritud Nadežda Katajeva-Valk (kahel korral) ja Ilja Prozorov (kolmel korral). Teisisõnu hõlmavad igal aastal ühed ja needsamad nimed nominentide loetelust ligikaudu poole.

Üldiselt ei ole siin midagi imestada: aasta jooksul ilmub sadu eestikeelseid kirjandusteoseid, Eestis elavate autorite venekeelseid raamatuid aga üksikuid. Oma 2018. aasta žüriikogemuse varal võin öelda, et peamine mure oli saada kokku küllalt esinduslik nimekiri, kus oleks kas või mõnigi uus nimi ning puuduksid grafomaanid ja diletandid.

Iga raamatut ei pea auhindama

Siin jõuan Käsperi teise argumendi juurde. Autor väidab, et lisaks juba preemia saanutele on Eestis küllalt loomeinimesi, eriti neid, kes kirjutavad luuletusi vene keeles. Käsper loetleb talle tuntud venekeelseid poeete, kelle hulgast tõstab esile kaks: juba ammuilma, kuigi vaid aeg-ajalt oma loomingut avaldava Dmitri Krasnovi ja Nikita Afanasjevi, lisades, et viimane „on veel noor, tema esimene luulekogu ilmus tänavu, ja küllap lootis autor vaikselt, et see ka žürii tähelepanu äratab – kuid nägi vaid trääsa“.

Näib, et Käsper rääkis ennast siin sisse: Eestis piisab vene keeles kirjutava autori puhul kirjanduspreemia nominentide hulka jõudmiseks lihtsalt raamatu avaldamisest ning see, millise kvaliteediga tekste see sisaldab, pole tähtis. Sel juhul aga diskrediteerib preemia kui niisuguse institutsiooni. Seisneb ju literaatide premeerimine žürii eksperthinnangus nende loomingule, aga lõppeesmärk on ehitada ausas konkurentsis üles kirjandushierarhia: tähtis pole asjaolu, et keegi on kirjutanud raamatu ja selle välja andnud, vaid see, missuguse kvaliteediga tekstid lugeja sealt leiab. Seepärast on Afanasjevi-suguste autorite isegi hüpoteetiline nomineerimine kirjandusväljale kahjulik: debüütraamat on harva nii õnnestunud, et selle peab otsekohe aasta kuue parima hulka arvama. Käsper väidab, et Afanasjevil „on mitu luuletust, mida võivad kadestada ka auhinnatud luuletajad“. Mina niisuguseid ta raamatust pealkirjaga „Läbu ja kaabaklus“ („Кавардак и хамство“) ei leidnud. See-eest on seal rohkesti poeetilisi klišeid, halvasti varjatud algajalikkust ja muid banaalsusi. Asi ei ole aga mainitud juhul selles, kas üks või teine autor oskab kirjutada või ei oska. Isegi mitte selles, kas tal on täiustumis­potentsiaali.

Kui jutt läheb auhindadele kui ühele kirjanduse organiseerimise meetodile, kerkib päevakorda nende institutsionaalse kaalukuse küsimus. Ja seejuures ei ole tähtis mitte niivõrd auhinna saamine, kuivõrd nominatsioon: autori ja tema teose tunnustamine aasta mitme parima hulgas annab stiimuli kirjandusliku karjääri arendamiseks ning orientiiri mõistmaks, millises seisukorras on kirjandusmaastik. Seepärast on loomulik, et enamiku autorite puhul jõuab mõni teos nominatsioonini aastatepikkuse aktiivse loometöö tulemusena. Kui vahel ilmubki keegi, kes murrab end kultuurkapitali lühikesse nimekirja debüütraamatuga, on tegu harukordse juhtumiga. Asjaolu, et tänavu oli selliseid luule kategoorias koguni kaks, võib pidada hämmastavaks erandiks, mis ei kordu niipea: nimelt olid kandidaatide seas Maryliis Teinfeldt-Grins teosega „Kivi alla kükakille“ ja Mirjam Parve teosega „Varjukeha“ (seejuures olid nad juba enne raamatu väljaandmist avaldanud oma loomingut üsna märgatavalt perioodikas ning auhinda kumbki ei pälvinud).

Venekeelsete autoritega on asi olnud alati teisiti. Kui preemiaga oleks jätkatud muutmata kujul, siis mida oleks see andnud Nikita Afanasjevile või millisele tahes literaadile, kes ei ole veel õppinud kirjutama klišeede ja kohmakate tarinditeta? Näilise enesekindluse, et ta on juba väljakujunenud poeet ja teeb kõike õigesti. Luuletuste kirjutamine ei ole kellelegi keelatud, kuid alusetu kiitus ja heakskiit (nomineerimine preemiale ongi ju üks professionaalse kiituse peamisi liike) võib algajale autorile ainult kahju teha.

Siinkohal ei saa jätta tähelepanuta Ilja Prozorovi, kes ei paku mulle huvi mitte loomeisiksusena, vaid sotsioloogiliselt. Seda enam et Käsper on pühendanud Prozorovile omaette lõigu, väites, et tema „jutustused ja novellid pole küll kõik võrdselt õnnestunud, kuid nende seas leidub tõelisi meistriteoseid“. Võtan paatost maha ja sõnastan pigem nii: Prozorovist kui nõrga raamatu „Põrguigavus“ („Тоска зеленая“)⁵ autorist on saanud literaat, kes avaldab aastas ühe või paar kvaliteetselt tõlgitud ja korralikult toimetatud lühikest teksti eestikeelsete väljaannete veergudel. (Prozorovi kirjutiste muutmisel avaldamiskõlbulikuks on teadmata eesti tõlkijate ja toimetajate panus. Kui koos eesti tõlkega ilmub kusagil ka venekeelne originaal, leian sealt jätkuvalt kohmakusi ja seosetusi, kuid pean tunnistama, et nende hulk on kahanenud.)

Võib näida, et Prozorovi kirjatükkidel ei ole kirjandusmaastiku seisukorrale mingit olulist mõju ja nende avaldamine ei kujuta endast probleemi, kui ei oleks üht asjaolu: viie aasta jooksul on Prozorov olnud kolm korda vene keeles kirjutava autori preemia nominent. Mõelgem järele: Eesti Kultuurkapitali auhinna nominatsioonide arvu poolest võrdsustati Ilja Prozorov aastail 2019–2024 Hasso Krulliga! See on nüüd küll süsteemirikke ilmselge sümptom: Krulli iga avalik esinemine, olgu suuliselt või kirjas, on vaata et alati sündmus, samal ajal kui Prozorovi puhul tunnistab isegi Käsper oma protežee loomingu ebaühtlust. Isegi mööda mängiv moosekant võib vahel võtta õige noodi, isegi ebakindla käega kunstnik on võimeline tõmbama õnnestunud joone, isegi oskamatu kirjanik suudab kirjutada mõned meeldejäävad fraasid ja laused. Ent kõrgetasemelise meisterlikkuse saavutamiseks ei ole vaja mitte juhuslikku pihtasaamist, vaid oma ala järjekindlat, mõtestatud valdamist, mistõttu on ka edusammud seaduspärasus. Kas tasub Prozorovi progressi eest kiita? Tasub muidugi. Aga milleks esitada teda alatasa auhinna kandidaadiks?

Kust tulevad uued Gogolid?

Võib aru saada, miks see nii on: venekeelsetel autoritel ei ole Eestis oma Värsket Rõhku algajate autorite toetamiseks. Kirjanike liidu noortesektsiooniga ei ole nad kuidagi seotud. Ka n-ö täiskasvanute kirjandusperioodikasse neid eriti ei oodata, muu hulgas raskesti ületatava keelebarjääri tõttu. Viimastel aastatel on olnud eduka venekeelse kirjaniku eeskujulik näide Andrei Ivanov, kes ilmus sõna otseses mõttes eikusagilt. Kirjandusloos on see juba ammune nn uue Gogoli kaasus. Kui Fjodor Dostojevski kirjutas oma esimese romaani „Vaesed inimesed“ ja näitas käsikirja potentsiaalsele kirjastajale Nikolai Nekrassovile, oli too niivõrd vaimustuses, et viis teksti oma kolleegile Vissarion Belinskile sõnadega: „Uus Gogol on sündinud!“ Belinski reageeris aga tagasihoidlikult ja skeptiliselt, vastates: „Uusi Gogoleid kerkib teil nagu seeni.“ (Käsikirja läbi lugenud, loobus Belinski skepsisest, aga see on juba omaette lugu.)

Suur osa Eesti venekeelsetest autoritest tahab, seda osaliselt isegi adumata, olla kui mitte uued Gogolid, siis vähemalt uued Ivanovid. Aga tegelik kirjanduse areng ei kulge ju nii. Ainukordsed anded on alati tükikaup. Enamasti peab iga autor enne oma raamatute avaldamist ja preemiate saamist käima läbi kas või mingisuguse tee, mis võib olla tegelikult okkaline rada. (Ivanov kirjutas sõna otseses mõttes aastaid sahtlisse. Oma teoseid hakkas ta avaldama alles siis, kui oli enne mitu pikka teksti hävitanud.) Näiteks Eesti viimase aja üks kõige edukamaid noori autoreid, muu hulgas Betti Alveri debüüdiauhinna laureaat Aliis Aalmann tunnistas pärast oma esimese luulekogu ilmumist: „„Verihaljas“ pole esimene luulekogu, mille ma kirjastada pakkusin, aga mul on hea meel, et esimesele ära öeldi, muidu poleks neid luuletusi, mis luulekogusse jõudsid. Ja kui kõik libedalt läheks, poleks mul ka nii palju kannustavat trotsi.“⁶

Samal ajal näib Käsper visalt arvavat, et iga tema mainitud venekeelne autor (valehäbita arvab Käsper nende autorite hulka ka iseenda) on unikaalne nähtus ja seepärast kirjanduspreemiat väärt.

Hoopis huvitavamad on need kirjanikud, keda Käsper peaaegu ei maini (preemia saanud autorite loetlemine ühes lõigus ei tule antud juhul arvesse). Nimelt on mitmed Eesti venekeelsed autorid leidnud juba ammu alternatiivse tee.

Ma pean silmas Igor Kotjuhit ja P. I. Filimonovit, keda Käsper oma ülevaates „Vene kirjandus Eestis 2019“ on nimetanud „kultuurkapitali regulaarseteks stipendiaatideks“⁷ ning veidi varem ilmunud romaanis „Ime“ (esmatrükk vene keeles 2017. aastal) „libedate vene poiste paariks, kes on osanud seada sisse kontakti ainult eestlastest koosneva komisjoniga“⁸. Nähtavasti on prototüüpide „libedus“ seotud Käsperi silmis sellega, et nad on ammu aru saanud: avaldada ainult vene keeles ja tahta saada „peamiseks“ kirjanikuks viie või kümne vene keeles kirjutava inimese seltskonnas on kultuurimaastiku provintsistumise otsetee. Kotjuh luuletab juba ammu mitmes keeles. Romaanikirjanik P. I. Filimonov ei jää taseme poolest Ivanovile alla, kuid avaldab juba mõnda aega oma teoseid ainult eestikeelses tõlkes. Niisuguse otsuse põhjusi on mitu. Üks on soovimatus vene keeles kirjutavate autorite auhindu taga ajada. Kultuurkapitali vabaauhinna taastamine peab muu hulgas stimuleerima venekeelseid autoreid avaldama oma teoseid eestikeelses tõlkes – ja see on veel üks tähtis samm eraldatud kultuurimaastike lähendamisel.

Minevik jäägu minevikku

Auhind, mida Käsper taga nutab, oli Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitalis mõeldud 2000. aastate algul kui üks viise, kuidas siinset vene kultuuri institutsionaalselt toetada ja edendada. Tegelikult sai heast algatusest üpris kiiresti lokaalne rituaal, mis toetas pigem autorite suletud ringi kui reaalset kirjanduslikku arengut. Aja jooksul hakkasid üha selgemalt esile tulema provintsiaalsed jooned: juba mainitud kitsas autorite ring ning väike auditoorium, kellest sel ringil on vaid udune ettekujutus. Sellest on tulenenud sõltuvus vähestest ekspertidest või hindajatest, kelle eelistused pole tihtipeale objektiivsed, esteetiline maitse on aga kaugel laitmatust. Terve konkurentsi puudumine kirjandusmaastikul on kaasa toonud enesekriitika kao, lõpuks ka kolkluse omaenda tähtsuse hindamisel.

Paljudele meie vene literaatidele, eriti neile, kes on kas või korra elus saanud kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali preemia, on iseloomulik, et nende enesetunnetuses on ühinenud vastuoluliselt veendumus omaenda „unikaalsuses“ ja kaebused „suure“ maailma tunnustuse puudumise pärast. (Niisugust tunnustust ei ole ka kusagilt võtta, kui strateegia on saada täheks oma kolkas. Hästi sobib sel puhul irooniline kõnekäänd „Üle küla poiss, aga külas on üks tare“.) Käsperi artikkel vaid kinnitab, et kõnealune auhind ei täitnud juba ammu oma esialgset funktsiooni ja on vaid hea ettekääne nostalgiliseks halamiseks.

Vene keeles kirjutavate autorite auhinna loomulik ja ammu oodatud kadumine ei ole tragöödia, vaid võimalus mõelda, kuidas lõimida siinne venekeelne kirjandus Eesti paljukeelsesse kultuurimaastikku, sulgemata seda oma ringi kolklikesse raamidesse. Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali otsusega muuta vene keeles kirjutavate autorite auhind Eesti võõrkeelse kirjanduse auhinnaks kaasneb tähelepanu selle kandidaatidele ja nende teoste kvaliteedile, paraneb võistluslik terve vaim. Minevik jäägu minevikku. Kirjanduse areng jätkub märksa laiemal, avatumal ja konkurentsivõimelisemal loomemaastikul.

Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand

1 Mihhail Trunin, Kohalikku venekeelset kirjandust ei peaks muust kultuurimaastikust eraldama. – ERRi kultuuriportaal 10. III 2023. https://kultuur.err.ee/1608911036/mihhail-trunin-kohalikku-venekeelset-kirjandust-ei-peaks-muust-kultuurimaastikust-eraldama

2 Pille-Riin Larm, Kirjandusauhinnad tulevad kevadel pisut teisiti. [Intervjuu Piret Viiresega.] – Sirp 4. X 2024.

3 Kalle Käsper, Hüvasti, vene autori preemia! – Sirp 15. XI 2024.

4 Siin ja edaspidi osutatakse preemia andmise, mitte aga selle teose avaldamise aastale.

5 Vt Mihhail Trunin, Kõik on segunenud üheks suureks kuhjaks. – Looming 2022, nr 3, lk 424–428. Vt https://www.academia.edu/82493073.

6 Liisa Mudist, Selleks et tulevikumõtteid vaigistada, hakkasin vaatama rohkem minevikku. Intervjuu Aliis Aalmanniga. – Värske Rõhk 2021, aprill, nr 70, lk 36–43.

7 Vt Kalle Käsper, Vene kirjandus Eestis 2019. – Looming 2020, nr 6, lk 865.

8 Vt Калле Каспер, Чудо. Роман с медициной. – Звезда 2017, nr 6. https://magazines.gorky.media/zvezda/2017/6/chudo-3.html. Teos on hiljem ilmunud ka eesti keeles: Kalle Käsper, Ime. EKSA, 2020, vt mahendatud tsitaati lk 32.