Kirevad kõlavärvid ja orkestraalne klaver

ERSO selle hooaja kontsertide üks sümpaatseid jooni on see, et orkestri ette on soleerima palutud eesti noorema põlvkonna väljapaistvad solistid.

LIISI LAANEMETS

ERSO sarja „Klaverikontsert“ kontsert „Tähe-Lee Liiv ja Grieg“ 31. III Estonia kontserdisaalis. Tähe-Lee Liiv (klaver), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja dirigent Simone Menezes. Kavas Maurice Raveli, Edvard Griegi, Lili Boulanger’ ja Heitor Villa-Lobosi muusika.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester on hoos ja suurepärases vormis, igal reedel tuuakse publiku ette heade solistide ja dirigentidega köitvad kavad. Publiku meelest on stabiilselt heal tasemel kontsert sedavõrd enesestmõistetav, et muusika­elamusest väiksemate ootustega enam ei lepita. Sama mööda­pääsmatu on ERSO publikule ka iga­reedene Ukraina hümn, suurejooneline rahvuse tunnuslaul, mille saatel seistakse sama kindlameelselt kui hümni sõnades vabaduse eest. Minule mõjub Ukraina hümni kuulmine reaalsustaju kontrollküsimuse ja meeldetuletusena, et vabadus on habras ning kultuuri ja muusika nautimine eesõigus, mitte iseenesestmõistetavus. Kui igapäevaelus on sõjasündmused paratamatult hakanud tagaplaanile vajuma, siis üheks hetkeks nädalas toob ERSO need fookusesse, nii et iga kontsert tundub juba enne algust privileegina. Orkestri püsikuulajad on kuulnud Ukraina hümni sel hooajal Eesti omast kindlasti rohkem, seda on esitanud eri koosseisud keelpilli­kvartetist täiemõõdulise orkestrini. Nii kõlas Ukraina hümn meeldetuletusena uhkelt ja võimsalt ka sõja 401. päeval, mis oli ühtlasi Butša vabastamise aasta­päev.

31. märtsi kontserti juhatas itaalia ja brasiilia juurtega dirigent Simone Menezes, kes on juhatanud tuntud orkestreid ning olnud oma mentori Paavo Järvi assistent näiteks Frankfurdi Raadio ja Viini sümfooniaorkestri, Concertgebouw’ orkestri ning Berliini Staatskapelle juures. Kokku oli pandud põnev kava. Kui kontserdi esimene pool oli traditsioonilisem ja meie publikule tuttavam (esitusele tulid Maurice Raveli „Valss“ ja Edvard Griegi klaverikontsert a-moll), siis teine pool tekitas uudishimu, sest kumbagi teost, ei Lili Boulanger’ „Kurvast õhtust“ ega Heitor Villa-Lobosi süiti „Bachianas Brasileiras“ nr 7, polnud ma enne kuulnud. Kava, mille kokkupanekul oli lähtutud nähtavasti erinevate heliloojate, teoste ja kultuuride kokkupuutepunktidest, toimis täiuslikult.

Kontserdi avateosena kõlanud Raveli „Valss“ maalib eri karakteritega valsside kaleidoskoopilise järgnevusena pildi tantsu Esimese maailmasõja eelsest kõrgajast ning sellele järgnenud hävingust. Helipildis on peale Johann ja Richard Straussi stiilis valsside, sõja õudusi meenutava tumedama atmosfääri ning hispaania rütmide ja meloodiate kuulda eelkõige fantastilist tantsuekstaasis keerlemist. Viimati esitas ERSO teost Eesti Kontserdi uusaastakontserdil Paavo Järvi juhatusel ning tookordne kaasakiskuv esitus kõlas veel kõrvus. Sel korral Simone Menezese dirigeerimisel hüpnootilist tantsuekstaasi seisundit aga ei tekkinud. Tundus, et dirigent ja orkester tantsisid veidi erinevaid tantse, joovastava paaris pöörlemise asemel hoiti teineteist tagasi. Tagasihoidmine mõjus kohati nii, nagu jääks teos kohe seisma. Teoses oli küll ilusaid detaile (nt orkestrisoolod), ent sellele vaatamata jäi „Valsi“ hullumeelne iseloom ja peenekoeline stiilsus sel korral kuulmata ning teose interpretatsioon hillitsetuks.

ERSO selle hooaja kontsertide üks sümpaatseid jooni on see, et orkestri ette on soleerima palutud eesti noorema põlvkonna väljapaistvad solistid. Jõulude eel sai publik kuulda Hans Christian Aavikut Mozarti teise viiulikontserdiga, veebruaris Marcel Johannes Kitse Elgari tšellokontserdiga ning Sten Heinoja Mozarti kahekümne kolmanda klaverikontserdiga. Märtsi viimasel reedel soleeris ERSO ees Tähe-Lee Liiv, kes esitas Griegi klaverikontserdi. Liiv jagas orkestriga lava sel hooajal juba teist korda: novembri lõpus esitas ta Viimsi Artiumis Olari Eltsi juhatusel Mendelssohni esimese klaverikontserdi teise ja kolmanda osa.

Griegi klaverikontserdi soolopartii on solistile tehniliselt nõudlik mitmes mõttes, kuid Tähe-Lee Liiv sai keerukate kohtadega kindlakäeliselt ja pealtnäha mängleva kergusega hakkama. Väliselt habras solist kehtestas end klaveril veenvalt esimeste akordidega, pakkudes teose esimeses osas orkestriga võrdset orkestraalset kõlajõudu. Teises osas näitas Liiv oma tundlikku ja lüürilisemat külge ning kolmandas osa virtuoossust norra folkloorisugemetega tantsulist materjali esitades.

Solistile sekundeerisid ka imelised orkestrisoolod. Griegi esitust vaevas aga sama paine, mis Raveli teose puhul. Kui teose esimene osa kõlas paljulubavalt, siis teise osa dialoogilises faktuuris ja tantsulises kolmandas osas solist ja orkester loksusid. Orkestri, dirigendi ja solisti koostöö kõlas kesiselt, laval oleks olnud justkui kolm eraldiseisvat üksust, kes ei saanud üksteisega kokkuleppele, mida ja kuidas esitada. Koosmusitseerimise vajakajäämised ei olnud tohutud, aga parasjagu nii suured, et tekitasid kuulajas ebamugava ärevuse. Nähtavasti jäid ka solisti interpretatsioonialased kavatsused seetõttu täies mahus realiseerimata. Tõeliselt säras Tähe-Lee Liiv aga lisapalana esitatud Frédéric Chopini etüüdis op. 10 nr 8 F-duur.

Kui kontserdi esimeses pooles kuulasin pigem esitust ja interpretatsiooni, siis teine pool pakkus vähe kuuldud repertuaariga põnevust ka teoste mõttes: nii Lili Boulanger’ kui ka Heitor Villa-Lobosi teos kõlas ERSO esituses esimest korda. Õhtu teise poole esimene teos haakus helikeelelt kontserdi avateosega. Maurice Ravel koos Claude Debussyga andsid muusikalist eeskuju XX sajandi alguse prantsuse ühele lootustandvamale heliloojale Lili Boulanger’le, kes oli Arthur Honeggeri, Darius Milhaud’ ja Francis Poulenci kaasaegne. Ime­lapsena muusikuteed alustanud Boulanger’ elu jäi aga üürikeseks, ta lahkus siit ilmast vaid 24aastaselt. ERSO esituses kõlas helilooja üks viimastest ilma kõrvalise abita kirjutatud teostest „Kurvast õhtust“, mis oli algselt loodud kammerkoosseisudele, ent mida sel korral esitati Camille Pépin’ orkestriseades. Teosesse kätketud helilooja peatse lahkumise kurbus on edasi antud impressionistlike ja kohati ekspressionismi kalduvate väljendusvahenditega, kasutatud on nii sügavalt jõulist karakterit kui ka lüürilist tundlikkust. Orkester esitas mõlemad karakterid rahuliku väljapeetusega, ilusaid nüansse lisasid puupuhkpillide ja keelpillide väljapeetud soolod.

Kontserdi lõpetas tuntuima brasiilia helilooja Heitor Villa-Lobosi neoklassitsistlik teos „Bachianas Brasileiras“ nr 7. Seesuguse pealkirja andis Villa-Lobos üheksale süidile, milles ta ühendas Johann Sebastian Bachi väljenduslaadi ja brasiilia rahvamuusika, nii et Bachi barokilikud stiilielemendid on seotud brasiilia traditsioonilise ja popmuusikaga. Selleks teoseks tundus orkester olevat dirigendiga leidnud teatava kooskõla, nii et teosesse kirjutatud eri kultuuridest pärit kihid said karakteerseid impulsse ka dirigendilt. Kontserdi lõpuloona mõjus mäng Bachi kontrapunkti ja brasiilia folklooriga värskendavalt ning elavdavalt. Õhtu viimasele teosele jagus orkestril veel piisavalt tantsulist energiat, sügavat mõtlikkust, kirevaid kõlavärve ja tundlikku väljendusrikkust.

Publiku tormiline aplaus meelitas välja ka lisaloo. Villa-Lobosi teose popmuusikaviidetest lähtuvalt esitati XX sajandi alguse ühe kuulsama brasiilia laulukirjutaja ja spordikommentaatori Ary de Resende Barroso teos „Aquarela do Brasil“ ehk „Brasiilia akvarell“. Minu arvates ületas ladinarütmiline estraadi­pala aga 31. märtsi kavas hea maitse piiri ja nullis kogu ülejäänud kava seose­tiheda kompositsiooni, ent publiku rõõmuhüüete järgi otsustades meeldis kerge ja lõbus õhtu punkt paljudele.

Kui alguse juurde tagasi tulla, siis on ERSO üldiselt heas hoos ja suurepärases vormis, aga eks mõni raskem reede juhtub ikka ka sekka.