Liivimaa Lutteruse pedagoogiline käsiraamat

Ühe rahvuskultuuri arengu (olgu see oma või võõras) toetamine ei pea tähendama teistele kaigaste kodaraisse loopimist.

RAUNO ALLIKSAAR

2019. aastal jõudis eesti lugeja lugemislauale lõpuks Herderi pääteos „Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast“ (originaalis 1784–1791), mille ilmumist on Joonas Hellerma nimetanud „uue tähe süttimiseks eestikeelse mõttekirjanduse taevas“^1. Liina Lukas aga mõtiskleb Herderi tõlkimata jäämise üle ning sedastab, et „on raske seletada, miks selle Liivimaa geeniuseks ja reformijaks [—] saada unistanud filosoofi mõtete jõudmine eesti keelde on nii kaua aega võtnud“ ning et „tegemist on mõtlejaga, kes on rohkem kui keegi teine mõjutanud mitte ainult eesti ajalookäsitluse, folkloristika, kirjandusteaduse, etnoloogia, vaid ka keele, kirjanduse, ajaloo ja isegi riikluse kujunemist“.² Tõsi ta on, kultuuriteaduste valdkonnas on üsna üldiselt tunnustatud ning kulumiseni käiatud mõte, et just Herder oli see, kes andis Euroopa intelligentidele kätte idee sellest, et kõik kultuurid, isegi väikesed või nii-öelda matsirahvaste omad, on siiski põhimõtteliselt väärtuslikud.

Ambitsioon hõlmata kõike on XVIII sajandi mõtlejatele omane ning ega õigupoolest ole ju Herderi tohutud ajalookäsitlusedki mitte midagi muud kui püüd kirjeldada ja selgitada kogu maailma ja kõiki selle sees peituvate rahvaste tegemisi ja olemisi. Herderi mälestussammas Weimaris.

 Andrzej Otrębski / CC-BY-SA-4.0 / Wikimedia Commons

Ja iseenesest vastab see ju tõele – Herderi ideed on tõepoolest vorminud Euroopa mõttelugu õige mitme nurga alt ja õige mitmes maanurgas, sealhulgas ka siinsamas Liivimaal, mille päälinnas Riias filosoof ise 1764–1769 tegutses. Nõnda on sage olnud kiusatus siduda mõtlejat ka eesti kultuuriga, ehkki kui uskuda Jaan Unduski sedastust, siis „ei ole meil mingeid olulisi andmeid tema läbikäimisest Eesti haritlastega või tema Eesti-huvist; oma töödes on Herder eestlasi kui rahvast ainult mõnes kohas üldloeteludes maininud; me ei saa ka näidata ühelegi oma programmilisele herderiaanile ja peame nentima, et teated eesti- ja liivimaalaste Herderi-lugemusest on napid“ ning seos piirdub tegelikult selles, et „esiteks, Herder andis usu eesti rahvaluulesse, õhutas seda koguma, hindama ja jäljendama, ning teiseks, Herder andis eesti emakeele esimese ideoloogia“.³

Need tähelepanekud pole siiski tühised. Rahvaluulekogumise alusepanija on Herder tõepoolest ning tema keele- ja kultuurikäsitlused on olnud äärmiselt mõjukad, omades nii tema kaasajal kui ka hilisematel sajanditel märkimisväärset rolli rahvuslike ärkamisliikumiste kujundamisel. Sügavam seos Läänemere idakaldaga näib aga sõltuvat täielikult faktist, et Herder oma rahvaluulekogumisega just siin algust tegi, mistap on teda mõtlejana mõnikord vaadatud isegi kergelt pühalikku oreooli kandva kujuna, kel just Liivimaa rahvaste kultuur ja folkloor eriliselt hinge pääl. Nõnda kirjutab August Annist 1936. aastal: „See oli Herder, kes leidis ja ühes teistega saksa üldsusele tutvustas ning esile tõstis eestigi rahva­laulude luuleväärtuse.“⁴ Kahtlemata leidis ja tutvustaski, ent eesti rahvalauludel polnud selles mingit määravat osa (esimese „Volkslieder’i“ sisu, milles oli neid 79 läti rahvalaulu kõrval vaid kaheksa, räägib ilmselt iseenda eest), tegu oli vaid ühe rahva pärimusega teiste seas.

Ometigi ei ole Riias pastori ja õpetajana töötanud Herder, kes oma „Minu 1769. aasta reisi päevikus“ väljendab üliambitsioonikat mõtet, et Liivimaal tuleks „hävitada barbaarsus, juurida välja võhiklus, levitada kultuuri ja vabadust, saada teiseks Zwingliuseks, Calviniks ja Lutheriks selles provintsis“ (lk 28) nüüdseks juba sajandeid mõtlejatele rahu andnud, isegi kui teda otse vähe loetud on. Oletan, et põhjus on lihtne – Herderi ideed pole mitte pelgalt atraktiivsed (milline väikerahvas ei sooviks tunnustust? milline kogukond ei tunneks end meelitatult, kui nende kõneldud keelt mingit pidi eriliseks peetakse?), vaid ka ootamatult värsked ning ajastuid ületavalt asjakohased.

Tõsiasi, et Herderi mõtlemisest on oma ideedele toetust leidnud ka nt poliitilisel spektril väga erinevatel positsioonidel olevad autorid, osutab Herderi tööde põhimõttelisele tunnusjoonele, milleks on universaalsus. Herder on inspireerinud mõtlejaid, keda võib pidada nii kosmopolitismi ja antikolonialismi eestkõnelejaks (Herder mõistis hukka koloniaalse iseloomuga olud nii Liivimaal kui ka nt põlisrahvaste kohtlemise Ameerikas⁵) kui ka (romantilise) rahvusluse propageerijaks.

Kõlab fenomenaalse kompotina, ent seda vaid siis, kui maailma nähakse läbinisti mustvalge paigana, kus hää ja kuri lakkamatult teineteisega taplevad, et üks või teine iga hinna eest pääle jääks. Kui võtta omaks lihtne põhimõte, et ühe rahvuskultuuri arengu (olgu see oma või võõras) toetamine ei pea tähendama teistele kaigaste kodaraisse loopimist, kaob igasugune vastuolu hoobilt ning see on midagi, millele tänapäeva inimene peaks rohkem mõtlema. Ambitsioon hõlmata kõike on XVIII sajandi (ja varasematele) mõtlejatele omane ning ega õigupoolest ole ju Herderi tohutud ajalookäsitlusedki mitte midagi muud kui püüd kirjeldada ja selgitada kogu maailma ja kõiki selle sees peituvate rahvaste tegemisi ja olemisi, ning kõigi rahvaste ja kultuuride väärtuseni on lihtne jõuda, kui üritatakse neid kõiki mingit pidi, isegi kui vaid kabinetivaikuses, läbi uurida.

Jaan Unduski koostatud ja Reet Benderi tõlgitud kogumik, mis on nüüd eesti keeles kättesaadavaks saanud ning Herderi tõlgete nappi rida täiendab, on suurepärane sissevaade Herderi varasematesse töödesse. Mõeldes paralleelidele mõne teise filosoofiga, hiilib mõtte piiril kiusatus rääkida „noorest Herderist“, kuid sellise taotluse lömastab kiiresti mõistmine, et XVIII sajandil pole 25aastane intellektuaal (sest varaseim töö, mis siin kõne all, on ju 1769. aastast) enam mingi noor mõtleja, vaid täies tööeas filosoof. Valitud kolme teksti („Minu 1769. aasta reisi päevik“, „Veel üks ajaloofilosoofia inimkonna harimiseks“, „Käsitlus keele päritolust“) puhul torkab aga selgelt silma mitte ainult kirjeldamise ja seletamise taotlus, vaid ka selge soov õpetada.

Kuigi esimene tekst positsioneerib end päälkirja järgi justkui reisipäevikuna, on tegemist siiski lihtsalt reisi ajal kirjutatud päevikuga, mille tuumakaima osa moodustab autori põhjalik seletus sellest, kuidas tema oma äranägemist mööda kooliharidust ümber kujundaks. Seejuures, pandagu tähele, on nii-öelda Herderi pedagoogika paljud jooned vägagi tänapäevased.

Nõnda saame lugeda õppeprotsessi elulisuse vajadusest („Saadakse esimesed teadmised rohkem loodusloost kui loodusõpetusest, rohkem endast kui kaugetest, võõrastest [—]; talle näidatakse elu kõige põhilisemaid vajadusi, leiutisi ja kunste, et ta tunneks iseennast, oma ümbrust ja õpiks kõike kasutama“, lk 38), praktilisusest („Teine reaalklass [—] läheneb enam teaduslikkusele. [—] Siin saab nooruk imeasju näha ja enamgi veel, nendega töötada.“, lk 42) ja lõimitusest („Matemaatikat ei käsitleta kuidagi muudmoodi, kui ühenduses füüsikaga. [—] Geograafia juurde kuuluvad astronoomia, kronomeetria ja gnomoonika; selleks et tundma õppida valgust, õhku, vett ja kehasid.“, lk 44). Herder jätkab samas vaimus veel pikalt, andes põhjalikud arvamused teistegi, mitte ainult reaalainete kohta (ultimatiivselt peab humanitaarainetest „inimkonna katekismus“ kohtuma ja sulama kokku „Lutheri katekismusega“, moodustades ühe terviku) ning peatudes iseäranis pikalt keeleõppe küsimustel, kus seab selgelt primaarseks emakeele õppe, sest ilma selleta pole võimalik võõraid keeli täielikult haarata (tõsiasi, mis tänapäeval sageli näib ununevat).

„Veel üks ajaloofilosoofia inimkonna harimiseks“ viitab juba pealkirja poolest sügavamale taotlusele ning kannab selle ka suurepäraselt välja. Võrreldes hilisema peateosega, mis sellesarnast teemat käsitleb, on siinne „Ajaloofilosoofia“ skemaatilisem ning vähemalt samavõrd, kui visandab mingit filosoofilist süsteemi, pakub nii lugejale kui ilmsesti ka kirjutajale põnevust hulga rahvaste ja kultuuride kirjeldamisega, olles seeläbi tõeline rahvavalgustuslik „maailm ja mõnda“ kirjatöö. Ent Herder ei piirdunud pelgalt sellega ning seob rahvaste ajaloolise kogemuse ja tegemised kokku maailmas toimunuga, sh leiutiste ja saavutustega, jõuab aga taas ringiga tagasi sinna, kuhu eelmises tekstiski – kõigel peab olema eesmärk ning see võiks võimaluse korral olla säärane, millel on ka rakenduslik väljund. „Miks peaksin ma otsima näidet mingi tõe kohta, mille kohta leidubki ainult kahjuks! näiteid – religiooni ja moraali, seaduste ja üldiste kommete kohta. Need on justkui üle ujutatud kaunite põhimõtete, arengute, süsteemide ja tõlgendustega – nii üleujutatud, et peaaegu keegi enam põhja ei näe ja peaaegu kellelgi enam jalad maha ei ulatu – ja seetõttu sellest kõigest üle ujub“ (lk 197). Parem oleks, et jalad põhja ulatuks ja aitaksid ühiskonda ja riigivalitsemist korraldada! Aga mitte liiga kõvasti, sest „seal, kus riik on täiesti monarhi võimuses“ juhtub nõnda, et kui lasta „suurel aadrilaskmisel“ toimuda, siis on tulemuseks „sunnitud, inimlikud, kiretud sõjad“ (lk 204-205).

„Käsitlus keele päritolust“ on ehk kõigist tekstidest kõige vähem oma ajas kinni ning on keele tekkimise filosoofilise käsitlusena lobedalt loetav ka tänapäeval. Ehkki veidi vähem kui sajand pärast Herderi teksti keelas Pariisi Lingvistikaühing (Société de Linguistique de Paris, asutatud 1866) sel teemal artiklite avaldamise ning kogu küsimus jäi mõneks ajaks unarusse, on Herderi sõnum lihtne ja sarnasem tänapäeva keeleteadlaste järeldustega kui oma kaasaaegsete hüpoteesidega – keel on midagi väga-väga inimlikku. Samm-sammult oma argumentide loogikat selgitades, vastustavaid küsimusi pareerides ning kokkuvõttes keele jumalikku päritolu eitades on Herder ees paljudest oma kaasaegsetest, kes otsisid keele alge leidmiseks veel kõrgemate jõudude abi.

Tuleb nentida, et ehkki Herderi vaim on eesti (ja paljude teiste rahvaste) kultuuride ja eneseteadlikkuse kohal rippunud juba õige kaua, on aeg nähtavasti nüüd küps, et pöörduda otse allika poole (kuigi spetsialistid on seda teinud juba ammu) ning saada aimu sellest, mida muidu tuntud autoriteet ise öelnud on.

1 Joonas Hellerma, Inimkonna hääled Arkaadia teel. – Postimees 19. VI 2020.

2 Liina Lukas, Liivimaa Lutheri mõtteid inimesest ja tema elukeskkonnast. – Sirp 21. II 2020.

3 Jaan Undusk, Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip. – Keel ja Kirjandus 1995, nr 9.

4 August Annist (Anni), F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg“. II osa: „Kalevipoja“ saamislugu. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli toimetused B. XXXIII. Tartu 1936.

5 Vt Lukas 2020: Ta mõistab hukka Euroopa riikide koloniaalpoliitika ja tunneb kaasa Ameerika põlisrahvaste saatusele: „Ja mis õigus oli teil, jõhkarditel, nende õnnetute maale kas või ainult läheneda, rääkimata sellest, et kiskuda see maa neil käest ja rebida nemad sealt eemale varguse, kavaluse ning julmusega? See maailmajagu on olnud aastatuhandeid nende oma, nii nagu nemad kuuluvad sinna.“