Aktiivne puhkus 

TRISTAN PRIIMÄGI, Sirbi filmitoimetaja

Tristan Priimägi

IDA raadio

Suve tulles saabub ängistav mõte puhkusest, mida ei saa ju ometi niisama maha magada – peab midagi tegema! Hipilik lihtsalt-olemise-mõte võrkkiiges lesimisest ja raamatu lugemisest katkeb igal enesest lugupidaval linnainimesel pärast esimest viit minutit või sõnumipiiksu. Sina lesid, aga maailm läheb mööda. Võrkkiigest saab ainult ühe selfi teha samal ajal kui naaber on juba jõudnud Viinistule, Nuustakule ja Naissaarele veel takkapihta. 

Puhkamise sildi all (keegi turundusest on isegi välja mõelnud hullumeelse oksüümoroni, sõnapaari „aktiivne puhkus“) hakatakse oma keha aegruumis siia-sinna solgutama, et saaks elumahlades uusi mälestusi marineerima hakata.  

Puhkuse ja meelelahutuse tähe all viime oma keha piirsituatsioonidesse, sest mälestuste najal on keeruline mõõta puhkamise edukust avalikult, küll aga näitavad seda mitmed kehale jäänud märgid. Kõige tavalisem näitaja on muidugi päevitus: nahatooni tumeduse kraad on võrdeline puhkuse õnnestumise määraga. Hinda lähevad mis tahes vigastused, mis tõendavad puhkuse edukust, Lapsed näitavad uhkusega marraskil põlve, sest iga sellise märgi taga on mingi juhtum, seiklus. Purilaudur on murdnud varba, festivalihunt on kaotanud mõistuse, aga leidnud tätoveeringu. Erinevatel kandjatel viiakse oma keha taevasse, merele ja metsa, sõidetakse, ujutakse ja lennatakse objektidega, mis purustavad arusaamu füüsikast ja ettevaatamatuse korral ka anatoomiast. Kehalõhkujad varitsevad meid kõikjal: merepõhjas kriibib kivi rinna kriimuliseks, aiandushuviline ei lõpeta enne, kui selg on kange, sest muidu poleks justkui tööd teinudki. Ise ka ei saa aru, millal puhkus tööks üle läks.  

Ja kui on keha õnnestunud mingil moel endast välja viia, siis on puhkus korda läinud. Saame sügisel kokku murdunud varba, mõranenud ribi, joodikupäevituse ja uue koleda nahakaunistusega, et üksteisele näidata – küll sai puhatud!