Dialoog kehatuga

ANDRUS TINS, folklorist ja eluvaatleja

Andrus Tins

Erakogu

Olen paaril viimasel aastal kogunud rahva seas ringlevaid lugusid ja arvamusi tehisintellekti (TI) kohta. Suur osa põnevusest, miks neid jutte räägitakse, on tingitud ilmselt sellest, et tegu on justkui inimeselaadset funktsiooni täitva seadeldisega. Tehisarus nähakse revolutsiooniliselt uut lehekülge inimkonna ajaloos, kuid sealjuures tajutakse ka piiratust ja ühekülgsust.

Kui muusikute kõnepruugis kasutatakse mõistet „keha“ või „keha tegema“ teise muusiku asendamise mõttes, siis tehisaru ja inimese suhetes on sageli esile tõusnud küsimus, kas tehisaru saab inimesi asendada. Kas tehisaru saab inimesele „keha“ teha?

Kuna enamik meist on saanud oma tehisaru kogemuse juturobotite kaudu, siis kajastab valdav osa lugudest seiklusi juturobotitega. Meelelahutuseks hea, aga mis veel? Ehkki jagatud kogemused on peamiselt praktilist laadi, ei puudu neis ka filosoofilisem igavikuline mõõde. Kui osas lugudes kajastub hirm tehisaru võimekuse ees, siis hiljuti juhtusin lugema sellist mõttekäiku, et tehisaru teeb põhiliselt asju, mis on pigem ebavajalikud. Kirjutab poeeme ja aitab veebist infot kokku rehitseda, aga seda, mida tõesti oleks vaja inimese asemel ära teha, ta ei tee. Näiteks vahetada vana pesumasin uue vastu (koos kohale toomise ja paigaldusega), eemaldada räästalt jääpurikad jms. Miks ta siis seda ei tee? Sest tal pole keha.

Inimene on leiutanud palju tehnilisi abivahendeid, mis teevad meie elu märkimisväärselt lihtsamaks. Kuid siis, kui need seadmed keelduvad töötamast ja rakendub Murphy seadus „kui miski saab untsu minna, siis ta ka läheb“, langeb olukorra lahendamise koorem kehalise inimese kaela.

PILT

minukeha_Andrus Tins.JPG

Andrus Tins

Erakogu