Keha ja hääl  

KADRI KOREINIK, keeleteadlane 

Kadri Koreinik

Lauri Kulpsoo 

Tihti võpatan ennast helikandjalt rääkimas kuuldes. On’s minu hääl tõesti selline: nõrgavõitu, pehme, koguni lapselik?! Olen pikk hallipäine naine, värske vanaema. Mu hääl ja keha otsekui ei kuuluks kokku. Metsa kokkuostjad või Postimehe tellimuse pakkujad lähevad mind kuuldes kohe sina peale üle. Ei, mul pole sinatamise võrdsustava funktsiooni vastu midagi. Küll aga hoiduksin mäkdonaldiseerumise tekitatud kunstlikust lähedusest, aga hääleke ei paku mulle distantseerivat kaitset. 

Füüsika, anatoomia ja pragmaatika kõrval on hääle kehalisuse, soolisuse ja poliitilisuse uurimine terve teadusharu. Kuidas on läinud nii, et peame ühte häält sensuaalseks, kaasahaaravaks, mõjukaks, teist mitte? Millal on olnud põhjust lindistada meest, millal naist? Näiteks Murdekiikrist kõlab kümmekonna naise kõrval üks meeskeelejuht. Kuidas on ringhääling või film kujundanud meie arusaama häälest? Mõelgem Serge Gainsbourgi laulule „Je t’aime … moi non plus“ (1967) või saate „Soovid, soovid, soovid“ signatuurile. Miks peame madalat tämbrit usaldusväärsemaks – kas meeste meedias domineerimise tõttu?  

Kuigi õigekirjareegleid on lastud vabaks, lubatakse paralleelvorme, nõuab osa kaasteelisi visalt karmimat kontrolli. Viimati ühes häälekultuuri loengus tegi lektor juttu isegi ortoeepia olulisusest. Näiteks võrokesi on ikka hurjutatud, et nad ei kõneleks setode moodi vedelalt ega nõrgendaks klusiile: hummoku pro hummogu, palaniku pro palanigu.  

Aktsentism pole samuti kuhugi kadunud, vaid kogub tuure. Mõelgem või ühismeedias levivate meemide või videote peale, kus visatakse nalja inglise keelt püüdlikult hääliva prantslase (või eestlase) üle. Vastupidiseid näiteid pole ma kohanud. Puuduse vastu leiab ka rohtu: rakendused aitavad aktsendist vabaneda ja kõneleda nagu native speaker,  kellegi teise häälega, kehastuda kellekski teiseks.