Minu keha 

PEETER LAURITS, kunstnik 

Peeter Laurits

Rain Avarmaa

Täna hommikul proovisin filmida üht videot sellest, kui palju on looduses signaale, mida me üldse ei adu. Loomade haistmis-, kuulmis- ja nägemisteravuse kõrval oleme meie peaaegu kurttummad. Lisaks suhtlevad kõige erisugusemad eluvormid ka ultraheli ja infraheli abil, infrapunasel ja ultravioleti lainepikkustel, mikrolainekiirguses ja sellistes inforuumides, mille kohta meil veel sõnagi ei ole. Lõhnade tihedus niidul või metsas viib isegi meie taandarenenud haistmismeele eufooriasse. 

Ma sain koroona käest üsna raskesti pihta. Korjasin ta külge juba 2019. aasta detsembris Kagu-Aasias. Põdesin kergelt, aga Chiang Mai disaininädalal avastasin patšuli paviljonis, et ma ei tunne enam üldse lõhna. Ajapikku midagi nagu taastus, aga vaktsiinid panid uue paugu. Lõpuks veel kaks täiendavat haigestumist. Nüüd olen õigupoolest ilma ninata. See ei tähenda aistingute täielikku kadumist: lõhnahalvatus aina tuleb ja läheb, mõnikord sujuva lainetuse, mõnikord tsunamina. Tihtipeale külastavad mind nähtamatud sõbrad – haistmishallutsinatsioonid – ja kui vahel harva mõni päris lõhn tajubarjäärist läbi pääseb, siis kerkib esile nii kirka selgusega, et paneb pea ringi käima. 

See on inspireeriv kogemus, teritab teisi meeli ja käivitab kujutlusvõimet. Laseb arvata, milline tundub maailm putukale, kel on ülitundlikud lõhnaantennid. Või taimedest molekulisüntesaatoritele. Või seeneniidistikele, kes on impulsside edasikandjad – eluterviku närvikude.  

Inimese tööriist, mille abil maailmu luua, on kujutlusvõime. Vajame natuke sõnu, seoseid ja aistinguid, millest modelleerida mis tahes maailmu, millel on potentsiaal ka tegelikkuseks muutuda. See on päris nõiduslik, kuidas me siinset planeeti ja elustikku muutnud oleme. Naljakas, et keelelise arengu hinnaks on tulnud meelelisele tundlikkusele nii kallist lõivu maksta. Nüüd, kui tahame ellu jääda, tuleb õppida kaht veskit korraga töös hoidma.