Diivanist, telekast ja telefoni laadimise kohast ei piisa

Oluline on, et noored oskaksid ja tahaksid mõelda tulevikule. Julgustan kõiki hariduses tegutsejaid ruumi õpetama!

AVE KONGO

Eestis on arhitektuuri käsitletud üldhariduskoolides kunstiõpetuse osana. Varem läheneti ruumile küllalt konkreetselt perspektiiviõpetuse, linnavaatluste, interjööri ja eksterjööri õpetamise ning mõningate objektide tundmise kaudu. Praegune põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava suunab pigem linnaruumi mõtestama, seda tervikuna tajuma ja tunnetama. Seega seostub ruumihariduse põhimõte kunstiõpetuse üldiste eesmärkidega. Arhitektuur on osa ruumist ja hõlmab tänavaid, hooneid, parke, väljakuid, valgust, värve, puutub inimestesse, loomadesse, loodusesse jne. Arhitektuuriga seostub väga palju valdkondi, mille märkamisel areneb taju ja tunnetus, viies reflek­sioonini. Loomulikult ei pea ruumiõpe olema seotud ainult kunstiõpetusega, vaid võib olla põimitud kõikidesse õppeainetesse.

Inimene sõltub ruumist: see mõjutab meid igal tasandil, elame selle sees, ümber ja vahel. Ümbruse tajumine peaks olema sama normaalne kui hingamine, aga ometi see nii ei ole. Seetõttu on vaja arhitektuuri ja ruumiga tegeleda kogu aeg, igas vanuses, et termin „arhitektuur“ ei kohutaks.

Arhitektuur on pika vinnaga. Ruumi ning arhitektuuri saab ainetundides käsitleda mitmeti. Mind on ärgitanud teemaga tegelema koolinoortele suunatud arhitektuurikonkurss, mida on aastaid korraldanud MTÜ Linnalabor, ning arhitektuurikooli loodud materjal „Kooliruumi“ projekti tegemiseks või üksikute ainetundide läbiviimiseks ja lõimimiseks teiste ainetundidega. Mõlemal juhul on alusmaterjalid väga hästi välja mõeldud, et tund saaks sisukas ning ülesandeid oleks põnev lahendada – ja kõigil oleks ka lõbus. Võistlusmoment on piisav motivaator väga paljudele õpilastele. Ambitsiooni jagub!

Näiteks võib viies klass vaimustuda püramiididest ja on valmis 45 minutit ainult arutlema ja lugusid kuulama. Noored kultuuriloost nii põlema ei lähe, vaid soovivad pigem kohe asja ehk ruumiloomise kallale asuda ning intuitiivselt tegutseda.

Nii nagu õppimiseks ikka, on ka ruumi õpetamise juures vaja probleemipüsitust, mis noortele korda läheb. Seda on üsna keeruline leida, kuna arhitektuur on pikka vinnaga ehk tulemused on nähtavad tohutu pika aja pärast.

Kärsitus. Selle aasta koolinoorte arhitektuurikonkursi teema oli „Minu unistuste puiestee“. Tallinna Kaarli puiestee ruumi paremaks kujundamine noortele põhilises sobis, kuna seda tänavat teadsid peaaegu kõik, aga võistlustingimustes välja toodud mured ei tundunud paljudele n-ö päris probleemidena. Siin eristusid Saue noored, sest nemad elavad looduskaunis keskkonnas, kus muruplatsid, varju pakkuvad suured puud, rikkalik haljastus, õunapuuaiad, pargid, mänguväljakud ja kohtumiskohad on normaalsus. Nende arvates peab ka Tallinn teistsugune, rohelisem olema.

Tänapäeva noored on nutikad ja kiire taibuga. Nad ahmivad infot, sageli küll pealiskaudselt, aga see-eest väga põnevate ja eriskummaliste teemade kohta. Ma olen põhikoolis kunstiõpetaja ja naudin väga selle nn hirmsa puberteedi mõtteid, tegutsemist, küsimusi, mis on sageli trotsi ja tõrkumist täis. Nad kahtlevad paljus, mida koolis õpetatakse, ning õpetajate põhjendused ei ole kunagi kõigile õpilastele piisavad, kuna need vaatavad kaugele tulevikku, mida noored ei hooma. Nad tahavad, et asjad juhtuksid kohe, praegu, tegelikult oleksid pidanud juhtuma juba eile. Kuidas siis juhendada ja koostööle ärgitada noori, kes on kärsitud ja tahavad, et elu käiks silme eest läbi sama kiiresti kui Tiktoki sisu?

Kärsitus on üks sisuka tunni oluline tegur: tempo ja info peavad olema maksimumi peal ning samal ajal peab noorel olema aega ja õhku mõtlemiseks ja ideede genereerimiseks. See, nagu me kõik teame, ei pruugi juhtuda ette nähtud 45 minuti jooksul.

Kunstitunnis on enamik ülesannetest väga isiklikud ja puudutavad sisemaailma, ruumiprobleeme käsitlevad tööd nõuavad aga intensiivset individuaalset lähenemist. Kui klassis on nt 23 õpilast ja ainetund kestab 45 minutit, tähendab see, et iga õpilase jaoks on õpetajal tunnis aega vähem kui kaks minutit, tuleb ju tund ka sisse ja välja juhatada. Selleks et individuaalselt juhendada, ei piisa ainult ainetunnist, vaid on vaja olla kursis õpilaste kooliväliste tegemistega, huviringidega, sõbra- ja peresuhetega, et luua usalduslik ja huvitatud suhe. Sel juhul saab suunata noore teemade juurde, mis võiksid teda kõnetada ja mõtte liikuma panna.

Igaüks tahab, et ta ära kuulataks, temaga maailmaasjade üle arutataks, et ta saaks piisava kiituse ja tunnustuse tehtud töö eest.

Tunnustus innustab. Õpilased väidavad, et konkurssidel on nad n-ö sulli ja feimi peal väljas, aga sel aastal nägin, et tunnustus oli rohkem väärt. Vägev on näha, kui noored, kes ei julge loota ega arvata, et on kõiges kõige paremad, saavad vastupidise kinnituse. See ongi üks võluvõte ja kogemus, mis muudab nii õpilase kui ka õpetaja elu. Noored avastavad paeluva valdkonna ja julgevad loodetavasti edaspidi sekkuda argumenteeritult arutlusse, kui ruumist juttu tuleb. Mina võin kinnitada, et Saue koolis on ägedad noored, kes mitte ainult ei osale juba aastaid konkurssidel, vaid saavad seal ka väärikalt auhinnatud. Väga oluline on klassikaaslaste toetus ning lapsevanemate tunnustus.

Olgugi et meie koolis saadab ruumiharidust edu, kaasnevad iga teema ja ülesandega väljakutsed. Oma õpilaste kamba näitel võin öelda, et ruumi loomisel, kujundamisel või ruumist fantaseerimisel on neil esialgu raske osata tahta midagi teistsugust, paremat, põnevamat. Miks ei võiks olla lihtsalt allee, paar pinki ning R-kiosk? Miks ei võiks kooliruumi puhkealal olla lihtsalt diivan ja telekas ning piisavalt pistikuid telo laadimiseks?

Üsna vähe on põhikooli õpilaste hulgas neid, kes tunnevad muret tuleviku pärast – ja osalt on mul selle üle hea meel. Üsna palju tuleb arutleda ja selgitada, miks näiteks ei ole Saue koolimaja mõeldud praeguse aja õpilasele ja kuhu võiks selle keskkonna muutmisega jõuda. Siinkohal ongi vaja üks ühele lähenemist, sest parimad lahendusnäited on küll muljetavaldavad, aga noored ei hakka põhimõtteliselt tegema midagi sellist, mida on kuskil juba tehtud. See oleks ju piinlik!

Teine teema, mis tuleb alati jutuks ja mille üle tuleb arutada, on raha. Ei taheta välja pakkuda ideid, mis on liiga utoopilised ja ebarealistlikud, muretsetakse ehituskulude ja võimaluste pärast, kas ikka saab ehitada ja kuidas. See on ju tore, et noored mõistavad raha väärtust, aga see võib võtta paljudelt julguse fantaseerida. Siis lepime kokku, et meil on maailma kogu raha ja teha võib kõike – ja siis mõni teebki!

Konkursi käigus jõudsime veel ühe kitsaskohani: see on aeg ja seda palju ei ole, vähemalt koolis mitte. Koolinoorte arhitektuurikonkursi tööde peale kulus 12 ainetundi ehk kolm kuud. Nii kaua ühele asjale keskendumine on noorele väga suur väljakutse. Seega on õpetajal ülioluline roll protsessi mitmekülgsuse ja ühe teema sees erinevate ülesannete pakkumisel, et hõlmata ainesisu eri tahud. Näiteks kasutasime Canva keskkonda, et luua ideedest tujutahvlid (digipädevus, disain ja disainiprotsess), lahendasime perspektiiviülesandeid, et luua pildikesi (visuaalne kirjaoskus), õppisime joonist lugema ja koloreerima, tingmärke kujundama, panime ideed kirja koostöös emakeeleõpetajatega (ainete lõimimine, tekstiloome) jne. Noorte arhitektuurikonkursist osavõtmine on olnud alati üks minu lemmiktegevus, paraku ka kõige intensiivsem, mille peale kulub ääretult palju aega.

Üheksanda klassi õpilaste tundidest jäi mulle Kaarli puiestee projekti tegemisest enim meelde küsimus „Miks me midagi nii keerulist peame tegema?“. Arutlesime sel teemal, miks peaks, võiks ja miks ei ole ruumiküsimused ainult tulevikumuusika, vaid väga oluline juba praegu. Teema olulisust juba praegu on neil paraku raske mõista, sest Kaarli puiesteed ei kujundata ju ümber noorte võiduprojekti järgi … Mis siis on selle asja mõte? Praktilist ja käegakatsutavat väljundit on tänapäeva noore elus väga vähe, kõik on teoreetiline ja kuskil pilves.

Lahendused on aga üsna käegakatsutavas kauguses. Nimelt on õpilastel küllaga mõtteid koolimaja ja kooli ümbrusega seoses. See ruum ei ole liiga isiklik ega anonüümne, vaid oluline kõigile. Kooliruumi on üsna lihtne muuta, iga väikest asja märgatakse ja miks mitte lasta õpilastel need pisikesed muudatused teha.

Minu noori huvitavad eelkõige ruumid, kus nad tavaliselt ei viibi, ehk keldrid, tööruumid, õpetajate tuba, söökla ladu, laoruumid ja n-ö keelatud alad. Nendega saavad nad töö tegemise käigus põhjalikumalt tutvuda. Huvi pakub ka kooli õu, mida soovitakse näha mitmekülgsena, kuigi keskkonna ümberkujundamise plaanid on esmalt tagasihoidlikud ja algavad pingi ning laua kavandamisest. Noortel on vaja kohti, kus nad saaksid omavahel olla. Nad ei taha tegelikult bussikates passida ja õnneks ei pea nad seda nüüdsel ajal ka tegema. Kohtumispaigad ei ole siiski eriti mitmekülgse disainiga ega eri vanuses noortele ka mugavad või otstarbekad.

Koolinoorte arhitektuurikonkurssidest osavõtmisega seoses on välja tulnud, et noori paeluvad üsna konkreetsed asjad: lemmikud on veega seotud elemendid, näiteks purskkaevud, millel on traditsiooniline ümara basseiniga disain, või jõed ja järved. Puhkealad on enamjaolt seotud lihtsate istumiskohtadega, kus saab telefoni laadida, ning kindlasti peab sellise ala juures olema kohvik või kiosk. Noored peavad linnaruumis oluliseks privaatsust, kuid jäävad hätta ideede ja disainiga, mis need ootused täidaks. See viitab, et nende ruumikogemus on üsna nigel ja lihtsake. Kogemusi saadakse enamjaolt reisides ning nutikamad oskavad seoseid luua eri valdkondade ja keskkondade vahel, siis sünnivad ka lennukad ideed.

Huvi on pakkunud läbi aastate mugavuse teema ehk noorte endi sõnul on vaja kohti, kus saaks niisama lebotada. Väliruumis tuntakse suurt huvi tänava­kunsti vastu, mis võib haarata enda alla nii seina- kui ka maapinna, samuti on viimastel aastatel populaarne ruumi ilmestamine ronitaimedega. Sel aastal suhtuti Kaarli puiestee ümberkujundamise ülesandes üsna tõsiselt valguslahendustesse ning üsna tore oli näha, kuidas tekkisid lahendused objektidele, millel on mitu funktsiooni. Rõõmustav oli näha, et paljud õpilased pakuvad selliseid ruumilahendusi, kus kõik on üsna habras – nad ei tule selle peale, et keegi võiks midagi lõhkuda või endaga kaasa võtta. Üks suurimaid rõõme on näha nende usku inimestesse.

Ruumi käsitlemine koolitunnis on oluline ning ei pea tundma ärevust, kui ei ole teadmisi jooniste, mõõtkavade, mudeldamise kohta – see ei ole eesmärk. Oluline on, et noored oskaksid ja tahaksid mõelda ning kujundaksid oma tegemisi lähtuvalt sellest, millisena nad tulevikku näevad. Julgustan kõiki hariduses tegutsejaid ruumi õpetama!