Elasid kord pusa, käekott ja toss, kes ei surnudki ära

Kas tarbimisharjumused muutuksid, kui peaksime oma prügi otsas elama ja kui kasutatud rõivaste ära andmise eest tuleb rohkem maksta?

MARIA ROJKO NISU

Lühikese ajaga, vaid paarisaja aastaga on maailmas toimunud suured muutused. Tehnoloogia ja materjali hüppeline areng on kaasa toonud parima eluolu ajastu, kuid sellel on suur kollitav vari – prügi.

Prügil on mitu nime ja nägu, aga üks neist on (kiir)mood ja seda rämpsu toodetakse kergekäeliselt. Eurooplane ostab aastas keskmiselt 26 kilo ja viskab ära 11 kilo tekstiilitooteid. Kasutatud rõivaid võib EList välja vedada, kuid 87 protsenti põletatakse¹ või ladestatakse prügilasse.² Veebruaris oli mul võimalus näha elu Keenias, kus pakkusime kunsti­akadeemia ringdisaini magistriõppe raames Rivatexi tekstiilitehase jääkidele jätkusuutlikku ringmajanduse põhimõtteid järgivat väljundit. Oma tegevusest korraldasid projektis osalejad EKA galeriis näituse „EKA Keenias. Upmade-süsteemi juurutamine“.³ Projekti keskmes on püüe vähendada ja taaskasutada tekstiilitööstuse jääke. Aga kuidas oleme me sellise prügi keskele jõudnud?

Painav valikute rohkus

USAst pärit kirjanik ja futurist Alvin Toffler on 1970. aastal ilmunud raamatus „Tuleviku šokk“ väitnud, et tulevikus ei kannata inimkond valiku puudumise, vaid halvava ülekülluse käes – liigne valik teeb meid superindustriaalsete võimaluste ohvriks. Liigne valik pimestab ja võimust võtab ületarbimine, mis on viinud absurdini: iga kuu tasutakse renti laoruumi eest, kus oma asju hoiustatakse. Austraallased maksid mullu iga kuu sellise lisapinna eest keskmiselt 163 dollarit.⁴ Teine hirmutav tõsiasi on aina süvenev äraviskamise kultuur. Alvin Toffler on välja toonud, kuidas aina enam levib äraviskamise mentaliteet. See mõtteviis muudab ka arusaama väärtusest. Toffler toob välja, et me seisame silmitsi äravisatavate esemete, eba­püsiva arhitektuuri, mobiilsete ja moodultoodete, rendikaupade ja peaaegu kohe äraviskamiseks mõeldud kaupade kasvava tulvaga. Kiirmood ja magusalt odavad hinnad moodustavad ihaldusväärse koosluse, mis on ühiskonnas paraku paljudele peamine garderoobi tuulutamise meetod. Uue kiirmoe ühekordne tarbimine on kurjast ja loob kahepalgelise second-hand-turu.

Prügi on nagu kuum kartul, mida kiiresti siia-sinna loobitakse, kuni lõpuks sobiv ohver leitakse. Kui meie sega­olmeprügi rändab kodust suuresti prügi­mägedele ja põletusjaamadesse (mis on omakorda silmale nähtamatu kahjutekitaja), siis soovimatud riided viime õnneks või õnnetuseks taaskasutusse. Second-hand on paraku auklik hädaabi ega jaksa vastu võtta kogu seda koormat, mis sinna jõuab. Kvaliteetne, kallis ese on harv nähtus taaskasutuspoodides, küll aga leiab sealt odavat väsinud kiirmoodi. Seda iseloomustavad nõrgad õmblused, kulunud riie, ebameeldiv materjal ja kerged iluvead. Seda ei taha enam keegi isegi tasuta.

Mis siis saab? Merekonteinerid pakitakse täis meie vana nodi ja saadetakse Aafrikasse. Ghanas Kantamanto turult liigub nädalas läbi ligikaudu 15 miljonit nn moeeset.⁵ Neid müüakse, parandatakse, puhastatakse ja väärtustatakse (upcycling), aga seal ei suudeta kogu saabunud rõivakogust läbi töötada. Ka Keenias on suured moeturud, kus müügiks „kuum kaup“ ehk teisisõnu Euroopa kaltsud. See on eurooplase viis oma südametunnistust pesta.

Kätte on jõudnud olukord, kus inimene on endale teadvustamata osanud luua uue materjali. Prügist on saanud materjal, mis koosneb peaasjalikult maailma põhjaosa vanade tarbeesemete kihtidest. Väärtustava taaskasutuse või ringväärindamise viljelemine on tõusu­joones, aga senise tempoga ei jõuta kunagi kogu seda rõivakogust töödelda, kui praeguses tarbimissüsteemis midagi ei muutu. Toodetakse rohkem, kui jõutakse ära tarbida. Paljud bränditootjad hävitasid varem oma laoseisu kerge­käeliselt, et mitte müüa liiga odavalt ja teha ruumi uutele moeröögatustele.⁶ Kannapööre toimus detsembris 2023, mil Euroopa Liit oli välja töötanud eelnõu, mis keelustab müümata riiete ja jalatsite hävitamise.⁷

Vastutuse peavad võtma tootja ja tarbija mõlemad. Nii nagu vanasti. Siis olid need kaks osapoolt üheks liidetud. Alvin Toffler nimetas neid sõnaga prosumer (producer + consumer ehk tootja ja tarbija), mis peamiselt väljendus isetegemisena. Emotsionaalne side isetehtud asjadega pikendas nende eluiga ja nõudis ka parandamist. Ära visati harva, sest asjad olid käsitööna valminud vastupidavatest materjalidest ja tehtud oskuslike võtetega. Nafta baasil valmistatud materjalid on äärmiselt vastupidavad, mõni ei lagune ka tuhande aastaga.⁸ Nende täielik lagunemine on pikk protsess ja keskkonnale kahjulik, sest neist eraldub ka mürgiseid kemikaale, mis reostavad maad, vett ja õhku. Seega emotsiooni­ostud, nt kunstnahast käekott, mitu paari tosse ja vihmakindel jope, ei lagune niipea. Vähemalt mitte nende materjal. Mõelda vaid, kui palju meil neid esemeid elu jooksul on olnud ja kes teab, kus need praeguseks on. Siinkohal võiks igaüks mõelda sellele, mis on tema riidekapis kõige vanem ese.

Silmakirjalik tootmine

Mis saab siis, kui peaksime ise oma prügi otsas elama? Kui ei oleks kohta, kuhu seda iga päev viia või kui prügi eest peaks maksma rohkem? Kas meil oleks ületarbimist, kui rõivastele kehtiks sama süsteem nagu pandipakendile, aga pandi summa oleks suurem?

Vastutama peavad hakkama organisatsioonid, liidud ja valitsused, kes ongi nüüd uute tingimustega välja tulnud. Euroopa Parlament võttis 13. III vastu uued määrused, millega luuakse laiendatud tootjavastutuse kava. Selle kohaselt kannavad ELi turul tekstiile müüvad ettevõtjad individuaalse kogumise, sortimise ja ringlussevõtu kulud. ELi riigid peavad tagama tekstiilide kogumise ning korduskasutuseks ja ringlussevõtuks ettevalmistamise 1. I 2025. Uued eeskirjad hõlmavad jalatseid, rõivaid ja aksessuaare, tekke, voodipesu, kardinaid, mütse, madratseid, vaipu ja materjale, mis on seotud tekstiilidega, nt nahk, sünteetiline nahk, kumm või plasttooted.⁹ Kuna kuni kümne töötajaga väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted moodustavad 88 protsenti kõigist sektori ette­võtetest, jäetakse need laiendatud tootjavastutusest välja, mis vähendab nende ettevõttete halduskoormust.¹⁰ Ka praegu on mitmed suured ja väikesed ettevõtted oma toodangut tagasi kogunud, küll aga puudus info, mis kogutud asjadest edasi sai. Näiteks H&M on juba aastaid kasutanud tekstiili kogumiskaste, iga tagastuse eest saab tooja sooduskupongi uute toodete ostmiseks. Taas pisut irooniline muster. Nüüd aga püüab Euroopa Komisjon müümata kaupade hävitamist vältida mitme abinõuga. Suurendatakse läbipaistvust: müümata jäänud tooteid kõrvaldavad suurettevõtjad peavad avalikustama aastas kõrvaldatud toodete hulga, nende kõrvaldamise põhjused ning andma teada, kui suure koguse kõrvaldatud tooteid nad on saatnud korduskasutamiseks, ümbertöötamiseks, ringlussevõtuks, energia tootmiseks ja kõrvaldamistoiminguteks. Lisaks peab see teave olema avalikkusele kättesaadav. Ettepanekus on sõnaselgelt keelatud meetmetest kõrvalehoidmine, näiteks ei tohi suurettevõtja müüa tooteid hävitamiseks väikeettevõtjatele (kelle suhtes need nõuded ei kehti).¹¹ Eestis toodetakse vähe, eriti võrreldes Hiinaga, aga probleem tuleb lahendada ka siin. Uudis on värske ning ilmselt seetõttu pole suured tehased veel lahendusi kavandama hakanud.

Euroopa on suurim jalatsite importija maailmas.¹² Tootmine on tohutult vähenenud, koos sellega kokku kuivanud ka teadmised ja oskused. Eurooplased sõltuvad suuresti ülejäänud maailmast. Ka see on silmakirjalik. Toodetakse mujal, kuid siinsed ettevõtted teavad sellega kaasnevat keskkonna- ja sotsiaalset mõju. Eesti on väike, ent selles peitub võlu ja võimalused: investeerida tuleks kohalikku, olla meeskonnamängija, aga siiski iseseisvam ja vähem sõltuv, toota ja tarbida mõistlikult kodumaa toodangut. Kapitalismi koletise täitmatu kõht on aga paraku nii suur, et senise tarbimise juures peaks 2050. aastaks meil olema planeedi jagu ressursse kolmekordselt.¹³

1 Prügi põletamine on saanud külge rohelise tegevuse sildi, sest olmeprügi väheneb, küll aga pole see tegevus keskkonnasõbralik. Paul Hockenos, EU climate ambitions spell trouble for electricity from burning waste. – Clean Energy Wie, 26. V 2021.

https://www.cleanenergywire.org/news/eu-climate-ambitions-spell-trouble-electricity-burning-waste

2 Euroopa Parlament, Tekstiilitootmise ja -jäätmete mõju keskkonnale (infograafika). 11. I 2021. https://www.europarl.europa.eu/topics/et/article/20201208STO93327/tekstiilitootmise-ja-jaatmete-moju-keskkonnale-infograafika.

3 Näitusest saab täpsemalt lugeda EKA veebis: https://www.artun.ee/et/kalender/eka-keenias-upmade-susteemi-juurutamine-eka-galeriis/.

4 Australians pay $163 a month on average to store all the stuff we buy – how can we stop overconsuming? – Banishi blogi. https://banish.com.au/blogs/news/australians-pay-163-a-month-on-average-to-store-all-the-stuff-we-buy-how-can-we-stop-overconsuming.

5 Liz Ricketts, This is not your goldmine. This is our mess. – Atmos 30. I 2021. https://atmos.earth/fashion-clothing-waste-letter-ghana/.

6 Gabriel Lee, Why fast fashion brands destroy unsold clothes. – Eco Business 30. V 2023. https://www.eco-business.com/news/explainer-why-fast-fashion-brands-destroy-unsold-clothes/.

7 Bella Webb, The EU is taking on fashion’s open secret: Destroying unsold goods. – Vogue Business, 7. XII 2023. https://www.voguebusiness.com/story/sustainability/the-eu-is-taking-on-fashions-open-secret-destroying-unsold-goods, https://www.europarl.europa.eu/news/en/press-room/20231204IPR15634/deal-on-new-eu-rules-to-make-sustainable-products-the-norm.

8 Ana Beltrán-Sanahuja, Alba Benito-Kaesbach, Natalia Sánchez-García, Carlos Sanz-Lázaro, Degradation of conventional and biobased plastics in soil under contrasting environmental conditions. – Science of The Total Environment, 15. IX 2021.

https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S0048969721027492#:~:text=Petroleum%2Dbased%20plastic%20waste%20can,et%20al.%2C%202019).

9 European Parliament vote on the Waste Framework Directive. – Recycling Magazine, 14. III 2024. https://www.recycling-magazine.com/2024/03/14/fead-european-parliament-vote-on-the-waste-framework-directive/.

10 Euroopa Komisjoni direktiivi 2008/98/EÜ muutmise ettepanek. https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52023PC0420.

11 Roheliste ettepanekute paketist ehk kestlikud tooted normiks. – Eesti Kaubandus-Tööstuskoja veebileht, 13. IV 2024. https://www.koda.ee/et/uudised/roheliste-ettepanekute-paketist-ehk-kestlikud-tooted-normiks.

12 Anton Pieper, Does the shoe fit? An overview of global shoe production. Clean Clothes Campaign Danmark. 30. VI 2015. http://labourbehindthelabel.net/wp-content/uploads/2015/10/Fact-sheet-1-Englsih-publisher-Denmark.pdf.

13 Goal 12: Ensure sustainable consumption and production patterns. The Sustainable Development Goals Report 2023, ÜRO. https://www.un.org/sustainabledevelopment/sustainable-consumption-production/